Potsatas minu postkasti üks reklaambrošüür, millel kirjas lihtne, isuäratav retsept:
Jõuluhõnguline Kausimaius
Vaja läheb:
Piparkoogid
Pohlamoos (toored pohlad segada suhkruga)
Vahukoor
Vanilli-kohupiim
Valmistamine:
Purusta jalaga läbipaistvasse kaussi kiht piparkooke, järgnevalt lisa kiht pohlamoosi, edasi kiht vahustatud vahukoore-kohupiima-kreemi. Kaunista piparkoogipuruga ja pohladega.
Hmm, huvitav, mis sellest läbipaistvast kausikesest küll järele jääb, kui ma jalaga need piparkoogid sinna sisse purustan...
Kuvatud on postitused sildiga Endamisi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Endamisi. Kuva kõik postitused
Tormijooks
Septembri saabumisega muutus kõik ootamatult. Ega see nii väga ootamatu olnudki, eks oli ju teada, mis tulemas, kuid milliseks elu kujuneb, ei osanud ette aimata. Oh seda roosat mulli! :) Suve lõpuga sai väikesel tirtsul vanust just täpselt nii palju, et aeg oli taas leivaraha teenima hakata. Kodukontoris töötajana ei olekski justkui hullu midagi... kuid tegelikkus on sümbioos Browni liikumisest ja ööliblika pekslemisest vastu aknaklaasi, mille taga nii kutsuv ere valgus... Poiss käib koolis õhtupoolses vahetuses, iga päev erinevatel kellaaegadel, ei mingit ühtset rütmi. Need hetked, mis jäävad laste söötmistest, riietumistest, magama panemisest-ärkamisest ja muudest tähelepanu vajavatest toimingutest üle, üritan siis arvutis tööd teha. Kuigi söögiga tegelemise ajad saab enam-vähem ühitada, on mõlemil lapsel ometi oma rütm ja omad vajadused. Nii ongi kujunenud, et olen katnud laste elementaarsed vajadused ning seejärel jälle hopsti! arvutisse ja niiviisi iga päev hommikust õhtuni – lapsed, töö, lapsed, töö, lapsed, töö... lõpmatuseni. Kui lapsed on ööunne jäänud, saan rahulikud 2-3 tundi töö tarbeks, kuid siis on kellaaeg juba nii kaugele lipanud, et töö ei suju enam sugugi nii produktiivselt kui võiks. Tihtipeale on kell juba jupi üle südaöö kui arvuti kinni panen ja luban endale, et homme õhtul olen kell 22-23 voodis. See homme aga ei ole veel saabunud... Kui pea viimaks patja puutub, ei suuda enam oma nimegi meenutada. Olen näpistanud lastevaba aega ka hommikutundide arvelt, kella 6st või nii arvutisse, sai tunnikese poolteist aega omale. Nüüd keerati kella ja ei saa enam sedagi. Vähemasti eelmine aasta plika kella keeramisega kaasa ei läinud, talle jäi ikka oma rütm. Vaatame, ehk on ümber koolitatav, sest kella 5st pole ma võimeline tõusma.
Konfliktid iseendaga – tahaks olla parem ema oma lastele, leida neile rohkem vaba aega, aega mis on tõesti ainult nende päralt, et ei oleks kogu aeg seda kõike saatvat kaja "teeme ruttu, mul on kiire-kiire!". Teisalt tahaks olla efektiivsem töötaja, teha rohkem, teha paremini, omada rohkem infot, jõuda kaugemale (hämmastav, kui palju võib pooleteise aastaga ununeda)... Kodukontoris töötamise võlu ja valu. On kuidas on, aga vähemasti on mul lastel ja nende tegemistel kogu aeg silm peal ja ma olen nende jaoks siiski olemas. Näis, mida toob järgmine sügis, kas piiga saab lasteaeda või mitte. Kui ei, siis ma selle peale praegu parem ei mõtle, võtan päev korraga :).
* * *
Ööseti kukutan jälle lennukeid – värviliselt, emotsionaalselt, ehedalt. Rusuv, vastik ja ängistav... Terve päev on rikutud. Kuidas sellest küll vabaneda?! Ma ei taha seda enam!
* * *
Üks põnevamaid asju seoses lapse kooliga on olnud vihikutele-õpikutele kilekaante panemine. Ehk et poest ostetud kilekaaned võis sama targalt prügikasti panna nagu nad poest toodud said – nende formaat ei ühti mitte ühegi asjaga, mis poisil koolis kasutuses. Need, mis laiupidi nagu sobiksid, tuleks joonlaua ja kuuma noaga parajaks lõigata-sulatada, nagu minu kooliajal sai tehtud, kuid pole endas seda indu leidnud, et nendega mässama hakata. Ja need, mis lähevad pikkupidi, ei ulatu enam laiusesse. Huvitav, miks selliseid meie kaubanduses üldse müüakse?! Õnneks teadis Märt, et on olemas isekleepuv kile. Mina kuulsin sellest tõesti esimest korda. Ja ta ka hoiatas mind, et selle paigaldamine on paras naljanumber. Pidi täiesti normaalne olema, kui esimene rull aia taha läheb. Ei ole võimalik, et üks asi nüüd nii hull ja võimatu on! Peale esimesi ebaõnnestunud katseid olin aga häpi, et lapse raamatutele üldse kaaned ümber jäid :). Olles selle kunsti nüüdseks hindele 5+ selgeks õppinud (kuskile ei tohi jääda ühtegi volti ega murdu!), leian et see on üks parimaid asju maailmas, mis kunagi leiutatud :).
Konfliktid iseendaga – tahaks olla parem ema oma lastele, leida neile rohkem vaba aega, aega mis on tõesti ainult nende päralt, et ei oleks kogu aeg seda kõike saatvat kaja "teeme ruttu, mul on kiire-kiire!". Teisalt tahaks olla efektiivsem töötaja, teha rohkem, teha paremini, omada rohkem infot, jõuda kaugemale (hämmastav, kui palju võib pooleteise aastaga ununeda)... Kodukontoris töötamise võlu ja valu. On kuidas on, aga vähemasti on mul lastel ja nende tegemistel kogu aeg silm peal ja ma olen nende jaoks siiski olemas. Näis, mida toob järgmine sügis, kas piiga saab lasteaeda või mitte. Kui ei, siis ma selle peale praegu parem ei mõtle, võtan päev korraga :).
* * *
Ööseti kukutan jälle lennukeid – värviliselt, emotsionaalselt, ehedalt. Rusuv, vastik ja ängistav... Terve päev on rikutud. Kuidas sellest küll vabaneda?! Ma ei taha seda enam!
* * *
Üks põnevamaid asju seoses lapse kooliga on olnud vihikutele-õpikutele kilekaante panemine. Ehk et poest ostetud kilekaaned võis sama targalt prügikasti panna nagu nad poest toodud said – nende formaat ei ühti mitte ühegi asjaga, mis poisil koolis kasutuses. Need, mis laiupidi nagu sobiksid, tuleks joonlaua ja kuuma noaga parajaks lõigata-sulatada, nagu minu kooliajal sai tehtud, kuid pole endas seda indu leidnud, et nendega mässama hakata. Ja need, mis lähevad pikkupidi, ei ulatu enam laiusesse. Huvitav, miks selliseid meie kaubanduses üldse müüakse?! Õnneks teadis Märt, et on olemas isekleepuv kile. Mina kuulsin sellest tõesti esimest korda. Ja ta ka hoiatas mind, et selle paigaldamine on paras naljanumber. Pidi täiesti normaalne olema, kui esimene rull aia taha läheb. Ei ole võimalik, et üks asi nüüd nii hull ja võimatu on! Peale esimesi ebaõnnestunud katseid olin aga häpi, et lapse raamatutele üldse kaaned ümber jäid :). Olles selle kunsti nüüdseks hindele 5+ selgeks õppinud (kuskile ei tohi jääda ühtegi volti ega murdu!), leian et see on üks parimaid asju maailmas, mis kunagi leiutatud :).
190 päeva
Kuigi sellesse perioodi jäi ka toredaid hetki, tahaksin ma siiski käesolevast aastast esimesed ca 190 päeva oma elus olematuks muuta. Võtaks kustukummi, nühiks sellega kiiresti ja palju, kuniks ebameeldivast on järel vaid puru, mis kopsutäie õhuga mitme ilmakaare poole minema puhuda. Viuh! ja läinud ta olekski... Muidugi "delete"-klahvi kasutades saaks veel kiiremini ja kergema vaevaga. Neid võimalusi aga paraku ei ole. Halvad asjad, olgu neis või terake ka miskit head, ei ole meenutamist väärt, elu on selleks liiga üürike, et mineviku ebameeldivuste süngeid varje enda järel lohistada. Nii ei jäägi üle muud, kui teadlikult, mõttejõul, neile lihtsalt mitte mõelda, tegeleda endale meelepäraste asjadega ja minna eluga edasi... ikka elu helgemal poolel :).
Eks nii juhtuski, et vahepeal pagesin ära linna. Mitte et meil maal miskit halvasti oleks olnud. Ei, seda mitte. Kuid linna- ehk lapsepõlvekodu tundus olevat see kõikse parem ja turvalisem paik, kus end kogu ümbritsevast maailmast välja lülitada. Niipaljukest kui see pisukese tirtsu kõrvalt võimalik oli. Kuna igasugune tegutsemistahe oli halvatud või puudus sootuks, oli väga heaks kaaslaseks ja abiliseks, üllatuslikult – televiisor! Süvenenult ja pingsalt igasugu pahna vaadates ei jäänud ebavajalikele mõtetele lihtsalt ruumi.
Ja nii, ühel sellisel vähe segasel päeval, mil tegelesin endale meelepäraste asjadega, tekkis me perre selline väike, pikkade kõrvadega tegelane. Kuigi sai ilmelt vähe selline mõtlik, kutsun teda Hea Tuju Jäneseks, karvalt selline rahulik ja helge.
Aed, mis peale kevadist üles turgutamist pidi hiljem endaga ise hakkama saama ehk et jäi väheke unarusse, on tänaseks päevaks siiski rahuldavalt kenaks klanitud, pakkudes erinevatel aegadel erinevaid värvilisi õisi. Vahepeal elas läbi ka mõningad suured ja olulised muutused. Aga sellest kõigest lähemalt juba mõnes tulevikupostituses...
* * *
Õues lamamistoolis nina taevapoole klahvidel klõbistades jäävad mu vaatevälja kaks suurt erinevate kuubedega kõrvuti seisvat kasvult pea võrdset tamme, suurte õhtupäikese kuldkollase varjundiga pruunide käbidega rikkalikult kaunistatud tumerohelised kuuseladvad, siia-sinna välklevad heledad liblikad küll üksi ja paarikaupa, üle õue madalalt ja kõrgelt, tammede ja kuuse latvade kohal, vidina saatel pikeerivad pääsukesed, kes aegajalt mõne pommi pillavad ning panevad rõõmu tundma, et see parasjagu läpaka kohal ei juhtunud maanduma ning oh neid kilkeid ja elevust, kui issi aiast toodud kartulite pesu ajal vooliku hoopis laste poole suunab – suvi, suvi oma täies ilus ja elus!
Homme päeva täis askeldusi, ülehomme koos kuke ja koiduga kell 5 maast lahti ning kogu me peret ootab üks pisuke puhkus auto ja telgiga Hiiuma metsikus looduses :). Elu on võrratu seiklus!
