Teisipäev, 28. aprill 2009

Kevadtööd aias

Need saaks kokku võtta kahe tegusõnaga – riisumine ja koristamine, jälle riisumine ja koristamine ning siis veel ikka ja jälle riisumine ning koristamine ja nii kuni lõpmatuseni... Ausõna, mina ei tea, kust see sodi kõik tuleb. Nojah, eks vana laut ole igasugust kraami täis ning kaks koerlooma on siis talv läbi huvitavate asjadega hullanud, mida tuul erinevatel ajahetkedel igale poole laiali on pillutanud ja mis nüüd kõik korraga kenasti lume alt välja on sulanud. Ja muidugi need lehed... Õue peal on kõrvuti kaks suurt vana tamme, millede järgi on sügisel hea ilma ennustada – kui esimesel langevad lehed, tuleb esimene lumi. Teine on mõnikord veel täies lehtes, kui esimene paljas on. Kui ka teisel lehed langevad, tuleb püsiv lumi. Ja nii ongi, et võin ju sügisel usin olla ja lehed kokku riisuda, kuid ühe tamme lehed tulevad koos jääva lumega ja no lume pealt ei riisu neid ju kuidagi... Aga ausalt öeldes oli ikka kergem riisuda küll, kui sügisel üks sats eest ära sai, kuid vaatamata sellele jagus neid lehti nüüdki igale poole.
Vaatamata lõputule riisumisele ja koristamisele, millest mul viimaks kopp ette sai, ja muist uut nädalalõppu ootama jäi, oli nädalavahetus siiski tegus. Eemaldatud ja koristatud sai muist naabrite juurde viiva raja ääres olevat vana, väsinud, roostetanud võrkaeda ning kaevatud selle alust maad. Vasakule poole rada, endisele aia kohale, kahe kuuse vahele, istutasin kolm siberi kontpuud "Elegantissima", mis nüüd kõik koos sellise ilusa väikese aiapiiri moodustavad. Ja et nad seal väga varju ei jääks, sai umbes 5m kõrguselt maha võetud üks suur kuuseoks, mis aastatega üha suuremaks ja raskemaks kasvas, kuniks tema alt vaid kummargil läbi sai. Iseenesest oli see heaks vaate varjajaks väljastpoolt krunti, kuid sealt alt läbi käimine, mida päeva jooksul saab ikka päris palju kordi tehtud, hakkas vaikselt tülikaks muutuma ning kuna ta suures osas uusi põõsakesi ka päikese eest varjas, oligi hea põhjus ta eemaldamiseks. Põõsaid jäi siiski veel varjutama eemaldatud kuuseoksa kohal laiuv männioks, mis oma olemuselt õnneks hulka hõredam kui kuuseoks on. Eks väike vari kõrvetava suvepäikese eest kulub ära. Paremal pool rada on juba varasemast ajast väikeseks hekiks mingid põõsalised ning nende taha jäi esialgu jupp aeda alles. Kuna aga põõsaste ja aia vahele kipub igasugust risu ja rämpsu kogunema, on ilmselt mõistlik ka see aiajupp eemaldada. Ühtäkki aga kuidagi väga lageda mulje jättis see koristatud ja ilma piirdeta ala ning ma ei söandanud ühe korraga nii suuri muutusi ette võtta, las see mõte laagerdub veel natuke. Ja et see osa aiast päris kenasti korda saaks, siis tuleks eemaldada ka nondest hekipõõsastest kõige raja poolsem ehk tikripõõsas, kuna nii varjulises kohas ta korralikku saaki nagunii ei anna ning sealt mööda käies kraabib vaid jalgu. Kuid see ei olnud hetkel primaarne ja päevakorras olev teema :). Aga see on ikka uskumatu, kui palju ämbritäisi ma sealt igasugu mudru, kuuseokkaid ja käbisid ära tassisin. Korra tekkis juba tunne, et ma olen nagu kilplane, kes metsa ühest kohast teise ümber tõstab.
