Aeg maha

Ümberringi kõik säras ja sillerdas, varakevadine päike pillutas oma eredaid kiiri kui laupäeva ennelõunal autosse istusime ja suuna ida poole võtsime. Umbes paar kuud tagasi potsatas e-postkasti pakkumine "kaks ühe hinnaga", järgnes natukene teema üle mõtisklemist, misjärel leidsime hea mõtte olevat hetkeks elu virr-varri karussellilt maha astuda leidmaks mõned hetked iseendile teistmoodi olemises ja teises keskkonnas. Mõnikord on seda lihtsalt vaja. Ja põnglane igatses juba ammu vanaisaema (ehk siis vanaisa ja vanaema; täisversioon oli poisile pikk öelda, kui ta alles rääkima õppis ja nii ta mugandaski selle endale suupärasemaks ning nii ongi see talle nüüd külge jäänud) juurde, eks lapski vajab vaheldust. Ja ega kevade saabudes enam puhkamiseks mahti ole, siis ootavad riburada järjekorras nii aiatööd kui ehitamine.
Mida ida poole edasi, seda pilvisemaks ja hallimaks kiskus ilm, kuid vaatamata mõnedele sajupahvakutele oli ta siiski meile armuline ning vahetult enne Narva-Jõesuusse jõudmist lasti päike taas vabadusse. Küll jao pärast ja pelglikult pilvede vahel peitust mängides, kuid ta oli siiski olemas!
Suur oli me üllatus kui oma numbritoa ukse avasime. Olime läinud ilma igasuguste eelarvamusteta, kuid nii paljukest (või vähest) kui me kuskil majutust kasutanud oleme, on toad siiski küllalt minimaalsed mahutamaks hädavajalikku. Nüüd leidsime eest aga suure esiku, kuhu meile oli kaetud väike lauake puuviljavaagna, pudeli veini ja küünaldega, kaks kuldset(!) tooli teine teiselpool lauda. No need toolid olid küll midagi seninägematut, ikka päris tükiks ajaks võttis ahhetama ja ohhetama. Mitte et need nüüd nii koledad oleks olnud, aga lihtsalt... kuidagi kole võõras tundus, kasutada interjööris kuldset ja veel küllalt suurel pinnal. Istumiseks olid nad aga päris mugavad. Vasakult poolt läks siis tuppa, milles oli suur voodi, öökapikesed, tv ja ennäe imet – tuhatoos! ning loomulikult ka rõdu, kus seda va suitsu siis pahvimas käia; eesolevast uksest sai aga, üllatus-üllatus – sauna! Vau, vot see oli tõeline rõõm! Paketile "Romantika Põhjamaade Rivieras" broneeringut tehes ei olnud sellest poolt piuksugi kuskil juttu. Seda suurem oli nüüd me heameel. Saun oli aus ja hea, elektrikeristega küll, kuid mõnusalt käreda kuuma võttis sisse, puudust tundsin vaid korralikust vihaga nüpeldamisest. Pikisilmi unistan päevast, mil meil saab oma ehe maasaun olema... lähima viie aasta plaanis seda veel paraku pole.