Eks nii juhtuski, et vahepeal pagesin ära linna. Mitte et meil maal miskit halvasti oleks olnud. Ei, seda mitte. Kuid linna- ehk lapsepõlvekodu tundus olevat see kõikse parem ja turvalisem paik, kus end kogu ümbritsevast maailmast välja lülitada. Niipaljukest kui see pisukese tirtsu kõrvalt võimalik oli. Kuna igasugune tegutsemistahe oli halvatud või puudus sootuks, oli väga heaks kaaslaseks ja abiliseks, üllatuslikult – televiisor! Süvenenult ja pingsalt igasugu pahna vaadates ei jäänud ebavajalikele mõtetele lihtsalt ruumi.
Ja nii, ühel sellisel vähe segasel päeval, mil tegelesin endale meelepäraste asjadega, tekkis me perre selline väike, pikkade kõrvadega tegelane. Kuigi sai ilmelt vähe selline mõtlik, kutsun teda Hea Tuju Jäneseks, karvalt selline rahulik ja helge.
* * *
Õues lamamistoolis nina taevapoole klahvidel klõbistades jäävad mu vaatevälja kaks suurt erinevate kuubedega kõrvuti seisvat kasvult pea võrdset tamme, suurte õhtupäikese kuldkollase varjundiga pruunide käbidega rikkalikult kaunistatud tumerohelised kuuseladvad, siia-sinna välklevad heledad liblikad küll üksi ja paarikaupa, üle õue madalalt ja kõrgelt, tammede ja kuuse latvade kohal, vidina saatel pikeerivad pääsukesed, kes aegajalt mõne pommi pillavad ning panevad rõõmu tundma, et see parasjagu läpaka kohal ei juhtunud maanduma ning oh neid kilkeid ja elevust, kui issi aiast toodud kartulite pesu ajal vooliku hoopis laste poole suunab – suvi, suvi oma täies ilus ja elus!
Homme päeva täis askeldusi, ülehomme koos kuke ja koiduga kell 5 maast lahti ning kogu me peret ootab üks pisuke puhkus auto ja telgiga Hiiuma metsikus looduses :). Elu on võrratu seiklus!
Feisspuukivabariik
Eile, lasteaias lastevanemate koosolekul oli arutlusel punkt – suuremate pidude ajal (ntx jõulupidu, emadepäev jne), kus on korraga koos rohkem rahvast, pildistada ei tohi. Kui minu laps on vahvas kostüümis ja laulab-näitleb, siis mina kui lapsevanem, seda jäädvustada ei tohi. Kust üldse selline mõte?! Eks ikka feisspuukist – ehk et meie seas on isendeid, kes ei taha või ei ole suutelised puude taga metsa nägema ja nii laksitaksegi avalikule peldikuseinale üles kõik, mis näppu jääb ja nüüd keegi kuskil leidis, et see on jäme privaatsuse rikkumine. See on kahe otsaga asi, ma arvan – ma küll ei leia, et selles midagi häbiväärset või halba oleks, kui minu laps (või mina) koos teiste lastega (lastevanematega) pildil on (olen), kuid leian, et see on siiski minu otsustada, kas ma tahan ennast/oma last kogu ülejäänud maailmale kommenteerimiseks-laikimiseks üles riputada või mitte. Jah, üldises plaanis see on probleem, mis vajab lahendamist. Aga et lasteaed võtab kätte ja põmm! otsustab, et lasteaia avalikel üritustel enam pildistada ei tohi – ei ole pilti, ei ole probleemi! No hallloooo?! Tänu paljude hoolimatusele avalikus ruumis piltidega ümberkäimisel keelatakse minul ära minu lapse pildistamine??? Kas annab veel jaburamat asja välja mõelda?! No õnneks see hääletati vanemate üksmeelse otsusega maha, kuid valupunkt kui selline on täiesti olemas...
Mis mind viimase paari aasta jooksul veel seoses feisspuukiga hämmastanud on, on see, et suur hulk ameteid ja firmasid nö kolivad end feisspuuki üle. Üks näide: sattusin ühele lastekaupu müüva firma kodukale, kus hakates konkreetse asja kohta rohkem infot uurima, sattusin teatele: tutvu meie valikuga feisspuukis! ning kodukal endal selle asja kohta rohkem ei mingit infi. Sorry, aga taolised firmad ei tundu usaldusväärsed, minu jaoks jätab see mulje "läksin rahva laadale palagani tegema". Ausõna, mind ei huvita, mida teevad naabermaja Malle ja Kalle ning ma ei tunne vajadust oma elu ja tegemisi nendega jagada, seega mul on täiesti ükskõik kas see feisspuuk on olemas või mitte. Aga kui ametid ja firmad panevad oma põhirõhu feisspuukile, siis on minu meelest küll midagi ikka väga mäda. Saan aru sellest, et kui firmal on oma korralik, kena disainiga ja hästi funktsioneeriv kodulehekülg (esmasel külastusel loob vaatajale firmast kohe teatud kuvandi), et siis jah, pakutakse lisaväärtusena feisspuuki aga et asi tundub toimima hakkavat vastupidi, on üle mõistuse.
Mis mind viimase paari aasta jooksul veel seoses feisspuukiga hämmastanud on, on see, et suur hulk ameteid ja firmasid nö kolivad end feisspuuki üle. Üks näide: sattusin ühele lastekaupu müüva firma kodukale, kus hakates konkreetse asja kohta rohkem infot uurima, sattusin teatele: tutvu meie valikuga feisspuukis! ning kodukal endal selle asja kohta rohkem ei mingit infi. Sorry, aga taolised firmad ei tundu usaldusväärsed, minu jaoks jätab see mulje "läksin rahva laadale palagani tegema". Ausõna, mind ei huvita, mida teevad naabermaja Malle ja Kalle ning ma ei tunne vajadust oma elu ja tegemisi nendega jagada, seega mul on täiesti ükskõik kas see feisspuuk on olemas või mitte. Aga kui ametid ja firmad panevad oma põhirõhu feisspuukile, siis on minu meelest küll midagi ikka väga mäda. Saan aru sellest, et kui firmal on oma korralik, kena disainiga ja hästi funktsioneeriv kodulehekülg (esmasel külastusel loob vaatajale firmast kohe teatud kuvandi), et siis jah, pakutakse lisaväärtusena feisspuuki aga et asi tundub toimima hakkavat vastupidi, on üle mõistuse.
Jorupilli jonn
Toriseks natuke... aga mis sest kasu on?! Ega see FWS, mis öösel ja varahommikul uuesti maha sadas, sellest kiiremini ikka ära ei kao. Sel kevadel ma tõesti tunnen, kuidas mul on sellest lõppematust läbust siiber. Ikka kohutav siiber. Hea meelega taastaks peale piiga sündi energiat, naudiks kena kevadpäikest, jalutaks ja asjataks õues... Aga kus sa sellega! No ei anta mulle võimalust... passi siin linna kõledate kivimaja seinte vahel nagu tont. Mehel on ka riburidamisi kõik nädalavahetused üritusi täis ja meie maale ei pääse. Ses mõttes, et esiteks pole sellist mõnusat ilmagi olnud ja teiseks on seal üks karvane, kasvult suur, kuid mõistuselt veel väike, tegelane, kes pahaaimamatult on valmis su surnuks armastama. Nagu mu vennas ütles: "Tulemus on sama, kas sul on aias murdjakoer või bernhardiin. Esimesel juhul sind lihtsalt murtakse maha, teisel juhul armastatakse surnuks. Soovimatust külalisest oled siis lahti nii või teisiti :)". Ja ei näe mina praegu endas jaksu minna väikese beebiga sinna selle koeraga üksi võitlema, kuhugi aeda ka teist ju kinni panna ei taha... Nii ei jäägi muud üle kui jätkuvalt ja vaguralt kannatada ja lihtsalt oodata... oodata, mil saabub ka minu aeg...
Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).
Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!
Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).
Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!
Kutsumata külaline
Maast madalast me kasvame teadmisega, et mitte miski siin ilmas ei ole igavene, tulek ja minek on meie igapäevaelu loomulikud osad. Ent ometi on meil nii raske leppida teadmisega kui keegi meie seast lahkub, mida lähedasem, seda raskem. Mida ootamatum minek, seda arusaamatum – miks küll?! Inimeste puhul on see minek nii lõplik – kui ta on kord juba läinud, siis jäädavalt, enam kunagi ei anta meile võimalust temaga kohtumiseks. Jäävad vaid mälestused meis endis, piltide peal.
Tänaseks veidi enam kui nädal tagasi sain ühel õhtul teate onu ootamatust lahkumisest, vanust mõni aasta üle 60. Onu oli olemuselt soe inimene, eestlaslikult vaikse loomuga, heasüdamlik, sõbralik, tegus ja töökas – teinuks veel palju...
Järgmisel hommikul sain teate meie suure sõbra ja koduvalvuri – bernhardiin Kelli – lahkumisest. Selja taha jäi tal üksteist aastat pikka ja tegusat elu. Olnuks ülekohtune tahta veel enamat, ent ometi oli ka see minek ootamatu. Tundus nii enesestmõistetavana, et kui nädalalõpus uuesti saabun, kohtume taas... Isegi põnglane, kes alati autost esimesena väljub ja terrassile jookseb, hüüdis "Kelli-Kelli!" kuna saabudes ei olnud hipsadi-hopsadi sõpra teda tervitamas. Seejärel informeeriti nõutult-küsivalt mind, et Kelli ei tulegi tema juurde. Õnneks võttis laps uudist rahulikult, palju ta sellest praegu tegelikult aru saab, kes teab.
Minu mälestustesse jääb Kelli (koos oma paar aastat tagasi lahkunud 'kaasaga') väga eriliseks koeraks. Nimelt kardan ma kõiki suuri koeri, eranditult, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ent aastaid tagasi, kui siiamaile tekkisin, pidime vastastikku teineteise olemasoluga leppima. Eks mind võeti alguses kui võõrast, kelle peale oli igal taaskohtumisel vaja ikka ja uuesti haukuda. Seda siis 'kaasaga' kahel häälel. Oma hirmust võitu saamiseks soovitas mees neile miskit anda ja nii kujuneski, et alati kui siia tulin, andsin kummalegi ühe kommi. Nemad võtsid mind ilmselt üsna pea omaks, kuid minul kulus vähemalt aasta, enne kui nende seltsis end vabalt tundma hakkasin. Ajapikku said need suured koerad minu pere osaks või õigemini pigem vastupidi, mina sain nende pere osaks... Kuigi võõraid suuri koeri kardan tänaseni, olen ma tänu Kellile ja tema 'kaasale' valmis võtma uue väikese sõbra, kellest kasvaks (koos minuga) suur koer :). Jah, nii julmalt kui see hetkel ka ei kõlaks, saame lahkunud lemmiku asemele võtta uue. Soovi korral sarnase lahkunuga, vähemalt väliselt, eks käitumuslikult-olemuselt ole igaüks kordumatu, omaette isiksus. Maa tingimustes peab ju ikka vähemalt üks koduvalvur majapidamises olema, kes asjadel silma peal ja korda hoiaks...
Mälestuseks üks pilt suurtest sõpradest (tehtud paar aastat tagasi).
Järgmisel hommikul sain teate meie suure sõbra ja koduvalvuri – bernhardiin Kelli – lahkumisest. Selja taha jäi tal üksteist aastat pikka ja tegusat elu. Olnuks ülekohtune tahta veel enamat, ent ometi oli ka see minek ootamatu. Tundus nii enesestmõistetavana, et kui nädalalõpus uuesti saabun, kohtume taas... Isegi põnglane, kes alati autost esimesena väljub ja terrassile jookseb, hüüdis "Kelli-Kelli!" kuna saabudes ei olnud hipsadi-hopsadi sõpra teda tervitamas. Seejärel informeeriti nõutult-küsivalt mind, et Kelli ei tulegi tema juurde. Õnneks võttis laps uudist rahulikult, palju ta sellest praegu tegelikult aru saab, kes teab.
