Kevadtööd aias

Need saaks kokku võtta kahe tegusõnaga – riisumine ja koristamine, jälle riisumine ja koristamine ning siis veel ikka ja jälle riisumine ning koristamine ja nii kuni lõpmatuseni... Ausõna, mina ei tea, kust see sodi kõik tuleb. Nojah, eks vana laut ole igasugust kraami täis ning kaks koerlooma on siis talv läbi huvitavate asjadega hullanud, mida tuul erinevatel ajahetkedel igale poole laiali on pillutanud ja mis nüüd kõik korraga kenasti lume alt välja on sulanud. Ja muidugi need lehed... Õue peal on kõrvuti kaks suurt vana tamme, millede järgi on sügisel hea ilma ennustada – kui esimesel langevad lehed, tuleb esimene lumi. Teine on mõnikord veel täies lehtes, kui esimene paljas on. Kui ka teisel lehed langevad, tuleb püsiv lumi. Ja nii ongi, et võin ju sügisel usin olla ja lehed kokku riisuda, kuid ühe tamme lehed tulevad koos jääva lumega ja no lume pealt ei riisu neid ju kuidagi... Aga ausalt öeldes oli ikka kergem riisuda küll, kui sügisel üks sats eest ära sai, kuid vaatamata sellele jagus neid lehti nüüdki igale poole.
Vaatamata lõputule riisumisele ja koristamisele, millest mul viimaks kopp ette sai, ja muist uut nädalalõppu ootama jäi, oli nädalavahetus siiski tegus. Eemaldatud ja koristatud sai muist naabrite juurde viiva raja ääres olevat vana, väsinud, roostetanud võrkaeda ning kaevatud selle alust maad. Vasakule poole rada, endisele aia kohale, kahe kuuse vahele, istutasin kolm siberi kontpuud "Elegantissima", mis nüüd kõik koos sellise ilusa väikese aiapiiri moodustavad. Ja et nad seal väga varju ei jääks, sai umbes 5m kõrguselt maha võetud üks suur kuuseoks, mis aastatega üha suuremaks ja raskemaks kasvas, kuniks tema alt vaid kummargil läbi sai. Iseenesest oli see heaks vaate varjajaks väljastpoolt krunti, kuid sealt alt läbi käimine, mida päeva jooksul saab ikka päris palju kordi tehtud, hakkas vaikselt tülikaks muutuma ning kuna ta suures osas uusi põõsakesi ka päikese eest varjas, oligi hea põhjus ta eemaldamiseks. Põõsaid jäi siiski veel varjutama eemaldatud kuuseoksa kohal laiuv männioks, mis oma olemuselt õnneks hulka hõredam kui kuuseoks on. Eks väike vari kõrvetava suvepäikese eest kulub ära. Paremal pool rada on juba varasemast ajast väikeseks hekiks mingid põõsalised ning nende taha jäi esialgu jupp aeda alles. Kuna aga põõsaste ja aia vahele kipub igasugust risu ja rämpsu kogunema, on ilmselt mõistlik ka see aiajupp eemaldada. Ühtäkki aga kuidagi väga lageda mulje jättis see koristatud ja ilma piirdeta ala ning ma ei söandanud ühe korraga nii suuri muutusi ette võtta, las see mõte laagerdub veel natuke. Ja et see osa aiast päris kenasti korda saaks, siis tuleks eemaldada ka nondest hekipõõsastest kõige raja poolsem ehk tikripõõsas, kuna nii varjulises kohas ta korralikku saaki nagunii ei anna ning sealt mööda käies kraabib vaid jalgu. Kuid see ei olnud hetkel primaarne ja päevakorras olev teema :). Aga see on ikka uskumatu, kui palju ämbritäisi ma sealt igasugu mudru, kuuseokkaid ja käbisid ära tassisin. Korra tekkis juba tunne, et ma olen nagu kilplane, kes metsa ühest kohast teise ümber tõstab.