Järgmise olulise ja kauaoodatud tööna sai puukoolist oma õigele kohale istutatud kastanid, täpselt tükki 17, rohkem ei mahtunud. Istutatud said nad kahe meetriste vahedega, hiljem, kui puud juba suured, saab üle ühe vahelt ära võtta. Minu unistuste kastanialleed paraku ei ole ega ka tule, kuna kõik võimalikud lahendid said läbi mängitud, kuid üldine elektriliin ja majja tulev on just täpselt nii ebasobiva asetusega, et see tõmbas alleemõttele konkreetse joone peale. Nüüd said nad istutatud sõiduteega risti oleva vana osaliselt kuivanud paplirivi (mis algselt karjaaed oli, kuid aja edenedes kasvama läks) asemele, mis järgmine talv mahavõtmist ootab ning eraldab see siis niidetavat heinamaad praegusest õunapuuaiast (õunapuuaia põhjakülg), kust õunad kaovad veel enne, kui need valmis saada jõuavad. See ongi üks suur murelaps, et on maa aga mõistlikku rakendust sellele pole veel välja mõelda osanud – viljapuid-põõsaid sinna istutada pole otstarbekas, kuna on möödujatele liiga lihtne saak ning lilleaeda sinna kujundada pole ka mõtet, kuna õuealast on see osa eraldatud vana kõrge kuusehekiga, mida ka maha võtta ei raatsi. Mõningaid uitmõtteid muidugi on, aga ükski neist ei ole veel seda eredat tulukest põlema löönud... Seejärel sai käruga 40L piimanõuga kaevust vett veetud ja noored istikud läbi ujutatud. Õhtuks olid pooltel neist ka kitsede ja jäneste kaitseks väikesesilmalised-ruudulised raudrüüd ümber, ülejäänud peavad uut "rahalaeva" ootama ehk et me ei osanud alguses arvatagi, et neid kastaneid sinna rivvi nii palju mahub ning et see rulli keeratud traatvõrk ei olegi pikk nagu püksikumm, et muudkui venitad aga vastavalt vajadusele nii pikaks kui tahad.
Veel sai välja juuritud vanu mustsõstrapõõsaid, ümber kolitud komposter ning rabarber, nende arvelt võitsin juurde maad lilledele, mis esialgu küll ilmselt järgmist kevadet ootama jäävad. Aga mine tea... saavad need kiired kevadtööd mööda, siis on aega rahulikult mõelda. Ja ühe suure asjana sai veel ära kaevatud porgandi ja porru maa, tuleval nädalavahetusel saab nüüd porgandi juba mulda pista, porru va pirtsakas ei taha ju külma, see peab veel ootama.
Rahulolu tehtud tegemistest on suur. Vahepeal tüütavaks muutunud koristamine, milleks ma aegajalt end ikka ja jälle sundisin ning mis isegi kevadmasenduse kaela tahtis tuua, andis lõppeks seda suurema rahulolu. Aias ringi uudistades on juba silmaga näha kuidas kõik tärkab taas elule. Rõõmu valmistasid ka sügisel istutatud krookused, millest paraku u ¼ küll tõusmata jäi. Ehk on see esimese aasta eripära ning järgmine kevad on märksa toekam. Nartsissid ja tulbid tekitavad juba väikesi õienuppe, murtud süda ja pojengid tõusevad, lumeroos õitseb kut segane. Ja siis ma leidsin veel isemoodi kujundatud pojengipeenra nagu allpool olevalt pildilt nähtub. Et see kõik ikka ilusti pildile jääks, tegin nö pealtvõtte, mistõttu esimene tõusev nupuke on pildilt vaid aimatav – vana varretüüka juurest kella 5 suunas paistab üks väike kivike ning täpselt selle kivikese ja varre vahel on tõusev taim. See on IHL’ilt saadud "peedipunane", mis siis selle talve edukalt näib üle elanud olevat... ja see kaunistus selle ümber... see peaks ka IHL’ile tuttav käpakiri olema ;). Vähemasti üks väike punasetriibuline tegelane arvas, et just nimelt see on see taim, kuhu tema peab oma varanduse poetama :P (okei-okei, siis ta oli veel pisike, kui meile tuli, aga nalja tegi meile see kokkulangevus).
Et siis uuel nädalavahetusel uue hooga – vaja lõpetada koristamine ning kaevata peenramaa. Viimane tegevus on aga natuke komplitseeritud, kuna kanuust saadud obadus ei taha kuidagi paraneda... kevadtööde õhinas unustasin ta hetkeks ning peale labida ja hargiga maadlemist tahab ta nüüd väga hella kohtlemist. Aga eks ma katsun selle hargiga siis hellasti ümber käia :).Ja lõpetuseks veel – oh kui hea uni nende päevade lõpus oli!!! Kui linnas tiksun üle südaöö ja kauemgi enne kui voodisse saan, siis aiapäevade lõpuks olid luugid juba enne kella kümmet loojas! :)
Teisipäev, 14. aprill 2009

Naine paadis, paat põhjas.