Minu mälestustesse jääb Kelli (koos oma paar aastat tagasi lahkunud 'kaasaga') väga eriliseks koeraks. Nimelt kardan ma kõiki suuri koeri, eranditult, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ent aastaid tagasi, kui siiamaile tekkisin, pidime vastastikku teineteise olemasoluga leppima. Eks mind võeti alguses kui võõrast, kelle peale oli igal taaskohtumisel vaja ikka ja uuesti haukuda. Seda siis 'kaasaga' kahel häälel. Oma hirmust võitu saamiseks soovitas mees neile miskit anda ja nii kujuneski, et alati kui siia tulin, andsin kummalegi ühe kommi. Nemad võtsid mind ilmselt üsna pea omaks, kuid minul kulus vähemalt aasta, enne kui nende seltsis end vabalt tundma hakkasin. Ajapikku said need suured koerad minu pere osaks või õigemini pigem vastupidi, mina sain nende pere osaks... Kuigi võõraid suuri koeri kardan tänaseni, olen ma tänu Kellile ja tema 'kaasale' valmis võtma uue väikese sõbra, kellest kasvaks (koos minuga) suur koer :). Jah, nii julmalt kui see hetkel ka ei kõlaks, saame lahkunud lemmiku asemele võtta uue. Soovi korral sarnase lahkunuga, vähemalt väliselt, eks käitumuslikult-olemuselt ole igaüks kordumatu, omaette isiksus. Maa tingimustes peab ju ikka vähemalt üks koduvalvur majapidamises olema, kes asjadel silma peal ja korda hoiaks...
Mälestuseks üks pilt suurtest sõpradest (tehtud paar aastat tagasi).
Kas selline siis ongi pühapäeva hommik?!
Opijärgne rahulik taastumine hakkab möödanikuks saama ning igapäevaelu vaikselt oma normaalsetesse aktiivsetesse rööbastesse libisema. Nii ongi arginädal möödunud sellise kiirusega, et pole leidnud isegi kümmekonda minutit päevas, et heita pilk peale, mis blogimaailmas toimub või siis pole mul enam aimugi, mida tähendab sõna "TV". Nii otsustasingi eile õhtul juhtme seinast välja võtta ja lihtsalt puhata ehk siis sättisin end kella üheteistkümne paiku õhtul filmi vaatama. Mõnus oli sooja pleedi all diivanil lösutada (linnas on kivimajas praegu niiiii külm, prrr) ja filmi "Toscana päikese all" vaadata. Film just päris minu maitse järgi ei olnud, kuid aja mahavõtmiseks sobis eile küll imehästi. Nii saingi voodisse peale poolt kahte öösel.
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!
37
Ei päevagi rohkem ega vähem, kui kokkuõmmeldud "kaltsunukust" sai jälle inimene. Viimaks ometi on aeg ronida vitriini tagant välja ja hakata elama täiel rinnal (esialgu siiski mõõdukalt, spordiga peab veel kaks kuud ootama). Hoidke alt, Liivarannad, here I come!!! :)
Kartul õitseb!
Mai esimesel täisnädalal sai õue kolitud tuppa kasvama pandud kartul, mis toas juba nii vägevaks läks, et ei jaksanud end enam püsti hoida. Seitsmest katsealusest ühele tubased tingimused ei meeldinud, ning tema elukene jäi üsna lühikeseks, õue ta ei jõudnudki. Samas ärksamad tunnevad välistest tingimustest ainult rõõmu, selle väljendamiseks otsustasid juba õitsema hakata :). Nüüd jääb üle vaid loota, et seda maikuukülma ikka väga käredat ei tule, kartulit loori sisse ei topi ju...
Nii kui ilmad nüüd soojaks läksid, kolis mees oma kodukontoriga (linnakontoris on ümberkorraldused ja töötab ajutiselt kodus) uue maja terrassile. Mis nii viga tööd teha! :) Ja ega siis pilk kogu aeg arvutis kinni ole, vahepeal on vaja silmadele asu ka anda. Niimoodi silmadel aias-hoovis rännata lastes mees avastaski, et näe, kasvukas on keskpäeva paiku veel lausvarjus. Eelmine suvi oli teadagi pidevalt vihmane ja märg, suve lõpupoole hakkas kasvuka asukaid piinama mädanik. Võta nüüd kinni, mis see kurjajuur oli, aga kui keskpäevaks ikka veel päikest ei paista, ei ole see öises niiskuses pikalt vindumine sugugi taimede heaolule kasuks. Aga ega meil eelmine aasta veel ei olnudki muud kohta, praegusel uuel asukohal haigutas aasta tagasi samal ajal veel suur-suur auk (kunagine maja vundamendi auk, mis alles suvel ehitustööde käigus kinni sai lükatud). Nii oligi nüüd esimese tööna nädalavahetusel kasvuka ümberkolimine. Laupäeva hommikul kell 9 oli nurgakivi juba paigas :). Mässas mees, mis ta mässas, õhtuks oli kasvukas uues kohas, mulda täis veetud ja taimedki sisse pandud. Hetkel meenutab kõrgele vundamendile pandud viilkatusega väike läbipaistev karbike mulle küll rohkem kohalikku kirikut, kui kasvukat. Kasvuka kõrge alus on tingitud asjaolust, et selle ümbruses olev pinnas kuulub kõik veel täitmisele, vähemalt alumiste kivide ulatuses ning tiba pealegi, ja eks ta siis selle arvestusega tuli teha. Sel aastal me selleni aga paraku veel ei jõua. Eks ta meil selline pisikene ole, kuid esialgu meile sellest piisab.
Üleüldse on pildile jäänud see aiaosa, mis alles kuulub korrastamisele, kuid enne veel kui omadega sinnani jõuame, on kuhjaga muid olulisemaid ja kiiremaid töid. Too vana kasvuhooneräbal oli algselt klaasist ja selle kokkukorjamine ja ära vedamine on üks suuremat sorti ettevõtmine. Eemaldamist vajavad veel pildi vasakusse ossa jäävad vanad puud ja muu sinna tekkinud võsa. Ning tulevikuvisioonis on veel aiamaa kolimine teistpidiseks ja ühtlasi ka suuremaks. Eks iga asi omal ajal :).
* * *
Eile külastasin siis kauaoodatud neurokirurgi, mille tulemusena ma nüüd juuni keskel lähen ja madistan oma nimmelüli lateraalprolapsi kallal natuke "nugaga". Seniks aga nuusutan kuu aega lilli ja vaatan liblikaid ehk teisisõnu katsun hakkama saada võimalikult paljude vajalike aia- ja ehitustöödega ning samaaegselt koguda ka võimalikult palju positiivseid emotsioone, et oleks, millega need haiglapäevad läbi vedada. Igasugune töö tegemine kuu aja jooksul peale opi keelati ära, eks ma siis istun-laman-jalutan kui kuningakass ja vibutan mehe nina all piitsa :).
Nii kui ilmad nüüd soojaks läksid, kolis mees oma kodukontoriga (linnakontoris on ümberkorraldused ja töötab ajutiselt kodus) uue maja terrassile. Mis nii viga tööd teha! :) Ja ega siis pilk kogu aeg arvutis kinni ole, vahepeal on vaja silmadele asu ka anda. Niimoodi silmadel aias-hoovis rännata lastes mees avastaski, et näe, kasvukas on keskpäeva paiku veel lausvarjus. Eelmine suvi oli teadagi pidevalt vihmane ja märg, suve lõpupoole hakkas kasvuka asukaid piinama mädanik. Võta nüüd kinni, mis see kurjajuur oli, aga kui keskpäevaks ikka veel päikest ei paista, ei ole see öises niiskuses pikalt vindumine sugugi taimede heaolule kasuks. Aga ega meil eelmine aasta veel ei olnudki muud kohta, praegusel uuel asukohal haigutas aasta tagasi samal ajal veel suur-suur auk (kunagine maja vundamendi auk, mis alles suvel ehitustööde käigus kinni sai lükatud). Nii oligi nüüd esimese tööna nädalavahetusel kasvuka ümberkolimine. Laupäeva hommikul kell 9 oli nurgakivi juba paigas :). Mässas mees, mis ta mässas, õhtuks oli kasvukas uues kohas, mulda täis veetud ja taimedki sisse pandud. Hetkel meenutab kõrgele vundamendile pandud viilkatusega väike läbipaistev karbike mulle küll rohkem kohalikku kirikut, kui kasvukat. Kasvuka kõrge alus on tingitud asjaolust, et selle ümbruses olev pinnas kuulub kõik veel täitmisele, vähemalt alumiste kivide ulatuses ning tiba pealegi, ja eks ta siis selle arvestusega tuli teha. Sel aastal me selleni aga paraku veel ei jõua. Eks ta meil selline pisikene ole, kuid esialgu meile sellest piisab.
Üleüldse on pildile jäänud see aiaosa, mis alles kuulub korrastamisele, kuid enne veel kui omadega sinnani jõuame, on kuhjaga muid olulisemaid ja kiiremaid töid. Too vana kasvuhooneräbal oli algselt klaasist ja selle kokkukorjamine ja ära vedamine on üks suuremat sorti ettevõtmine. Eemaldamist vajavad veel pildi vasakusse ossa jäävad vanad puud ja muu sinna tekkinud võsa. Ning tulevikuvisioonis on veel aiamaa kolimine teistpidiseks ja ühtlasi ka suuremaks. Eks iga asi omal ajal :).
* * *
Eile külastasin siis kauaoodatud neurokirurgi, mille tulemusena ma nüüd juuni keskel lähen ja madistan oma nimmelüli lateraalprolapsi kallal natuke "nugaga". Seniks aga nuusutan kuu aega lilli ja vaatan liblikaid ehk teisisõnu katsun hakkama saada võimalikult paljude vajalike aia- ja ehitustöödega ning samaaegselt koguda ka võimalikult palju positiivseid emotsioone, et oleks, millega need haiglapäevad läbi vedada. Igasugune töö tegemine kuu aja jooksul peale opi keelati ära, eks ma siis istun-laman-jalutan kui kuningakass ja vibutan mehe nina all piitsa :).
Shokis ja sõnatu
Mõned nädalad vähem kui aasta tagasi, tundsin siirast rõõmu. Täna aga kõne all olev hoone oli siis veel tellingutes, seega seda tookord pildile ei jäädvustanud. Plaan oli teha seda kunagi hiljem, kui ta juba valmis ja kena on... Hinges ei tulnud selle peale, et võiksin hiljaks jääda...
Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ütles täpselt sama, mis olid esimesed mõtted minul, kui seda uudist kuulsin, ei hakka teda siinkohal üle kordama... Hinges on sügav kurbus :'( ...
Ja ma olen enam kui veendunud, et see "asi ei ole puhas"...
Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ütles täpselt sama, mis olid esimesed mõtted minul, kui seda uudist kuulsin, ei hakka teda siinkohal üle kordama... Hinges on sügav kurbus :'( ...
Ja ma olen enam kui veendunud, et see "asi ei ole puhas"...
Ooo body, my body...
