Võitlus "koberitega" :)

Kanuuga jõe äärde jõudes avastasime, et veetase on oluliselt madalam, kui kaks päeva tagasi. Ega sellest miskit hullu olnudki, trenni tegemiseks oli vett veel piisavalt. Probleemid ilmnesid aga hoopis seal, kus neid oodatagi ei osanud. Nimelt oli me teel üks "koberite" poolt meisterdatud tõke, millest varemalt siiski läbi/üle suutsime pressida. Eelmisel korral oli aga juba rohkem jõu- ja ilunumbreid vaja, eks sa kasuta aeru reha või labidana. Peale mõningast susserdamist olime taas õnnelikena vabas vees :). Täna enam aga nii kergelt ei läinud, tänu madalamale veetasemele oli tõke muutunud täiesti läbimatuks, aeruga auku kaevata oli võimatu. Peale mõningast olukorra hindamist sai selgeks, et takistus on avatav ainult kopaga. Ja seda meil muidugi pole. Et siis selleks aastaks on see suund meile suletud... Aerutasime selle kilomeetrikese siis kodupoole tagasi ning võtsime suuna teisele poole, mis siiani kõrge veetaseme tõttu oli silla alt läbimatu. Täna aga kanuusse pikali heites ja kätega sillataladest edasi lükates saime sealt alt juba läbi. Sõitsime ja meenutasime, et seal eemal, käänaku taga oli varemalt jõe peal suur kopratamm, kuid tundsime rõõmu, kuna eelmisel aastal see likvideeriti. Jõudsime vana tammini ja üllatus-üllatus, ikka edasi ei saa. "Koberid" olid usinasti tööd teinud ja kättemaksuks uue takistuse meisterdanud. Ilmselt osa põõsaid oli ka tänavuse raske lumega ise maha paindunud ja vetevoost oksarisu endile vahele korjanud. Nii või teisiti, läbi me ei saanud. Taas suund kodu poole, käsisaag kaasa ja tagasi... Lisaks aeruga vehkimisele sai üks meist nüüd ka natuke saega vehkimise trenni. Kõik sujus kenasti hetkeni, kui üks vähe suurem oks oli vaja kanuust ja sõidutrassist eemale lennutada. Veel viimasel sekundil enne lendu haaras see kinni saest ja viis selle endaga kaasa – sulpsti, ja jõepõhjas see oligi. Mina, kui lihtsalt tagaistmel iluleja üritasin siis olukorrast mõned võtted teha, kui elektroonne piiks teavitas, et "memory full". Nojah... panin siis fotoka jõude kaela rippuma ja hakkasin ka aeruga seda soga susima. Pealtnäha ei tundunudki see nii jube, kuid peenema risu all olid jämedamad ja pikemad "koberite" poolt näritud oksad, mis siis risti vooluga ja igasugust jama endale külge korjanud olid. Kaevetöö osutus siiski üsna tulemuslikuks, kuid nüüd jääb vaid loota, et vesi veel madalamaks ei lange, siis ei pruugi ka sealt enam läbi saada... Natuke maad edasi sõites avastasime kaldal kaks suurt pesa. Tundub, et neid kurikaelu on siin kandis päris palju :).