Reede, 10. aprill. Kella 11-ne paiku saabus me õuele abiväge – Lembit, vana tuttav Leevi süsta- ja kanuuslaalomi päevilt, koos 13-aastase pojaga. Seltsis ikka segasem ja julgem, mine tea, mis ootamatusi võib juhtuda... Kuna mul pole olnud au Piritat suurveega sõita, kuid juttude järgi pidavat see ikka päris karm kogemus olema, otsustasin, et panen igaks elujuhtumiks ikka kiivri ka pähe. Spetsiaalset kiivrit küll pole, kuid selle ühe korra oleks ka rattakiiver asja ära ajanud. Just sel samal hetkel, kui seda endale pähe asetasin, nägin silmanurgast, et poiss va maidas, oli kiivri seest kõik pehmendused välja koukinud ning pisikesed sik-sakilised plastmasshambad turritasid teravalt väljapoole. Paraku käisid käed kiiremini kui mõte ning mul ikka andis seda kiivrit pikkadest juustest kätte saada, tõttöelda ise ei saanudki, mees aitas :). Ja kui nüüd endale ette kujutada, et ma nende naksadega oleks oma pea kuhugi kivi vastu ära löönud, siis on ju ilmselge, et sellest kiivrist oleks rohkem kahju kui kasu olnud.
Ilm oli mõnus, parajalt soe, vähese tuulega ning isegi päike ilmutas end aegajalt meile. Sõit sujus kenasti ja üksteisega arvestavalt, mõningane kartusevärin hinges andis ka tasapisi järele ning kevadsõit oli igati nauditav. Esimene pikem paus ja sõiduvahenditest välja tulemine oli Lagedi mõisa paisu juures. Seal ikka vaatasime ja analüüsisime olukorda kalda pealt. Kui poiss oma väikese süstaga planeeritud kohast lupsti ja ilma viperusteta läbi läks, seadsime ka meie sammud tagasi kanuu poole. Veel enne kui kanuusse saime, mängisime oma plaanid ümber ning läksime kohast, mille alguses välistasime. Koostöö sujus kenasti ja pais sai ületatud kokkulepitult, ilma probleemideta. Seejärel tõmbasime end kaldasse ja ootasime ära ka Lembitu, kes paisu peale häid kaadreid oli püüdma jäänud. Nüüd oli meil veidike aega, oluline oli leida "kühvel" :). Paisust alla tulek oli hea sõõmu vett paati püüdnud, nüüd oli vaja sellest lahti saada. Aga nagu ikka, jääb ju alati miskit maha... Ja üllatus-üllatus, kaldad on kevadiselt nii risu ja rämpsu täis, et ei läinudki pikalt, kui sobiv kandidaat silma jäi. Taas paat vähe kergem ja jalad veidi kuivemas keskkonnas, jätkasime oma sõitu.
Päris mitmeid kärestikulisi ning kivide vahel slallitamist, mõningaid napikaid ja perfektseid pööramisi, jõudsime selle jõe ainukese ületõstmiseni – Peterburi maantee silla juures oleva tammini, mis teatavasti just kõikidele hingelistele armuline pole olnud. Pisikesed süstad sõitsid muidugi oma sõitu, peale mõningast olukorra hindamist libisesid nemad sealt alla, kanuuga ei tekkinud õnneks seda mõtetki. Oma teekonnal kohtusime veel kahe matkasüstasõitjaga, kellest siis meespool otsustas tammist alla sõita, kuid naine esialgu end kaldasse tõmbas. Mehe sõitu oli ilus vaadata, tõenäoliselt küll koba algaja õnn, kuid ilusti kukkus välja – tammi vasakus servas on kalatrepp, kus siis ülemise astme kohal tekkis lainehari või selline pöörise koht, et kui ikka valesti sõidad, keerab su kummuli. Süst läks ilusti juhitud kohta, tõusis sinna pöörise harjale, püsis seal sekundi kaks ja libises ilusti voolujooneliselt alla ja turvaliselt mööda jõge edasi. Sel ajal, kui meie oma kanuud puude alt ja okste vahelt (samas vaimus edasi, on see koht varsti läbimatu) tõstsime, sikutasime ja lükkasime, oli naine oma süstaga läinud samale katsele. Temal paraku nii hästi polnud läinud, toosama lainehari oli ta kummuli keeranud... Ajaks, mil kanuu taas vette saime, olime igatahes kõik rõemsasti jälle koos. Veel mõned kärestikud, siin-seal grillivad inimesed, Botaanikaaia sild, paadi tühjaks viskamised ning... me ees oli tänase päeva viimane ja üks raskemaid tõkkeid...
"Eeei, siit ei saa" kõlas Lembitu kume hääl meie ees. "Ehk siiski õnnestub" kostusid kanuu ninast Marguse kiired ja jõulised sõnad mu kõrvu... lend... ühel pool, vastu nägu, suured kivijurakad ... teisel pool kummuli kanuu esiosa, vahel kanuu sügavuse jagu vett... Ei, ei, see kanuu ei tohi siia kivide vahele kinni kiiluda, ei, ma ei jää peadpidi siia kanuu alla kinni... Lennu inerts oli tol hetkel nii suur, et tahtlikult veel liigutada ei saanud, järgmise nõksuga aga siiski pea juba kanuu alt vabasse õhku sain... jalad ulatusid põhja... tugev vool... jalad ei ulatunud enam põhja... Meeletu valu jalgades... ulpisin vetevoolus, mis mind edasi kandis... Ei, ma ei upu siia ära!... Kisasin kui põrsas aia vahel... ikka meeletu valu jalgades... Täielik paanika! Ma ei oska ju ujuda... Ikka karjusin... Kas see ongi külmashok, et kõik koondub lokaalselt ühte kohta jalgadesse?!... Korraga ei saanud ma enam ise ka aru, et misasja ma seal niimoodi röögin – on see valu pärast, külma pärast, ehmatuse shokist või kõik see kokku?! Siis ma justkui kahestusin – kaine mõistus küsis: "No miks sa röögid nagu põrsas aia vahel, sul on ju päästevest seljas, tee ometi midagi?!"