Nii, nüüd on see ilmaime siis ka nähtud. Või õigemini kaks imet. Nimelt pole mul siiamaani olnud asja Solarise keskusesse, kuid täna sai seal ära käidud. Kuulnud olin selle kohta vastakaid arvamusi – paljudele meeldib, paljudele mitte. Nagu ikka, inimesed on ju erinevad. Kuna pidin seal pea tunnikese aega sirgeks lööma, siis oli rahulikult aega selle kompleksiga tutvuda. Jama oli ainult selles, et olin kohal hommikul kell 9, kuid enamus kauplemise kohti avati alles kell 10. No õnneks ma 'poodelda' ei tahtnudki. Aga ei mina oska miskit halba kosta, kaubanduskeskus nagu kaubanduskeskus ikka, need kino ja kontserdiruumid jäävad justkui nurga taha, nii et 'shoplemine' ei sega kultuurielamusi ja vastupidi. Kuid kaldun arvama, et meeldivad elamused on tingitud pigem varajasest ajast ja inimmassi puudumisest. Kui seal on rahvast palju, siis võib tõesti kitsaks kätte minna. Ma olen ju selline pool maakas, kellel peab lai aura ümber olema, kohe kuidagi ei kannata külg-külje kõrval tõuklemist. Nüüd aga sai rahulikult käsipuule toetuda ning pilgul ülevalt alla rännata lastes omasoodu kulgevas ajavoos omi mõtteid mõlgutada. Armas väike vetemäng oli seal trepi juures, ühes pisikeses basseinikeses lummavad kirkavärvilised tulukesed, ja selle sama käsipuu kõrguselt vesi kerge sulinaga mööda klaasseina alla voolamas. Väga rahustav ma ütleks. Ja läheduses ohtralt (nagu mujal fuajeeski) lopsakat rohelust. Paraku küll tehislikku ja võltsi, millel loodusega mitte midagi ühist pole :(. Ja nii ma seal siis seisin ja mõtlesin, et maailm on ikka üks kummaline paik – lopsaka looduse rüpes oleme me kasvanud, mugavuse nimel aga põgenenud selle eest kõrgete müüride vahele avaratesse ruumidesse, kus peale meie ei ole keegi teine ega miski muu võimeline kasvama ning seda sisemist tungi looduse järele kompenseerime looduse matkimisega, tehislikku looduse loomisega... Üsna hirmutav, kui tuleviku inimesed enam ehedat loodust oma kätega katsuda ei saagi, ega selle olemasolust enam midagi ei mäleta...
Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...
Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...
Adieu 2009, tere tulemast 2010!
Möödunud aasta kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et oli raske aasta. Raskused hakkasid tekkima juba kevade poole, kui tööd iga kuuga ikka vähemaks ja vähemaks jäi. Eks esialgu tundus see isegi ju päris mõnus – kes meist ei tahaks olla suvel iseenda peremees ja nautida seda vähest sooja, mida põhjamaine kliima meile pakub, täiel rinnal. Igal pool räägiti aga masust ja muudest hirmsatest tegelastest, kes järjepanu ikka visamalt ja visamalt kuklasse hingama hakkasid, kuid kellest ma sugugi välja teha ei tahtnud. Iga päev ikka lootes, et peale suve peaksid asjad taas liikuma hakkama, vähemasti nii on see varasematel aastatel olnud. Kuid kured läksid, kurjad ilmad saabusid. Mida aga ei saabunud, olid kliendid ja koos nendega ka töö... kuniks viimaks detsembris sai tunnistatud endale karmi fakti, et olen tööst ilma ning varudki tagataskust otsa saanud, kuid elu peab ju ometigi edasi minema. Ja alates detsembrist kuulun ka mina ametlikult gruppi "töötu". Lisaks tööst ilma jäämisele oli alates septembrist kuni detsembri teise pooleni ka tervis käest ära, mis ei võimaldanudki aktiivselt uut tööd otsida. Tundus kuidagi väga jabur, et kutsutakse tööintervjuule, oletame, et pakutakse isegi tööd ja kui ma siis esimesel päeval juba kiunuma hakkan, et vabandage aga ma ei saa oma seljavalude tõttu kauem kui 10-15 minutit järjepanu istuda või püsti seista, et kas teil diivanit ka on, mul oleks vaja vahepeal pikali visata :). Prioriteediks nr 1 oli tervis – kui see on korras, siis on piisavalt energiat ja motivatsiooni võidelda ka kõige muuga. Siinkohal ei hakka üles loetlema millisel lugematul hulgal ma igasugust sodi suu kaudu või süstla abil organismi manustasin ning milliseid analüüse tegin. Täna tunnen vaid siirast rõõmu, et saan taas inimese kombel liikuda ja tegutseda!
Eelmised kaks tegurit tõid endaga aga kaasa vastumeelsed muutused minu elus, et ehk üht-teist mida olin vaikselt mõtetes mõlgutanud ja plaaninud, lendasid nüüd heleda laksuga vastu taevast. Frustreeriv ja meelehärmi tekitav on see siiani. Kuid eks elu koosnebki ju valikutest, lihtsalt tundub äärmiselt ebaõiglane, kui need valikud tehakse ära minu eest. Kogu selle mudru ja supi keskel võitlesin novembris stressiga. Kui enamikes blogides, mida lugema juhtusin, kiruti seda pimedat, halli ja sombust eesti ilma, et kui kole, rõhuv ja vastik see on, siis mina seda õnneks ei näinud. Minu jaoks oli iga päev ilus ja hea, kui mul parasjagu valusid ei olnud ja ma normaalselt toimetada sain. Rasketest hetkedest vedasin end läbi mõttega, et nii nagu aktsiaturgudelgi, nii peab ka igapäevaelus peale langust tulema ju tõus. Endale tundub ja siiralt jätkuvalt loodan, et sellest kõige madalamast põhjast olen tänaseks läbi käinud ning nüüd jätkan vaid ülespoole rühkimist.
Pühade aegu, nagu ikka, ollakse perega, külastatakse sugulasi ning meil on traditsiooniks saanud vahetada aastat kuskil koos sõpradega. Sel aastal pidime taas minema Emajõe suursohu, täielikku eraldatusesse metsiku looduse rüppe, kus viibisime viimati 2006/2007 vahetusel. Ootasin seda pühadeaegset perioodi väga, viinuks see ju kõik eelnevad halvad mõtted vägisi eemale, sugulaste ja sõpradega koos askeldades on ju hoopis teised tegemised-olemised. Jõulupühade nädala esmaspäeval jäi poiss lasteaiast aga tuulerõugetega koju. Vat nii palju sulle siis teistega koos olemist! Samal päeval saime ka teate, et majutust pakkuvas majapidamises olid saunatorud lõhki külmunud ja nende külmakraadidega väikeste lastega ja ilma eheda maasaunata oleks meil seal päris nukker olemine olnud. Tagantjärele mõeldes poleks me neid lumemasse arvestades ilmselt sinna ligigi pääsenud.
Lisaks eelpoolmainitule jäi antud aastasse veel mitmeid olulise tähtsusega ebaõnnestumisi, milledest muist "võlgu" loodan siiski tulevikus kustutada. Õnnestumiste kontole ei oska esimese hooga kirja panna aga mitte ühtegi rida... Et mida see must aasta mulle siis õpetas? Kindlasti seda, et ei tohi kaotada optimismi ning väga suur roll meie elus on meie lähedastel, vahe piisab ka ainult teadmisest, et nad lihtsalt olemas on. Plaane teha on tore, see on kui unistamine läbi reaalsuse, kuid kui see reaalsus ühtäkki muutub, võivad unistused tolmuks kokku variseda ning see on kordades hullem, kui üldse mitte planeerida-unistada. Seega saabuvasse aastasse astun sammhaaval ning elan üks päev korraga, tegemata mingeid plaane, isegi aiaplaane mitte... lihtsalt vaatan, mida elul mulle pakkuda on, ilma igasugu ootusteta.
* * *
Tänu poisi põdemisele "väga kergel kujul" saime arstilt rohelise kaardi vahetada aastat kellega koos vaid soovime. Kuna paika pandud plaan A läks loodusõnnetuse tõttu vett vedama, kuid meil selleks tarbeks kulutused plaanitud, siis niisama koju nelja seina vahele istuma jääda ka ei tahtnud. Õnneks on olemas selline vahva mäng nagu geopeitus, kus palju toredat rahvast ja just nagu meile mõeldult oli organiseeritud sündmusaare Head uut 2010!
Meie pühaks missiooniks jäi sündmusaarete logiraamatu toimetamine koos sinna juurde kuuluva aardekirstuga sündmuspaigale. Kui 30.-nda õhtul koduhoovi pöörasime, oli päevane lumesadu teinud korralikku tööd ning tee kenakesti täis tuisanud ja nii juhtuski, et esimese hooga me koju ei jõudnudki. Ega teisegagi, kuna geneka rihm otsustas oma elupäevad lõpetada. Nii palju siis meie pühast missioonist! Õnneks leidus seiklejahingeline vaba autoga sugulane, kes meid siis hädast välja aitas. Nii lõimegi 31.-sel autole tuurid sisse, et vaikselt mööda teele jäävaid aardeid kella 20-21 paiku Viiratsisse jõuda. Kui uurisime paar päeva varem kohalikelt mängijatelt, et kus oleks veel lootust väikese lapsega normaalse hinna eest öömaja saada, arvasid küsitavad, et nende juures on kõikse parem koht ja ilma igasugu tasuta veel pealegi! :) Plaanitud ajaks jõudsime kenasti kohale, kus meid ootas lahke pererahvas ja soe aastalõpu pidusöök. Kui kell tiksus aasta viimast tundi, seadsime kaheksakesi laternate ja tõrvikute valgel sammud sündmusaarde kokkusaamispaigale Viljandi järve ääres. Muinasjutuline oli see vaatepilt – justkui väikesed päkapikud läksid pimeduses riburada elavate tulukeste valgel üle lumiste mägede ja küngaste. Kui me loetud minutid pool kaksteist läbi kogunemispaika jõudsime, olid lisaks korraldajatele saabunud veel mõned osalised, lumes põles grillalusel väike lõke ning lauda valgustasid küünlad, kui kohustuslikud sündmusest osavõtu elemendid. Meie perel asendasid küünlaid väikesed tõrvikud, mis sinnasamasse laua kõrvale lumme suskasime. Usinad korraldajad olid lähedusse peitnud ka kaks aaret, mille otsimiseks meil veel enne uue aasta saabumist napid minutid jäid. Pidasin olulisemaks ikkagi lapsega rakettide laskmise ajaks mäe otsas olla, kus seda värvidemängu kõige parem jälgida oleks. Meeskonnatöö sujus õnneks hästi ning vormistasime kiired leiud – esimene neist oli pisikese, oma kätega meisterdatud, puust kirstukese täis mänguasju suure kuuse varjavate okste all ning teine tolle läheduses kui tavaline mahalangenud puuoks, mis seest tühjaks õõnestatud ja kuuse tüve najale toetuma pandud. Seejärel lippasime kerges sörkjooksus tagasi mäe otsa, mis nüüdseks pungil rahvast täis, nii omasid kui võõraid, ning tähtsaks hetkeks saime ootusärevad positsioonid sisse võetud. Ja kus siis algas värviliste tulukeste möll! Nii kaua kui nad tulid eemalt, üle järve ja ilma eriliste paukudeta, oli päris põnev, kui aga paugud järjest agressiivsemaks läksid ning üha lähemale tulid, hakkas väikemees hirmsasti kartma ning jooksis sellest möllust eemale. Võtsin ta siis turvaliselt oma sülle ning vaatasime seda vahvat vaatemängu veidi eemalt, kust see enam hirmus ei tundunud, jäi vaid puhas põnevus ja rõõm. Olles jaganud pere keskel uusaastatervitusi, jätkus nende vahetamine ühiselt. See oli tõeliselt vahva! Kui kärtsud-mürtsud vaibunud, järgnes ürituse teine osa, ehk et need, kes kohale tulla ei saanud, olid saatnud postkaardid ning nüüd toimus nende valjuhäälne lugemine osalistele. Selgus, et see oli päris ränk ja vaevaline, kuna pakasepoisse oli ikka üsna mitu tükki ning eks sa katsu kinnastega ümbrike ja kaarte avada. Vaatamata siniseks tõmbunud ja kohmetunud kätele sai ka see osa edukalt läbi viidud. Siinkohal suured tänud vapratele korraldajatele, kes antud aastavahetuse eriliseks ja meeldejäävaks tegid! Seejärel saabus üsna kiire lõpp ning me võtsime pea kilomeetrise kodutee taas jalge alla. Lihtsalt imeline oli see väike rännak! Jõudnud külakoju tagasi, saime uksest sisse astuda, kui pereema ulatas kaks õueküünalt – ühe oma tütre tarbeks, kes veel issiga õues jutles ning teise meile – et paneksime need maja ees kivil põlema, neil pidi selline uusaastatraditsioon olema. Pereema oli noorema pojaga ürituselt veidi varem ära tulnud ning 12-korterilise maja ees põles juba kaks küünalt, viisime siis kaks veel juurde. Oli umbes rinna kõrgune, tiba madalam, kivi ukse ees, kaetud valge koheva lumevaibaga ning neli põlevat õueküünalt seal sees, mis enda ümber kollakaid tantsisklevaid varje heitsid. See vaatepilt on minu jaoks üks armsamaid ja südantsoojendavamaid, mis veel kauaks-kauaks meelde jääb... Lahkele pererahvale abikäe ulatamise ning unustamatute elamuste eest suured tänud kogu meie pere poolt!