Teinud oma pesapaigaga tutvust, käisime linna peal kondamas kohaliku kaubanduse toetamise eesmärgil. Peale seda maiustasime hea-paremaga, mis meile oli pakutud ja mida endile ise pakkusime :). Veel enne õhtusööki tõmbasime joped üll, jalutasime mereranda, õigem oleks küll öelda otsatu jäävälja manu ja vaatasime kuidas tulekeeli pilduv kera pilvedega võideldes üha madalamale vajus. Kas kuldkollane leegitsus oli nüüd hallusega võideldes kaotanud oma erksuse võlu või tegi sunniviisiline lahkumine ta meele tusatujuseks, kes teab, kuid hetkeks pildus ta meile oma suisa saatanlike pilke. Kohalikud nautisid laste ja tšaiga seda värvide mängu, kui aga tšai otsa sai, hakkas neil kodu poole kiire. Selle peale keegi seltskonnast leidis, et tšaid veel on, mispeale too, kes sellest puudust tundis, rõhutas, et see "õige tšai" on siiski otsa saanud... Ja nii asutatigi end ülemeeliku naerulagina saatel ühes lastega minekule.
Järgmisel hommikul käisime enne söömist ujumas (kes see täis kõhuga ikka mulistama läheb, kui punu vastupandamatu jõuga, justkui magnetiga, põhja poole tõmbab), mõnusalt sai vere käima. Üllataval kombel oli bassein aga inimvaba, peale meid vaid paar veelembest isendit, kuigi hotell oli üsna rohkelt rahvast täis. Kui nüüd meenutada, siis söögisaali uksest möödudes oli ruum puupüsti rahvast täis, nii et me pagesime sealt suure kaarega basseini poole. Mõõtnud basseini pikkust ja sügavust (hea turvaline bassein, kordagi ei lähe pea vee alla :P) mitmeid kordi, tõmbasime veerand tunnikest hinge, misjärel oli meilgi aeg "akusid" laadima minna. Rahvamassid olid selle aja peale õnneks ümber paigutunud, nüüd oli söögisaalis enda mugavalt tundmiseks piisavalt õhku ja vaba ruumi. Hommikusöök nagu ikka – soe puder, muna-vorstilised-juustulised, kala asendasid kalapulgad, jogurt-krõbinad, võileivad, kohvi-tee. Eilne õhtusöök oli sarnaselt hommikusöögile buffet-lauas ning oma olemuselt selline väga kodune, ei midagi peenutsevat, ent samas maitsev. Oli lihahautis köögiviljadega, ikka tõeliselt lihane toit, mitte ei pidanud liha tikutulega taga ajama. Olen igapäevase toidu suhtes vähenõudlik (igasugused merekarbid-teod, kalamarjad, vetikad jmt võiks minugi poolest olemata olla), minule igal juhul maitses ja kõhu sain ka korralikult täis. Peale hommikusööki võtsime veel viimast Kleopatra piimavannis. Mmm... mõõõnus. Ma võiksin vist lõpmatuseni igasugustes erinevates vannides kümmelda ja veeparkides hullamas käia, vesi on raudselt minu elu üks olulisi komponente, ilma milleta ma kuidagi ei saa. Olgu siinkohal öeldud, et ujuda ma ei oska ja sügavat vett kardan ka, justkui iseenesest kaob kätest-jalgadest ramm kui vesi üle pea ulatub. Lapsepõlves oli unistuseks saada heaks ujujaks, milleks mul isegi võimalusi oleks olnud, kuid elu on erinevatel põhjustel läinud paraku teisiti... Aga too piimavann, tolle oleks pidanud võtma ikka õhtusel ajal, oleks olnud kordi romantilisem – hämar ruum, mahe küünlavalgus ning valgusekuma vanni põhjast. Nüüd läks see valguseefekt kaduma. Kuid mis parata, eelmisel õhtul oli askeldamist piisavalt, ega me sinna rallit sõitma läinud, ikka mõnuga, mõnuga peab puhkama.
Üldkokkuvõttes jäin selle pisipuhkusega väga rahule, eks parandada ja parendada annaks seal nii mõndagi, kuid need puudused kompenseeris täielikult ülimeeldiv teenindus, mida siinkandis kohtab väga harva. Alati oli naeratus ja lahke sõna suul.
Peale keskpäeva istusime taas autos, väikese jõnksuga Narvast ja Toilast läbi, ootas meid ees kodutee, mis pakkus vaheldumisi nii arglikke päikesekiiri kui ka tõsist lumetuisku, milles nähtavus vaid mõnikümmend meetrit. Narvas külastasime Rootsi lõvi, kelle selja tagant avanes hea vaade Narva Hermanni ja Jaanilinna linnusele. Hea meel oli talvest ja raagus puudest, lopsaka rohelusega oleks pool vaadet peidus olnud.

Valaste on koht, kust tasub sinna kanti sattudes alati läbi põigata, iga kord pakub ta erinevat vaatemängu. Lummavat pitsilist jäämassiivi seekord imetlemiseks välja riputatud ei olnud, küll aga oli seal pesakond mägironijaid, kes üksteise võidu jäämäe tippe vallutasid, üks graatsilisemalt ja nobedamalt kui teine. Kaasaelamist jagus tükiks ajaks :).