... ja sel samal hetkel röökisin ikka edasi :). Üritasin ujuda, kuid jalad ei kuulanud sõna ning järgmisel hetkel avastasin näpu vahelt aeru. Omaenda aeru. Kas see oli mul kogu aeg käes olnud? Või sain selle alles nüüd? Ei tea... Kuid teadsin, et sellest lahti lasta ma ei tohi. Eemalt jõudis kohale Lembit oma süstaga, käskis mul tagaosast kinni haarata, et tirib mu kaldasse. A see süst, va maidas, on hullemini libe kui luts. No mingi imetrikiga ma sinna kaldasse ikka lõpuks jõudsin. Esimese hooga prantsatasin kaldasse pikali maha, ähkisin ja puhkisin kuniks korraliku hingamise tagasi sain. Siis hakkas ka kaine mõistus vaikselt koju tulema... Ka Margus oli kaldasse minu kõrvale jõudnud, üritades nüüd kanuud juba vee alt kätte saada ja ümber pöörata. Madistas, mis ta madistas, aga lõppes temagi ramm. Nägin, et kanuu köis oli minu jalgade juures vees. Peaksin talle appi minema, mul on vaja vaid see rihm siit veest enda kätte saada... Peaksin selleks jalgupidi vette minema. Ei, ma ei saa! Valu jalgades hoidis mind tagasi... ja see vesi... Veel mõned sekundid-minutid enese siseheitlust ning ära ma selle köie sealt tõin. Jalad kandsid, muud ihuliikmed ka töötasid, hingasin veel pealekauba – järelikult elus ja tegus! :)
Kosusime seal jõekaldal mõned ajad, ise läbimärjad kui kassipojad. Kangesti tahtnuks sealsamas lõpetada, kuid kahel pool jõge olevad aiad ei andnud selleks eriti võimalust, ei hakka ju võõrastesse kodudesse sisse murdma. Kanuu tuleb ikka transportida kuhugi, kus selle auto peale saab panna. Finishini ootas meid veel kilomeeter ja natuke kärestikke ning kive. Hirm oli suur. Isegi mitte ümberminemise (märjad olime juba ju nagunii) vaid jalgade taas äralöömise ees. Vetevool oli lõivuks mu prillid võtnud, olin nüüd ju veel "poolpime" pealekauba... Aga see oli meie ainuke võimalus... Peale Lembitult juhendite saamist, kust on kõige turvalisem, asusime allavoolu teele. Manöövrid kivide vahel, täiehingelised jõupingutused... ning lõppeks päästvad sillad me ees. Jõudes kohale ei leidnud me kuskilt oma saateautot ega kaldal vastuvõtukomisjoni mehe ja põnglase näol. Kiire kõne andis teada, et nad alles Botaanikaaia silla juures meid ootavad. Selge, veel 10-15 min hammaste lõksutamist :). No ja... valel kaldal olime ka :P. Kuigi hetkeks tundus, et üle jalakäijate silla on kanuud lihtsam tassida kui uuesti paati istuda, lükkasime peale väikest plaani kanuu uuesti kaldast lahti. Mõned kiired tõmbed diagonaalis üle voolu, pidurdus, sabaots ette ja olimegi ilusti õigel kaldal. Meie sõit oli selleks korraks läbi! :)
Kuna aju on selle kõige kriitilisema momendi mälust kustutanud, püüdsime üheskoos kokku panna pilti, mis oli juhtunud. Tegemist on siis nö kaheastmelise paisuga, millelt alla tulekuks on oma konkreetne koht, mis meie õnnetuseks Margusel sel hetkel meeles ei olnud. Ja kuna vool kandis edasi, siis enne paisule lähenemist andsime aerudega niipalju hoogu takka kui üldse vähegi võimalik – see tagab tavaliselt kõige valutuma paisust alla tulemise, sest siis libised juba hooga edasi ning vetevool ei hakka sinuga omatahtsi mängima. Kiirus võis kokku olla ca 15-16 km/h. Esimesest astangust tulime alla ja selsamal hetkel on kohe teine astang, kus me siis nö kerge suunaga allapoole kanuuninaga otse keset kivi lajatasime. Mina, kui taga istuja, seda muidugi ei näinud. Hoog paiskas mu säärekonte pidi vastu keskmist istet ja sealt siis edasi nii, et vette kukkusin juba kanuu esiosas. Kummalt poolt ja kuidas ma kukkusin, seda ei tea mitte keegi ja ega see nii oluline olegi... Aga siit siis see meeletu valu jalgades. Tänu külmas vees ligunemisele räigeid sinikaid ei tekkinud, kuid ühel jalal on ikka korralik paistetuse võru ümber sääreluu, mis vaikselt vikerkaarevärve omandama hakkab. Kuna aga varbad liiguvad ja käia saan, siis traumapunkti asja polnud. Aga mida päev edasi, seda rohkem valusaid paiku kehalt ilmsiks tuli...
See oli siis minu elu esimene kanuuga ümberkäimine. Jama muidugi, et see esimene õppetund kohe nii karm pidi olema, kuid olgu siis juba selline, kui üldse mitte midagi. Mine tea, mis seal Võhandul veel ees oodata võib :P...
Neljapäev, 9. aprill 2009