PS. Paraku ei õnnestunud mul selles aastavahetuse saginas teha mitte ühtegi pilti, jäägu seda sündmust siis meenutama alanud aasta esimesel-teisel päeval tehtud pildid nii Viljandis kui oma armsas kodukandis.
Kõikidele, kes minu blogisse lugema on sattunud, soovin aga imelist uut aastat!
Eelmised kaks tegurit tõid endaga aga kaasa vastumeelsed muutused minu elus, et ehk üht-teist mida olin vaikselt mõtetes mõlgutanud ja plaaninud, lendasid nüüd heleda laksuga vastu taevast. Frustreeriv ja meelehärmi tekitav on see siiani. Kuid eks elu koosnebki ju valikutest, lihtsalt tundub äärmiselt ebaõiglane, kui need valikud tehakse ära minu eest. Kogu selle mudru ja supi keskel võitlesin novembris stressiga. Kui enamikes blogides, mida lugema juhtusin, kiruti seda pimedat, halli ja sombust eesti ilma, et kui kole, rõhuv ja vastik see on, siis mina seda õnneks ei näinud. Minu jaoks oli iga päev ilus ja hea, kui mul parasjagu valusid ei olnud ja ma normaalselt toimetada sain. Rasketest hetkedest vedasin end läbi mõttega, et nii nagu aktsiaturgudelgi, nii peab ka igapäevaelus peale langust tulema ju tõus. Endale tundub ja siiralt jätkuvalt loodan, et sellest kõige madalamast põhjast olen tänaseks läbi käinud ning nüüd jätkan vaid ülespoole rühkimist.
Pühade aegu, nagu ikka, ollakse perega, külastatakse sugulasi ning meil on traditsiooniks saanud vahetada aastat kuskil koos sõpradega. Sel aastal pidime taas minema Emajõe suursohu, täielikku eraldatusesse metsiku looduse rüppe, kus viibisime viimati 2006/2007 vahetusel. Ootasin seda pühadeaegset perioodi väga, viinuks see ju kõik eelnevad halvad mõtted vägisi eemale, sugulaste ja sõpradega koos askeldades on ju hoopis teised tegemised-olemised. Jõulupühade nädala esmaspäeval jäi poiss lasteaiast aga tuulerõugetega koju. Vat nii palju sulle siis teistega koos olemist! Samal päeval saime ka teate, et majutust pakkuvas majapidamises olid saunatorud lõhki külmunud ja nende külmakraadidega väikeste lastega ja ilma eheda maasaunata oleks meil seal päris nukker olemine olnud. Tagantjärele mõeldes poleks me neid lumemasse arvestades ilmselt sinna ligigi pääsenud.
Lisaks eelpoolmainitule jäi antud aastasse veel mitmeid olulise tähtsusega ebaõnnestumisi, milledest muist "võlgu" loodan siiski tulevikus kustutada. Õnnestumiste kontole ei oska esimese hooga kirja panna aga mitte ühtegi rida... Et mida see must aasta mulle siis õpetas? Kindlasti seda, et ei tohi kaotada optimismi ning väga suur roll meie elus on meie lähedastel, vahe piisab ka ainult teadmisest, et nad lihtsalt olemas on. Plaane teha on tore, see on kui unistamine läbi reaalsuse, kuid kui see reaalsus ühtäkki muutub, võivad unistused tolmuks kokku variseda ning see on kordades hullem, kui üldse mitte planeerida-unistada. Seega saabuvasse aastasse astun sammhaaval ning elan üks päev korraga, tegemata mingeid plaane, isegi aiaplaane mitte... lihtsalt vaatan, mida elul mulle pakkuda on, ilma igasugu ootusteta.
* * *
Tänu poisi põdemisele "väga kergel kujul" saime arstilt rohelise kaardi vahetada aastat kellega koos vaid soovime. Kuna paika pandud plaan A läks loodusõnnetuse tõttu vett vedama, kuid meil selleks tarbeks kulutused plaanitud, siis niisama koju nelja seina vahele istuma jääda ka ei tahtnud. Õnneks on olemas selline vahva mäng nagu geopeitus, kus palju toredat rahvast ja just nagu meile mõeldult oli organiseeritud sündmusaare Head uut 2010!
Meie pühaks missiooniks jäi sündmusaarete logiraamatu toimetamine koos sinna juurde kuuluva aardekirstuga sündmuspaigale. Kui 30.-nda õhtul koduhoovi pöörasime, oli päevane lumesadu teinud korralikku tööd ning tee kenakesti täis tuisanud ja nii juhtuski, et esimese hooga me koju ei jõudnudki. Ega teisegagi, kuna geneka rihm otsustas oma elupäevad lõpetada. Nii palju siis meie pühast missioonist! Õnneks leidus seiklejahingeline vaba autoga sugulane, kes meid siis hädast välja aitas. Nii lõimegi 31.-sel autole tuurid sisse, et vaikselt mööda teele jäävaid aardeid kella 20-21 paiku Viiratsisse jõuda. Kui uurisime paar päeva varem kohalikelt mängijatelt, et kus oleks veel lootust väikese lapsega normaalse hinna eest öömaja saada, arvasid küsitavad, et nende juures on kõikse parem koht ja ilma igasugu tasuta veel pealegi! :) Plaanitud ajaks jõudsime kenasti kohale, kus meid ootas lahke pererahvas ja soe aastalõpu pidusöök. Kui kell tiksus aasta viimast tundi, seadsime kaheksakesi laternate ja tõrvikute valgel sammud sündmusaarde kokkusaamispaigale Viljandi järve ääres. Muinasjutuline oli see vaatepilt – justkui väikesed päkapikud läksid pimeduses riburada elavate tulukeste valgel üle lumiste mägede ja küngaste. Kui me loetud minutid pool kaksteist läbi kogunemispaika jõudsime, olid lisaks korraldajatele saabunud veel mõned osalised, lumes põles grillalusel väike lõke ning lauda valgustasid küünlad, kui kohustuslikud sündmusest osavõtu elemendid. Meie perel asendasid küünlaid väikesed tõrvikud, mis sinnasamasse laua kõrvale lumme suskasime. Usinad korraldajad olid lähedusse peitnud ka kaks aaret, mille otsimiseks meil veel enne uue aasta saabumist napid minutid jäid. Pidasin olulisemaks ikkagi lapsega rakettide laskmise ajaks mäe otsas olla, kus seda värvidemängu kõige parem jälgida oleks. Meeskonnatöö sujus õnneks hästi ning vormistasime kiired leiud – esimene neist oli pisikese, oma kätega meisterdatud, puust kirstukese täis mänguasju suure kuuse varjavate okste all ning teine tolle läheduses kui tavaline mahalangenud puuoks, mis seest tühjaks õõnestatud ja kuuse tüve najale toetuma pandud. Seejärel lippasime kerges sörkjooksus tagasi mäe otsa, mis nüüdseks pungil rahvast täis, nii omasid kui võõraid, ning tähtsaks hetkeks saime ootusärevad positsioonid sisse võetud. Ja kus siis algas värviliste tulukeste möll! Nii kaua kui nad tulid eemalt, üle järve ja ilma eriliste paukudeta, oli päris põnev, kui aga paugud järjest agressiivsemaks läksid ning üha lähemale tulid, hakkas väikemees hirmsasti kartma ning jooksis sellest möllust eemale. Võtsin ta siis turvaliselt oma sülle ning vaatasime seda vahvat vaatemängu veidi eemalt, kust see enam hirmus ei tundunud, jäi vaid puhas põnevus ja rõõm. Olles jaganud pere keskel uusaastatervitusi, jätkus nende vahetamine ühiselt. See oli tõeliselt vahva! Kui kärtsud-mürtsud vaibunud, järgnes ürituse teine osa, ehk et need, kes kohale tulla ei saanud, olid saatnud postkaardid ning nüüd toimus nende valjuhäälne lugemine osalistele. Selgus, et see oli päris ränk ja vaevaline, kuna pakasepoisse oli ikka üsna mitu tükki ning eks sa katsu kinnastega ümbrike ja kaarte avada. Vaatamata siniseks tõmbunud ja kohmetunud kätele sai ka see osa edukalt läbi viidud. Siinkohal suured tänud vapratele korraldajatele, kes antud aastavahetuse eriliseks ja meeldejäävaks tegid! Seejärel saabus üsna kiire lõpp ning me võtsime pea kilomeetrise kodutee taas jalge alla. Lihtsalt imeline oli see väike rännak! Jõudnud külakoju tagasi, saime uksest sisse astuda, kui pereema ulatas kaks õueküünalt – ühe oma tütre tarbeks, kes veel issiga õues jutles ning teise meile – et paneksime need maja ees kivil põlema, neil pidi selline uusaastatraditsioon olema. Pereema oli noorema pojaga ürituselt veidi varem ära tulnud ning 12-korterilise maja ees põles juba kaks küünalt, viisime siis kaks veel juurde. Oli umbes rinna kõrgune, tiba madalam, kivi ukse ees, kaetud valge koheva lumevaibaga ning neli põlevat õueküünalt seal sees, mis enda ümber kollakaid tantsisklevaid varje heitsid. See vaatepilt on minu jaoks üks armsamaid ja südantsoojendavamaid, mis veel kauaks-kauaks meelde jääb... Lahkele pererahvale abikäe ulatamise ning unustamatute elamuste eest suured tänud kogu meie pere poolt!
PS. Paraku ei õnnestunud mul selles aastavahetuse saginas teha mitte ühtegi pilti, jäägu seda sündmust siis meenutama alanud aasta esimesel-teisel päeval tehtud pildid nii Viljandis kui oma armsas kodukandis.
Kõikidele, kes minu blogisse lugema on sattunud, soovin aga imelist uut aastat!
Mina - oma või võõras?
