Kolmapäev, 8. aprill 2009

Sookured ja ajalugu

Eile õhtul jõel trenni tehes oli maailm vaikne, vaid mõned pardilised tõusid me ees siit-sealt lendu ja pagesid eemale meist. Ilm sombuselt hall, külm ja niiske. Ei läinudki kaua, kui pisike pakane valusasti läbi pükste reisi hammustas, mida aeg edasi, seda tugevamini kintsu kinni klammerdus. Nüüd vähemasti tean, et mu sõiduvarustuses on mõningaid puudujääke, mille likvideerimiseks mul veel aega õnneks on. Päris karm oleks, kui taolised avastused alles Võhandul välja tuleks... Vaikusel end kanda lastes mõlgutasin omaette eesseisva sõidu mõtteid kui jõudsime metsatuka varjust välja, avarate väljade vahele... Just selsamal hetkel tõusis veeläikveliselt luhalt lendu ca 40-ne pealine sookureparv... valjult kruuksudes kogusid nad aeglaselt kõrgust ning meile omi selgi näidates suundusid uue ja turvalisema peatuspaiga poole. Ma ei tea miks, aga minu meelest on sookure huige kuidagi nukra alatooniga, kohe poeb kuhugi sügavale hingesoppi ning kripeldab seal mõnda aega... Ja alati, alati meenub mulle seda häälitsust kuuldes film "Laanetaguse suvi". See oli mu lapsepõlve lemmik, midagi müstilist oli selles minu jaoks... Pikisilmi olen oodanud, et ka see eesti film dvd-le salvestataks ning müüki lastaks. Nii hea oleks ju, kui saaks oma filmoteegist selle võtta ja vaadata seda täpselt siis, kui hing seda ihkab. Aga ei, ei tule mitte... Nii ongi jälle vaid mälestused...
Istun taas 40-nese palavikuga poja voodi äärel... ja mõtlen... kas saan maratonile või ei saa... saan... eelmisel aastal ei saanud... On kombeks öelda, et ajalugu kordub... No maratoni ajaks ehk olukord siiski normaliseerub, kuid reedene, ja me ainuke võimalik, Pirita (konsiilium otsustas, et peale tööpäeva me siiski ei sõida) on küll suure küsimärgi all...
Olgu siinkohal meile väikeseks trööstiks Jaan Kaplinski sõnad laulule filmis "Laanetaguse suvi":

See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.

See maailm sind peab kandma
ja sina pead kandma maailma,
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma.

Kaks niisket lapsesilma,
mis võtavad sinult rahu.
Sa tunned, et kunagi enam
sa oma maailma ei mahu

Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii on see ikka olnud,
miks siis sa veel ei harju,

et kõike ei saagi võtta,
et kõike ei saagi anda,
et vabadus on ja valu,
mis tuleb sul endal kanda.

3 kommentaari:

  1. No mis siis nüüd juhtus?! Nii kõrgele lõi palaviku? Külmetas?

    VastaKustuta
  2. Hoian kogu hingest pöialt, et see palavikuaigus teil kiiresti mööduks!
    Võhandul on nii lahe. Ja Laanetaguse suvi meeldis mule ka väga.

    VastaKustuta
  3. Viirus, viirus, mis muud. Arsti sõnutsi pidid paljud lasteaiad praegu lastest tühjad olema. Mingi siuke karm värk... aga ta siiski arvas, et esmaspäevaks peaks juba enam-vähem ok olema... Elame, näeme :)
    Ja Võhandu on tõepoolest võrratu!

    VastaKustuta