Võitlus "koberitega" :)


Kanuuga jõe äärde jõudes avastasime, et veetase on oluliselt madalam, kui kaks päeva tagasi. Ega sellest miskit hullu olnudki, trenni tegemiseks oli vett veel piisavalt. Probleemid ilmnesid aga hoopis seal, kus neid oodatagi ei osanud. Nimelt oli me teel üks "koberite" poolt meisterdatud tõke, millest varemalt siiski läbi/üle suutsime pressida. Eelmisel korral oli aga juba rohkem jõu- ja ilunumbreid vaja, eks sa kasuta aeru reha või labidana. Peale mõningast susserdamist olime taas õnnelikena vabas vees :). Täna enam aga nii kergelt ei läinud, tänu madalamale veetasemele oli tõke muutunud täiesti läbimatuks, aeruga auku kaevata oli võimatu. Peale mõningast olukorra hindamist sai selgeks, et takistus on avatav ainult kopaga. Ja seda meil muidugi pole. Et siis selleks aastaks on see suund meile suletud... Aerutasime selle kilomeetrikese siis kodupoole tagasi ning võtsime suuna teisele poole, mis siiani kõrge veetaseme tõttu oli silla alt läbimatu. Täna aga kanuusse pikali heites ja kätega sillataladest edasi lükates saime sealt alt juba läbi. Sõitsime ja meenutasime, et seal eemal, käänaku taga oli varemalt jõe peal suur kopratamm, kuid tundsime rõõmu, kuna eelmisel aastal see likvideeriti. Jõudsime vana tammini ja üllatus-üllatus, ikka edasi ei saa. "Koberid" olid usinasti tööd teinud ja kättemaksuks uue takistuse meisterdanud. Ilmselt osa põõsaid oli ka tänavuse raske lumega ise maha paindunud ja vetevoost oksarisu endile vahele korjanud. Nii või teisiti, läbi me ei saanud. Taas suund kodu poole, käsisaag kaasa ja tagasi... Lisaks aeruga vehkimisele sai üks meist nüüd ka natuke saega vehkimise trenni. Kõik sujus kenasti hetkeni, kui üks vähe suurem oks oli vaja kanuust ja sõidutrassist eemale lennutada. Veel viimasel sekundil enne lendu haaras see kinni saest ja viis selle endaga kaasa – sulpsti, ja jõepõhjas see oligi. Mina, kui lihtsalt tagaistmel iluleja üritasin siis olukorrast mõned võtted teha, kui elektroonne piiks teavitas, et "memory full". Nojah... panin siis fotoka jõude kaela rippuma ja hakkasin ka aeruga seda soga susima. Pealtnäha ei tundunudki see nii jube, kuid peenema risu all olid jämedamad ja pikemad "koberite" poolt näritud oksad, mis siis risti vooluga ja igasugust jama endale külge korjanud olid. Kaevetöö osutus siiski üsna tulemuslikuks, kuid nüüd jääb vaid loota, et vesi veel madalamaks ei lange, siis ei pruugi ka sealt enam läbi saada... Natuke maad edasi sõites avastasime kaldal kaks suurt pesa. Tundub, et neid kurikaelu on siin kandis päris palju :).
Kolmapäev, 8. aprill 2009