Vaatasin vaikides enda ees laual lebavat poole meetri pikkust patsi – hetk tagasi oli ta veel minu küljes, klambriga kuklale kokku pandud... aga nüüd... nüüd me polnud enam teineteisega üks. Kuidagi nukker oli see viiv, ikkagi üle 15 aasta ju koos oldud. Mulle pakuti võimalust ta endaga koju kaasa võtta, kuid pidasin paremaks seda siiski mitte teha. Ajal, mil juuksur minu järelejäänud juuste kallal nokitses, piidlesin mina ainitisilmi patsi – nojah, olukord oleks tunduvalt paranenud ka siis, kui ma oleks tiba üle poole tolle pikkusest maha võtnud... Kas ma tegin ikka õige sammu? Jah, tegin küll! Kindlasti tegin. Seda mõtet kaalusin juba mõnda aega, kuid üks päev jõudsin kindlale arusaamisele, et see on ainuõige samm. Kuigi peale seda järgnes veel ka hetki, kas "ei" või "jaa", ei löönud ma oma otsuses kordagi kõhklema. Ja just täpselt niisama kindla tundega, kui see otsus sündis, istusin nüüd juuksuritoolil ja erutusevärin hinges ootasin pinevalt, kes mina sealt siis välja lõigatakse. Sest ega ma ei osanud juuksurile mingit konkreetset soovi öelda ka, peale selle, et siilikas oleks liiga räige ja oluline tingimus on, et juuksed ei hakkaks näole ega silmile tulema. Ülejäänu jäi juba kõik juuksuri loominguks. Niisama julmalt ta kääridega ikka kallale ei karanud, kui oli mõte, siis arutasime selle koos läbi. Kui pleegitatud salgud olid lahti harutatud ja pea pestud, käis korraks isegi mõttevälgatus jätta hetkel veel olemasolevasse peaaegu õlgadeni pikkusesse – tundus päris meeldiv variant. Aga... EI! Lühemaks, ikka lühemaks tahtsin. Ja nii piilusingi kääride klõbina saatel põnevusega seda totaalset muutumist. Veel enne, kui soeng omandas oma valmis väljanägemise tabas mind üle mitme-setme aja taas selge deja vu tunne – ma olen ennast sellises soengus ju varem näinud; nii tuttav oli mulle see pilt, mis peeglist vastu vaatas! Selline soe äratundmisrõõm. Ja ometi pole mul kunagi sellist soengut olnud, isegi mitte sarnast. Aga tol hetkel teadsin ma, et see otsus ei saanudki olla teistsugune, see kõik lihtsalt pidigi nii minema, just nüüd ja praegu.
Üldjuhul kipub ikka nii olema, et peale suurt muutust on uus peeglimina alguses natuke jahmatama panev, tiba võõras ja kauge. Üllatusega aga leidsin taolise olevat minu vana mina...
Üldjuhul kipub ikka nii olema, et peale suurt muutust on uus peeglimina alguses natuke jahmatama panev, tiba võõras ja kauge. Üllatusega aga leidsin taolise olevat minu vana mina...
Vat nüüd on hing täis! :S
Täna hommikul last lasteaeda viies, leidsin eest "toreda" (et mitte öelda shokeeriva) kevadkuu alguse üllatuse – seoses eelarve kärpimisega vähendati kasvatajate ja nende abide palkasid, mis omakorda tõi kaasa tööaja vähendamise ning sellega seoses kaotati ära valverühmad. Päris ära siiski ei kaotatud, kuid koondati nad kõik ühte kohta kokku – kui enne olid rühmad lasteaia peale ära jagatud, kes kuhu ja millal läheb, siis nüüd tehti põnglase rühmast, mis on väikelaste rühm, lasteaia AINUKE valverühm, mis tähendab siis seda, et sinna viiakse varahommikuti ja õhtuti lapsed tervest lasteaiast. Jõudsin aeda umbes 7.45 ja leidsin eest juba paarkümmend last + võõra kasvataja. Lisaks sellele on meie lasteaed üsna vana ning kõik rühmad ei ole koridoriti ühendatud, vaid tuleb käia õue kaudu, mis tähendab siis seda, et need lisa lapsed tulevad meie rühma oma õueriietega. Ega sellest ju miskit hullu olekski, aga tänu ruuminappusele pole rühmas praegugi lastel omi kappe, vaid on nagid, väike vahe jalanõudele, kuhu hea tahtmise korral pressib kaks paari jalatseid ning väike nö kapike siis ühe paari toa vahetusriiete ja kammi tarbeks, rohkemat sinna ei mahu – mütsid-sallid on mõttekas libistada kombe varrukasse. Kui viimased nädalad oleme poisiga haigustega võidelnud, terveks saanud, taas haigeks jäänud, siis sellise lasteaia kodukorra juures pole enam lootustki, et laps terve saaks olla ja aias käia... Eks see vist lasteaia eesmärk olegi, mis siis elul viga – on hingekirjas olevad lapsed, kelle eest raha laekub, kuid lapsi, keda kantseldada-kasvatada aias lihtsalt ei ole.
Aga enam kui ümberkorraldus lasteaias ajab mind marru hoopis see, millest taoline muudatus tingitud on või pigem see, kelle arvelt lahendatakse riigi eelarve probleeme. Eks ikka laste ja pensionäride arvelt. Antud juhul on tegemist küll õpetajate-kasvatajate palkade vähendamisega, kuid oleks väga lühinägelik arvata, et see ainult neid mõjutab. Rahakoti paksus paraku tõesti saleneb, kuid kõik ülejäänu, mis sellega kaasneb, avaldab kõige otsesemat mõju ju lastele, kelle kätes peaks olema meie riigi tulevik... Ja ükskõik mis nurga alt ma seda teemat ka ei vaata, ei mahu mulle kuidagi ei pähe ega hinge, kuidas on üldse võimalik, et riik, meie oma riik, võtab niigi madalapalgalistelt selle vähesegi ning süüdimatult suurendab "tähtsate riigininade" palkasid summa võrra, mis on nii paljudelegi kogu kuu sissetulekuks?! Ei, ma ei ole kade, ei nende minule kosmiliste suurustena näivate palkade ega palgatõusu peale, vaid ma ei saa aru, kuidas ei suudeta majandada nii, et lihtrahvas, kes oma palga raske töö ja auga välja teenib, ülekohtust puutumata jääks...
Aga enam kui ümberkorraldus lasteaias ajab mind marru hoopis see, millest taoline muudatus tingitud on või pigem see, kelle arvelt lahendatakse riigi eelarve probleeme. Eks ikka laste ja pensionäride arvelt. Antud juhul on tegemist küll õpetajate-kasvatajate palkade vähendamisega, kuid oleks väga lühinägelik arvata, et see ainult neid mõjutab. Rahakoti paksus paraku tõesti saleneb, kuid kõik ülejäänu, mis sellega kaasneb, avaldab kõige otsesemat mõju ju lastele, kelle kätes peaks olema meie riigi tulevik... Ja ükskõik mis nurga alt ma seda teemat ka ei vaata, ei mahu mulle kuidagi ei pähe ega hinge, kuidas on üldse võimalik, et riik, meie oma riik, võtab niigi madalapalgalistelt selle vähesegi ning süüdimatult suurendab "tähtsate riigininade" palkasid summa võrra, mis on nii paljudelegi kogu kuu sissetulekuks?! Ei, ma ei ole kade, ei nende minule kosmiliste suurustena näivate palkade ega palgatõusu peale, vaid ma ei saa aru, kuidas ei suudeta majandada nii, et lihtrahvas, kes oma palga raske töö ja auga välja teenib, ülekohtust puutumata jääks...
Kassiahastus vol 2
Niih, tagasi elavate kirjas, nii poiss kui mina. Enam ei ole vähimatki kahtlust, et viirus. Kogu kulg oli sarnane eelmisele korrale, kuid oma 2-3 korda hullem. Minul lõi see välja 24 ja loetud tunnid peale seda, kui poiss aiast koju sai. Samane vahe oli ka eelmine kord. Kuid kui eelmisel korral piirdusin mina ühe tõsisema teatud sorti anuma kirgliku kaisutamisega, siis seekord tuli mul seda teha 6 korda. Kõige hullem antud loo juures on, et ega peale teist korda polnudki enam midagi tulemas, vaid maomahlad ja sapp. Aga tahtsin või ei, tõmbas sisikonna nii kontrollimatult krampi, et mul oli hingata saamisega tükk tegemist ja enese jälgimist. Viimase tiiru tegin kella nelja aeg varahommikul, kell 8 ronis põnglane voodist välja ja arvas, et nüüd võiks teise tuppa mängima minna küll. Olin tänulik, et ta seda traditsiooniliselt kell 6 ei teinud :). Suure vaevaga suutsin end vannituppa vedada ja oh seda õudust, kui pilk tabas peeglit – silmaalused olid kottis ja punased ning otsmik ja silmeümbrused tihedaid punaseid verevalumeid täis. „Hullem, kui külajoodik“ oli esimene mõte, mis peast läbi käis ning seejärel tabas mind täielik kassiahastus vol 2 – jõuetu ja kole... Loodan vaid, et teisipäevaks, kui poisiga rahva sekka vastlasõitu tegema kavatsen minna, on mul taas inimese nägu peas.
Huvitav, kui nüüd too viirus, või selle mutanteerunud vorm peaks meid kolmandat korda tabama ja kui arvestada viimase korra intensiivsuse jubedust, siis millega see veel päädida võib?!...
Huvitav, kui nüüd too viirus, või selle mutanteerunud vorm peaks meid kolmandat korda tabama ja kui arvestada viimase korra intensiivsuse jubedust, siis millega see veel päädida võib?!...
Kassiahastus
Jah, siin ta nüüd siis on. Mina teda ei kutsunud. Ise tuli. Marssis julmalt uksest sisse, vaatas ülbelt näkku ja ütles: „Mina olen sinu Kassiahastus, siin ma nüüd olen ja siia ma jään!”. Nojah, mis mul ikka teha, siin me nüüd siis istume ja vahime teineteisega tõtt – mina pole teda siia tahtn’d ja tema ära minna ka ei taha... Nüüd oleks kuidagi vaja leida lahendus, mis mõlemale osapoolele sobiks...
Ehk kõik algas kaks nädalat tagasi, enam-vähem vist isegi ka reedel, mil mulle aiast helistati ja paluti oksendav laps koju viia. Möödus päev-kaks ning riburidamisi vaevlesime siin kõik selle käes. Selge – viirus. Mõnel möödus kiiremini, mõni vaevles kauem. Igal juhul poiss oli juba kolm päeva terve kui ponks, kui ta uuesti aeda viisin. Reede hommikul käitus poiss kuidagi kummaliselt – puges mulle voodisse kaissu ning ei tahtnud sugugi tõusta. Muidu on ikka krõps voodist väljas ja teise tuppa mängima. Ise olin ka unine, eelmisel õhtul sai hilisõhtuni tööd tehtud, ning ei suutnud end kuidagi sooja teki alt välja ajada. Nii mõtlesingi, et ilm on ka väljas vastikul tatine, mida ma ikka ennast ja poissi „piinan”, teeme parem sellise mõnusa koduse äraolemise. Kõik sujus kenasti igapäevaselt aktiivselt kuniks lõuna paiku korraga plaks – poisil palavik 40. Viskas selle üles vähem kui poole tunniga. Kõrge palavik oli meil kaks päeva, siis taandus. Kuna tegemist oli jällegi reedese pärastlõunaga, siis perearsti enam koju kutsuda ei saanud. Helistasin ning sain vastuseks, et kui esmaspäeval ka ikka palavik on, et siis ta visiidile kutsuda. No esmaspäeval polnud palavikust enam jälgegi. Hoidsin palavikuta, tervet, aktiivset, isuga last kolm päeva kodus enne kui aeda viisin. Täna sain lasteaiast jälle kõne – palun viige oksendav laps koju. Kuna nad kõik mängisid täna teises ühmas ja selline paras kaos valitses, siis polnud võimalust uurida, et kas keegi veel? Eelmine kord oli teada, et oli korraga kaks oksendavat last... Praegu tahab pidevalt juua, kuid nii kui lõpetab, nii kohe tuleb välja ka. Helistasin siis 1220, et mida teha?! No kästi nüüd tunnike vahet pidada, isegi suud ei tohi loputada, ja siis ühe lonksu haaval pikkade vahedega kummeli teed anda. Nii ma siis nüüd ootan tunni möödumist ja rahustan juua küsivat last, et varst-varsti, varsti saad... kui ta teaks, et seda on vaid üks lonks... Ehh, nii kahju on väikesest lapsest... Aga kui üks lonks sees seisab, võib järgmine kord juba kaks anda jne. Palavikku meil küll pole, kuid vaevalt 36 pole just ka kõige parem. Jäänud on veel loetud minutid ning hinge kinni pidades loodan parimat :).