Järgmise olulise ja kauaoodatud tööna sai puukoolist oma õigele kohale istutatud kastanid, täpselt tükki 17, rohkem ei mahtunud. Istutatud said nad kahe meetriste vahedega, hiljem, kui puud juba suured, saab üle ühe vahelt ära võtta. Minu unistuste kastanialleed paraku ei ole ega ka tule, kuna kõik võimalikud lahendid said läbi mängitud, kuid üldine elektriliin ja majja tulev on just täpselt nii ebasobiva asetusega, et see tõmbas alleemõttele konkreetse joone peale. Nüüd said nad istutatud sõiduteega risti oleva vana osaliselt kuivanud paplirivi (mis algselt karjaaed oli, kuid aja edenedes kasvama läks) asemele, mis järgmine talv mahavõtmist ootab ning eraldab see siis niidetavat heinamaad praegusest õunapuuaiast (õunapuuaia põhjakülg), kust õunad kaovad veel enne, kui need valmis saada jõuavad. See ongi üks suur murelaps, et on maa aga mõistlikku rakendust sellele pole veel välja mõelda osanud – viljapuid-põõsaid sinna istutada pole otstarbekas, kuna on möödujatele liiga lihtne saak ning lilleaeda sinna kujundada pole ka mõtet, kuna õuealast on see osa eraldatud vana kõrge kuusehekiga, mida ka maha võtta ei raatsi. Mõningaid uitmõtteid muidugi on, aga ükski neist ei ole veel seda eredat tulukest põlema löönud... Seejärel sai käruga 40L piimanõuga kaevust vett veetud ja noored istikud läbi ujutatud. Õhtuks olid pooltel neist ka kitsede ja jäneste kaitseks väikesesilmalised-ruudulised raudrüüd ümber, ülejäänud peavad uut "rahalaeva" ootama ehk et me ei osanud alguses arvatagi, et neid kastaneid sinna rivvi nii palju mahub ning et see rulli keeratud traatvõrk ei olegi pikk nagu püksikumm, et muudkui venitad aga vastavalt vajadusele nii pikaks kui tahad.
Veel sai välja juuritud vanu mustsõstrapõõsaid, ümber kolitud komposter ning rabarber, nende arvelt võitsin juurde maad lilledele, mis esialgu küll ilmselt järgmist kevadet ootama jäävad. Aga mine tea... saavad need kiired kevadtööd mööda, siis on aega rahulikult mõelda. Ja ühe suure asjana sai veel ära kaevatud porgandi ja porru maa, tuleval nädalavahetusel saab nüüd porgandi juba mulda pista, porru va pirtsakas ei taha ju külma, see peab veel ootama.
Rahulolu tehtud tegemistest on suur. Vahepeal tüütavaks muutunud koristamine, milleks ma aegajalt end ikka ja jälle sundisin ning mis isegi kevadmasenduse kaela tahtis tuua, andis lõppeks seda suurema rahulolu. Aias ringi uudistades on juba silmaga näha kuidas kõik tärkab taas elule. Rõõmu valmistasid ka sügisel istutatud krookused, millest paraku u ¼ küll tõusmata jäi. Ehk on see esimese aasta eripära ning järgmine kevad on märksa toekam. Nartsissid ja tulbid tekitavad juba väikesi õienuppe, murtud süda ja pojengid tõusevad, lumeroos õitseb kut segane. Ja siis ma leidsin veel isemoodi kujundatud pojengipeenra nagu allpool olevalt pildilt nähtub. Et see kõik ikka ilusti pildile jääks, tegin nö pealtvõtte, mistõttu esimene tõusev nupuke on pildilt vaid aimatav – vana varretüüka juurest kella 5 suunas paistab üks väike kivike ning täpselt selle kivikese ja varre vahel on tõusev taim. See on IHL’ilt saadud "peedipunane", mis siis selle talve edukalt näib üle elanud olevat... ja see kaunistus selle ümber... see peaks ka IHL’ile tuttav käpakiri olema ;). Vähemasti üks väike punasetriibuline tegelane arvas, et just nimelt see on see taim, kuhu tema peab oma varanduse poetama :P (okei-okei, siis ta oli veel pisike, kui meile tuli, aga nalja tegi meile see kokkulangevus).
Et siis uuel nädalavahetusel uue hooga – vaja lõpetada koristamine ning kaevata peenramaa. Viimane tegevus on aga natuke komplitseeritud, kuna kanuust saadud obadus ei taha kuidagi paraneda... kevadtööde õhinas unustasin ta hetkeks ning peale labida ja hargiga maadlemist tahab ta nüüd väga hella kohtlemist. Aga eks ma katsun selle hargiga siis hellasti ümber käia :).Ja lõpetuseks veel – oh kui hea uni nende päevade lõpus oli!!! Kui linnas tiksun üle südaöö ja kauemgi enne kui voodisse saan, siis aiapäevade lõpuks olid luugid juba enne kella kümmet loojas! :)