Sookured ja ajalugu

Eile õhtul jõel trenni tehes oli maailm vaikne, vaid mõned pardilised tõusid me ees siit-sealt lendu ja pagesid eemale meist. Ilm sombuselt hall, külm ja niiske. Ei läinudki kaua, kui pisike pakane valusasti läbi pükste reisi hammustas, mida aeg edasi, seda tugevamini kintsu kinni klammerdus. Nüüd vähemasti tean, et mu sõiduvarustuses on mõningaid puudujääke, mille likvideerimiseks mul veel aega õnneks on. Päris karm oleks, kui taolised avastused alles Võhandul välja tuleks... Vaikusel end kanda lastes mõlgutasin omaette eesseisva sõidu mõtteid kui jõudsime metsatuka varjust välja, avarate väljade vahele... Just selsamal hetkel tõusis veeläikveliselt luhalt lendu ca 40-ne pealine sookureparv... valjult kruuksudes kogusid nad aeglaselt kõrgust ning meile omi selgi näidates suundusid uue ja turvalisema peatuspaiga poole. Ma ei tea miks, aga minu meelest on sookure huige kuidagi nukra alatooniga, kohe poeb kuhugi sügavale hingesoppi ning kripeldab seal mõnda aega... Ja alati, alati meenub mulle seda häälitsust kuuldes film "Laanetaguse suvi". See oli mu lapsepõlve lemmik, midagi müstilist oli selles minu jaoks... Pikisilmi olen oodanud, et ka see eesti film dvd-le salvestataks ning müüki lastaks. Nii hea oleks ju, kui saaks oma filmoteegist selle võtta ja vaadata seda täpselt siis, kui hing seda ihkab. Aga ei, ei tule mitte... Nii ongi jälle vaid mälestused...
Istun taas 40-nese palavikuga poja voodi äärel... ja mõtlen... kas saan maratonile või ei saa... saan... eelmisel aastal ei saanud... On kombeks öelda, et ajalugu kordub... No maratoni ajaks ehk olukord siiski normaliseerub, kuid reedene, ja me ainuke võimalik, Pirita (konsiilium otsustas, et peale tööpäeva me siiski ei sõida) on küll suure küsimärgi all...
Olgu siinkohal meile väikeseks trööstiks Jaan Kaplinski sõnad laulule filmis "Laanetaguse suvi":

See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.