Mõtlen siin omaette, et midagi on ses asjas mäda. Aga mis? Kas vedeleb lasteaias ehk mingeid kemikaale, mille Mauri-sugune aktiivne laps üles leiab ning teadmisjanus sõrmeotsaga vaikselt suhu nihverdab. Või äkki sunnitakse teda vägisi sööma (söömine on meil probleem ka kodus) ning hoopis see vastava reaktsiooni esile kutsub. Samas peaks see tekkima siis kohe söömise ajal, mitte enam nii pikalt peale seda... Ei tea... aga millegi pärast närib kahtluseuss mu hinge... et midagi on ses loos valesti, midagi, mida ma ei tea... Aga eks seda näitab siis juba edaspidine elu... kui see jätkub, peab hakkama asja tõsiselt uurima...
Ehk kõik algas kaks nädalat tagasi, enam-vähem vist isegi ka reedel, mil mulle aiast helistati ja paluti oksendav laps koju viia. Möödus päev-kaks ning riburidamisi vaevlesime siin kõik selle käes. Selge – viirus. Mõnel möödus kiiremini, mõni vaevles kauem. Igal juhul poiss oli juba kolm päeva terve kui ponks, kui ta uuesti aeda viisin. Reede hommikul käitus poiss kuidagi kummaliselt – puges mulle voodisse kaissu ning ei tahtnud sugugi tõusta. Muidu on ikka krõps voodist väljas ja teise tuppa mängima. Ise olin ka unine, eelmisel õhtul sai hilisõhtuni tööd tehtud, ning ei suutnud end kuidagi sooja teki alt välja ajada. Nii mõtlesingi, et ilm on ka väljas vastikul tatine, mida ma ikka ennast ja poissi „piinan”, teeme parem sellise mõnusa koduse äraolemise. Kõik sujus kenasti igapäevaselt aktiivselt kuniks lõuna paiku korraga plaks – poisil palavik 40. Viskas selle üles vähem kui poole tunniga. Kõrge palavik oli meil kaks päeva, siis taandus. Kuna tegemist oli jällegi reedese pärastlõunaga, siis perearsti enam koju kutsuda ei saanud. Helistasin ning sain vastuseks, et kui esmaspäeval ka ikka palavik on, et siis ta visiidile kutsuda. No esmaspäeval polnud palavikust enam jälgegi. Hoidsin palavikuta, tervet, aktiivset, isuga last kolm päeva kodus enne kui aeda viisin. Täna sain lasteaiast jälle kõne – palun viige oksendav laps koju. Kuna nad kõik mängisid täna teises ühmas ja selline paras kaos valitses, siis polnud võimalust uurida, et kas keegi veel? Eelmine kord oli teada, et oli korraga kaks oksendavat last... Praegu tahab pidevalt juua, kuid nii kui lõpetab, nii kohe tuleb välja ka. Helistasin siis 1220, et mida teha?! No kästi nüüd tunnike vahet pidada, isegi suud ei tohi loputada, ja siis ühe lonksu haaval pikkade vahedega kummeli teed anda. Nii ma siis nüüd ootan tunni möödumist ja rahustan juua küsivat last, et varst-varsti, varsti saad... kui ta teaks, et seda on vaid üks lonks... Ehh, nii kahju on väikesest lapsest... Aga kui üks lonks sees seisab, võib järgmine kord juba kaks anda jne. Palavikku meil küll pole, kuid vaevalt 36 pole just ka kõige parem. Jäänud on veel loetud minutid ning hinge kinni pidades loodan parimat :).
Mõtlen siin omaette, et midagi on ses asjas mäda. Aga mis? Kas vedeleb lasteaias ehk mingeid kemikaale, mille Mauri-sugune aktiivne laps üles leiab ning teadmisjanus sõrmeotsaga vaikselt suhu nihverdab. Või äkki sunnitakse teda vägisi sööma (söömine on meil probleem ka kodus) ning hoopis see vastava reaktsiooni esile kutsub. Samas peaks see tekkima siis kohe söömise ajal, mitte enam nii pikalt peale seda... Ei tea... aga millegi pärast närib kahtluseuss mu hinge... et midagi on ses loos valesti, midagi, mida ma ei tea... Aga eks seda näitab siis juba edaspidine elu... kui see jätkub, peab hakkama asja tõsiselt uurima...
Kui argipäev kisub halliks...
... tuleb leida meelepäraseid tegevusi, olgu siis kas lihtsalt enese teostuseks või hoopis millegi tõestuseks. Nii on juba ammu saanud paika plaan A, mille toimumisaeg visa kiirusega üha lähemale tuleb. Peab end ikka käsile võtma, hantlid kapi alt välja otsima, tolmu pealt puhkuma ning veidike omi konte-liigeiseid liigutama, muidu pole sinna vist asja. Kui veed lahti lähevad, siis ehk jaksab aerugi liigutada :).
Teine, väga oluline, on plaan B, mis leiab aset kord aastas alati samal ajal ning see on nii tähtis üritus, et selle järgi sätitakse varakult paika oma puhkused. Tulgu siis või veeuputus või sadagu taevast pussnuge. Kahel aastal osalenuna tean, et need päevad ja ööd on täis põnevust, avastamisrõõmu, enese proovile panekut ja ka tagasilööke ning pettumusi, kuid kõik see kokku on nii võimas, et kahetseda ei ole mitte midagi, olenemata sellest, millise piirini minna tahetakse.
Ja eks siis ülejäänud sündmused klapitab juba jooksvalt vaba ajaga, kuid need kaks on käesoleva aasta A ja O :).
Teine, väga oluline, on plaan B, mis leiab aset kord aastas alati samal ajal ning see on nii tähtis üritus, et selle järgi sätitakse varakult paika oma puhkused. Tulgu siis või veeuputus või sadagu taevast pussnuge. Kahel aastal osalenuna tean, et need päevad ja ööd on täis põnevust, avastamisrõõmu, enese proovile panekut ja ka tagasilööke ning pettumusi, kuid kõik see kokku on nii võimas, et kahetseda ei ole mitte midagi, olenemata sellest, millise piirini minna tahetakse.
Ja eks siis ülejäänud sündmused klapitab juba jooksvalt vaba ajaga, kuid need kaks on käesoleva aasta A ja O :).
Lume langemise aegu...
... kui kõik maa ja ilm oli säravvalget lumevahtu täis, jäin mina tõvevoodisse. Esmaspäeva (24.11.) hommikul, mil valgel muinasjutumaal oli tänaval üks auto kentsakamas poosis kui teine ning ümbruskaudsed vabatahtlikud askeldasid ennastohverdavalt labidate välkudes tänaval, võtsin ainitisilmi õuevõlu ja –melu vaadates telefonitoru ja valisin numbri. See oli viga. Kui otseselt surmatõbi ei olnud, arst koduvisiite ei teinud. Täiesti mõistetav, mis visiiti sa teed, kui liikuda ei saa. Aga või sa haigest peast siis selle peale tuled... Tõbi andis muidugi juba eelmise nädala lõpus endast märku, kuid hetke kiire elutempo ei lubanud sellele tähelepanu pöörata. Kuna aga viskas palaviku üles, rääkida ei saanud muud moodi kui ainult paberi ja pliiatsiga ning ei kuulnud veel pealekauba, pidasin Coldrexi dieedi asemel siiski targemaks arstiga konsulteerida. Leppisime kokku, et kui paremaks ei lähe, teen homme uue väljakutse. Kuna järgmiseks päevaks otseselt hullemaks ei olnud läinud ja ka olukord paistis õues täpselt samasugune kui eile, kugistasin Coldrexi vaikides edasi. See tegi vähemalt hetketi olemise paremaks, aga üldine olukord läks siiski hullemaks. Omamoodi oli see päris koomiline – eks sa pahanda väikese lapsega kui ta pahandust teeb, emmel suu liigub, käed vehivad kuid mitte piuksugi suust välja ei tule. Mingi hetk tabas põnglane ära, et see on ju nii lahe! Ja seejärel tuli pahandus pahanduse otsa. Siis me õppisime hästi nurgas seismist :). Aga kogu selle madina ja tralli peale käis mul nõks alaseljast läbi, mis tähendas seda, et ma ei saanud oma selga korralikult sirgu ega loomulikult ka tõsta mitte midagi, rääkimata lapsest. Järgmine hommik purustas kõik lootused öösel paranenud seljale, see oli hullemini valus kui eile. Nutt kippus vägisi kurku - noor inimene, kuid ei suuda nii paljugi, et saaks ilma kõrvalise abita oma lapsega ise hakkama. Kuna mammi tuli eelmisel päeval operatsioonilt, ei saanud ka tema meid parima tahtmise juures aidata. Õnneks juhtus iss tol hommikul linnas olema, sai viimases hädas poiss kaheks päevaks vanaema-vanaisa juurde saadetud. Seejärel jäin arsti ootama. Juba samal õhtul asusin hoolega antibiotse kugistama. Saadud viirus oli end mugavasti põskkoopapõletikuks sättinud. Päev ja järgminegi möödusid voodis magades ja ohtralt vedelikku tarbides. Haiguste ajal on hea tarbida vähemalt 1,5 liitrit vedelikku päevas... appi kui vaevaline see oli ja ma pole sugugi kindel, et ma nii paljuga hakkama sain! Järgmisel õhtul, kui iss lapse tagasi emme juurde tõi, kannatas selg juba igapäevaseid toimetusi, küll valulikult, aga ikkagi funktsionaalselt. Ka palavik oli alla andma hakanud, jäi oodata vaid hääle ja kuulmise taastumist, tatitulva taandumist.
Esmaspäeval käsin polikliinikus. See oli vaevaline – energiat ei olnud ning iga astutud samm tõi endaga kaasa valupisted peas ja näos, vasaku poole peast oleks tahtnud eemaldada... Arsti sõnad, et need on selle põletiku puhul tavalised jääknähud, mind sel hetkel eriti ei lohutanud (oma lapsepõlves olen selle haigusega kolmel kevadel haiglas istunud, 1 kuu per kord, kuid sellist valu enam ei mäleta.). Rõõmu aga tegi, et ma sain jälle rääkida, ma olin maailmale kuuldav! Eriarstile sain numbri alles 10-ks kuupäevaks, nii saatiski perearst mind sama targalt koju tagasi, uue tagasikutsega neljapäeval.
Teisipäevast alates käib poiss taas lasteaias, sellest ajast saadik olen ma võimeline teda taas viima-tooma :). Viisin poisi täna suts hiljem aeda, et sealt ühe soojaga edasi polikasse minna. Kui juba üksiti välja tulek, siis on ju kasulik ühendada mitu vajalikku käiku ja nii ma siis kulgesin ühelt objektilt teisele. Viimaks olin nelja tunni jooksul läbi trampinud lugematu arv kilomeetreid ning saanud nii mõndagi vajalikku – laps edukalt aeda viidud, arst mind terveks tunnistanud (isegi eriarstile pole vaja minna, kui kuulmine taastub; on lootust, et äkki isegi taastub :)), juuksed lõigatud, kotid kraami täis - kuid saamata jäi see, mille pärast ma tegelikult kolama läksin, nimelt mahuline vatiin. Teine lähim pood, kuhu oleks võinud veel vaadata, asub oma paari km kaugusel oldud poest ja seda jaksu mul enam ei olnud, et oma kondimootoriga sinna jõuda, vaatasin, et saaks oma kondid koju veetud. Nüüd lükkub beebiteki lõpetamine lihtsalt natukene edasi...
Jõudnud koju, meenus, et ma polnud täna veel mitte midagi hamba alla pannud. Kustutanud esimese nälja, vajusin koshdi täies pikkuses diivanile – keha huugas ja surises kõrvulkuuldavalt, lihtsalt imekspandav, kui tühjaks võib üks mõttetu haigus su energiast imeda. Tõdesin, et vahetult peale haigust siuke maraton ette võtta oli liig mis liig... ning vajusin sügavasse painajaterohkesse unne...
Esmaspäeval käsin polikliinikus. See oli vaevaline – energiat ei olnud ning iga astutud samm tõi endaga kaasa valupisted peas ja näos, vasaku poole peast oleks tahtnud eemaldada... Arsti sõnad, et need on selle põletiku puhul tavalised jääknähud, mind sel hetkel eriti ei lohutanud (oma lapsepõlves olen selle haigusega kolmel kevadel haiglas istunud, 1 kuu per kord, kuid sellist valu enam ei mäleta.). Rõõmu aga tegi, et ma sain jälle rääkida, ma olin maailmale kuuldav! Eriarstile sain numbri alles 10-ks kuupäevaks, nii saatiski perearst mind sama targalt koju tagasi, uue tagasikutsega neljapäeval.
Teisipäevast alates käib poiss taas lasteaias, sellest ajast saadik olen ma võimeline teda taas viima-tooma :). Viisin poisi täna suts hiljem aeda, et sealt ühe soojaga edasi polikasse minna. Kui juba üksiti välja tulek, siis on ju kasulik ühendada mitu vajalikku käiku ja nii ma siis kulgesin ühelt objektilt teisele. Viimaks olin nelja tunni jooksul läbi trampinud lugematu arv kilomeetreid ning saanud nii mõndagi vajalikku – laps edukalt aeda viidud, arst mind terveks tunnistanud (isegi eriarstile pole vaja minna, kui kuulmine taastub; on lootust, et äkki isegi taastub :)), juuksed lõigatud, kotid kraami täis - kuid saamata jäi see, mille pärast ma tegelikult kolama läksin, nimelt mahuline vatiin. Teine lähim pood, kuhu oleks võinud veel vaadata, asub oma paari km kaugusel oldud poest ja seda jaksu mul enam ei olnud, et oma kondimootoriga sinna jõuda, vaatasin, et saaks oma kondid koju veetud. Nüüd lükkub beebiteki lõpetamine lihtsalt natukene edasi...
Jõudnud koju, meenus, et ma polnud täna veel mitte midagi hamba alla pannud. Kustutanud esimese nälja, vajusin koshdi täies pikkuses diivanile – keha huugas ja surises kõrvulkuuldavalt, lihtsalt imekspandav, kui tühjaks võib üks mõttetu haigus su energiast imeda. Tõdesin, et vahetult peale haigust siuke maraton ette võtta oli liig mis liig... ning vajusin sügavasse painajaterohkesse unne...
Bussisõit
Oli laupäeva pealelõuna. Avasin silmad. Esimese hooga ei saanud aru, kus olen ja miks olen. Järgnesid pinevad sekundid, kuniks jõudsin äratundmisele, et olen vaid paar peatusevahet kaugemal kohast, kui veel "kaine mõistusega" ärkvel olin. Kuid siiski jäi veel küsimus – kas selsamal ringil või juba uuel?! Kujutasin elavalt ette, kuidas kaks sõbrantsi "Seiklusjuttudes" istuvad, kärsitult kella vaadates mind "sõbrantside miitingule" ootavad aga mina juba ei-tea-mitmendat ringi bussiga mööda linna ringi tukun. Bussi kollaselt elektroonsed numbrid andsid mõista, et tegemist on õnneks siiski esimese ringiga :).
Seiklused omavahel maalt ja merelt jutustatud, saatsime ühe meist bussijaama Haapsalu bussi peale, järele jäänud kaks istusime sealtsamast lähistelt linnaliini ühistranspordi bussi ja vurasime koos kodu suunas. Buss oli üsna uus ja soe, kuid vaatamata suht viksile ja viisakale väljanägemisele lõhnas seal ikka alko järele, üsna ebameeldiv. Viimasel ajal polegi enam ühistranspordi teenuseid eriti kasutanud, vaid üsna lühikesi otsi. Ega muutunud olegi tegelikult midagi, pikema sõiduga tundus ehk uudne, või vähemasti jäi see hästi kõrva, peatuste teavitamine. Ilma kahinateta ja selge häälega saad teada, kus oled ja kuhu lähed, eks see on juba mõned aastad nii olnud, kuid ei mäleta et seda nii tihti oleks tehtud – ühte peatust 3x: saabudes peatusse öeldakse antud peatuse nimi ja järgmine peatus on ntx "X", siis poole tee peal teavitab uuesti, et järgmine peatus "X" ning peatuse jõudes uuesti peatus "X". Et kui terve bussiliinitrass läbi sõita, nagu mina paraku olen sunnitud tegema, siis tundus see mulle küll täieliku ajuloputusena, arvestades veel asjaolu, et elu jooksul on mul kõik need peatused pähe kulunud. Teisalt, võõrale inimesele tundmatus keskkonnas on see jällegi väga hea, ei pea bussiustel kõõluma ja peatustes paaniliselt peatusesilte lugema.
Oli õhtune aeg ja reisijaid vähe, sättisime end sõbrantsiga mõnusasti istuma, kui korraga sõbrants kõrval väga tõsiseks jäi ning ehmunult ja arusaamatult küsis, et mida peatusenimi – Püssi?! Ei mäleta enam täpselt, kas meie ees või taga, no vahet pole, ajasid inimesed juttu ning peatuse teine pool "rohu" jäi sõbrantsil kuulmata. Ja siit juba arenes meie jutt loomulikku radapidi teemani, et miks mitte, nii nagu on olemas Õismäe, kus iga peatus kannab lille nime, nii võiks olla ka linnaosa "Krimi" või "Krimka", kus iga peatus kannab siis vastavat temaatilist nime kuni uue linnaosani, ntx peatused: kuul pähe, lase maha, anna tina, nuga neeru jne. Kõlab küll julmalt aga... asjalt on hea pool ka – pole ohtu, et bussis magama jääd, kogu aeg oled meeled ärevil...
Seiklused omavahel maalt ja merelt jutustatud, saatsime ühe meist bussijaama Haapsalu bussi peale, järele jäänud kaks istusime sealtsamast lähistelt linnaliini ühistranspordi bussi ja vurasime koos kodu suunas. Buss oli üsna uus ja soe, kuid vaatamata suht viksile ja viisakale väljanägemisele lõhnas seal ikka alko järele, üsna ebameeldiv. Viimasel ajal polegi enam ühistranspordi teenuseid eriti kasutanud, vaid üsna lühikesi otsi. Ega muutunud olegi tegelikult midagi, pikema sõiduga tundus ehk uudne, või vähemasti jäi see hästi kõrva, peatuste teavitamine. Ilma kahinateta ja selge häälega saad teada, kus oled ja kuhu lähed, eks see on juba mõned aastad nii olnud, kuid ei mäleta et seda nii tihti oleks tehtud – ühte peatust 3x: saabudes peatusse öeldakse antud peatuse nimi ja järgmine peatus on ntx "X", siis poole tee peal teavitab uuesti, et järgmine peatus "X" ning peatuse jõudes uuesti peatus "X". Et kui terve bussiliinitrass läbi sõita, nagu mina paraku olen sunnitud tegema, siis tundus see mulle küll täieliku ajuloputusena, arvestades veel asjaolu, et elu jooksul on mul kõik need peatused pähe kulunud. Teisalt, võõrale inimesele tundmatus keskkonnas on see jällegi väga hea, ei pea bussiustel kõõluma ja peatustes paaniliselt peatusesilte lugema.
Oli õhtune aeg ja reisijaid vähe, sättisime end sõbrantsiga mõnusasti istuma, kui korraga sõbrants kõrval väga tõsiseks jäi ning ehmunult ja arusaamatult küsis, et mida peatusenimi – Püssi?! Ei mäleta enam täpselt, kas meie ees või taga, no vahet pole, ajasid inimesed juttu ning peatuse teine pool "rohu" jäi sõbrantsil kuulmata. Ja siit juba arenes meie jutt loomulikku radapidi teemani, et miks mitte, nii nagu on olemas Õismäe, kus iga peatus kannab lille nime, nii võiks olla ka linnaosa "Krimi" või "Krimka", kus iga peatus kannab siis vastavat temaatilist nime kuni uue linnaosani, ntx peatused: kuul pähe, lase maha, anna tina, nuga neeru jne. Kõlab küll julmalt aga... asjalt on hea pool ka – pole ohtu, et bussis magama jääd, kogu aeg oled meeled ärevil...
Nodsu muundub ziiliks
Kus on maailma õiglus?! See on muidugi imearmas, kui üks pisike tegelane maandub su kõhu peal ja ütleb nõudliku, selge ja kõva häälega "emme", aga kui seda tehakse järje visadusega nii laupäeva- kui pühapäevahommikuti kell 6, siis tahaks küll natuke uriseda. Sellisel madalal ja rahulikul kurguhäälel nagu koerad, kes haistavad ohtu, et keegi tahab nende kondi pihta panna. Ometi panen poisi töönädala lõpus tunnike hiljem magama (kauem ei pea ta lihtsalt vastu), lisaks sellele jorises ta eile voodis endale veel tunnike unelaulu, ehk jäi magama paar tundi hiljem. Ja ikka on ta punkt kell 6 üleval! Nüüd ma siis podisen ja turtsun kui puhevile aetud okastega ziil, sest kui ma olen unine ja magamata, siis ma olen tusane...
Plaan oli juba eile koos poisiga 3h lõunaund nautida, kuid sõbrants, keda polnud pool aastat näinud, sattus päälinna peale tulema, no ja teadagi siis see tudi... Aga minugi poolest tulgu täna või veeuputus, 2-3 h lõunaund olen ma endale broneerinud! Pod-pod-durts...
Plaan oli juba eile koos poisiga 3h lõunaund nautida, kuid sõbrants, keda polnud pool aastat näinud, sattus päälinna peale tulema, no ja teadagi siis see tudi... Aga minugi poolest tulgu täna või veeuputus, 2-3 h lõunaund olen ma endale broneerinud! Pod-pod-durts...
Tellimine:
Postitused (Atom)