See maailm sind peab kandma
ja sina pead kandma maailma,
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma.

Kaks niisket lapsesilma,
mis võtavad sinult rahu.
Sa tunned, et kunagi enam
sa oma maailma ei mahu

Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii on see ikka olnud,
miks siis sa veel ei harju,

et kõike ei saagi võtta,
et kõike ei saagi anda,
et vabadus on ja valu,
mis tuleb sul endal kanda.
Teisipäev, 7. aprill 2009

Kevadvetel hullamas


Nädalavahetusel, mil valdav enamus selle kevade esimesi päevi tõsiselt aias müttas, hullasime meie naabrimehega kanuuga kevadvetel. Maraton läheneb suure kiirusega ning nüüd vaja ju ikka tõsist trenni ka natuke teha. Siiani olime nö lume- ja jäävangis, tehes mõningaid venitusharjutusi hantel (põlisel maamehel sõnnikuhark :P) näpus. No aga ei ole see hantel sama, mis aer! Ja ikka uskumatult mõnus on see kanuusõit – kuigi kõik on ümberringi veel trööstitu ja hall, tabab sind metsa vahel päikesest sillerdaval veel sõites täieline rahu, ei ühtki mürahelinat, ei segavat siginat-saginat, vaid metsik loodus. Üle kallaste tungivast jõeveest üleujutatud luhal luusis suur rebane, liikumatult, pika ja himura pilguga saatis ta kaugusest meid. Ju pidas endamisi aru, kas tasub meie peale keelt limpsata või mitte. Jõelõigul tõusis ohtrasti me eest lendu linde, oletatavasti pardilised, lähemalt ei näinud. Otse meie ees, vahetus läheduses sukeldus suure plärtsuga kober, nii salamisi, et õnnestus vaid laiali valguvaid veeringe näha. Teine kober nii armuline ei olnud, tema pidas vajalikuks mõned ajaühikud hiljem kaks korda tugevama plartsuga sama asja teha täpselt minu selja taga. Olin veel omis mõttes. Ja siis kaikus hele kiljatus keset metsi, luhti ja sädelevat kevadvett. Hea, et ehmatusevõpatusest end kanuuga ümber ei keerand... Ega need juhtimiseoskused on selle aastakesega kenasti rooste läinud. Esimesel päeval tegime kanuuga ikka päris kenasid sikk-sakke, teisel tundus asi juba rohkem sõidu moodi :)... aga siis olid kõik ihuliikmed esimesest päevast veel nii kanged. Ikka uskumatu, kui sa ühte teatud lihasgruppi ei kasuta ning siis neid ükspäev vaja läheb, on tunne, nagu poleks elu sees end kunagi liigutanud... Ja kui nüüd mõelda, et meie oma jõgi, mis võimaldab tänu kõrgveele ja teetruupidele sõita vaid 6 km, kuid läbida on vaja 100... siis... siis tuleb nutumaik suhu :). Aga mis sa siin ikka nutad, aer kätte ja trenni! Et natuke ehedat maratoni maitset suhu saada, on plaan teisipäeval (14.02) Pirita jõge sõitma minna, saab vähemasti 22 km voolavat vett ja mõned pisised kärestikulised, kus tõelised juhtimisoskused ja vead välja tulevad. Istun ja mõtlen siin, et kõigi kalkulatsioonide kohaselt me jääme lõpuga ilmselt pimeda peale, ikkagi tööinimesed kõik ju... aga eks seda näeb. Ja no eks ole ennegi pimedas sõidetud. Adrenaliinilaks oli päris hää, ei see läe iial meelest :) Aga ma natuke kardan ka, see oli ikka oma neli aastat tagasi, kui viimati Piritat sõitsin ja seda mitte kapteni vaid kanuumootori rollis olles... Samas mis siin ikka karta, kõige hullem, mis saab juhtuda, on end kanuuga ümber keerata, siis on lihtsalt natuke hästi märga ja külma sõitu, muud midagi. Ja no märg sõit tuleb enivei, on teatud kohad, kust kanuunina vee alt lõikab ja suure sahmaka paati korjab, kuid siiski on vaks vahet, kas on jalad pepuni märjad või oled sa seda üleni :)...