Teisipäev, 5. jaanuar 2010

Adieu 2009, tere tulemast 2010!

Möödunud aasta kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et oli raske aasta. Raskused hakkasid tekkima juba kevade poole, kui tööd iga kuuga ikka vähemaks ja vähemaks jäi. Eks esialgu tundus see isegi ju päris mõnus – kes meist ei tahaks olla suvel iseenda peremees ja nautida seda vähest sooja, mida põhjamaine kliima meile pakub, täiel rinnal. Igal pool räägiti aga masust ja muudest hirmsatest tegelastest, kes järjepanu ikka visamalt ja visamalt kuklasse hingama hakkasid, kuid kellest ma sugugi välja teha ei tahtnud. Iga päev ikka lootes, et peale suve peaksid asjad taas liikuma hakkama, vähemasti nii on see varasematel aastatel olnud. Kuid kured läksid, kurjad ilmad saabusid. Mida aga ei saabunud, olid kliendid ja koos nendega ka töö... kuniks viimaks detsembris sai tunnistatud endale karmi fakti, et olen tööst ilma ning varudki tagataskust otsa saanud, kuid elu peab ju ometigi edasi minema. Ja alates detsembrist kuulun ka mina ametlikult gruppi "töötu". Lisaks tööst ilma jäämisele oli alates septembrist kuni detsembri teise pooleni ka tervis käest ära, mis ei võimaldanudki aktiivselt uut tööd otsida. Tundus kuidagi väga jabur, et kutsutakse tööintervjuule, oletame, et pakutakse isegi tööd ja kui ma siis esimesel päeval juba kiunuma hakkan, et vabandage aga ma ei saa oma seljavalude tõttu kauem kui 10-15 minutit järjepanu istuda või püsti seista, et kas teil diivanit ka on, mul oleks vaja vahepeal pikali visata :). Prioriteediks nr 1 oli tervis – kui see on korras, siis on piisavalt energiat ja motivatsiooni võidelda ka kõige muuga. Siinkohal ei hakka üles loetlema millisel lugematul hulgal ma igasugust sodi suu kaudu või süstla abil organismi manustasin ning milliseid analüüse tegin. Täna tunnen vaid siirast rõõmu, et saan taas inimese kombel liikuda ja tegutseda!
Eelmised kaks tegurit tõid endaga aga kaasa vastumeelsed muutused minu elus, et ehk üht-teist mida olin vaikselt mõtetes mõlgutanud ja plaaninud, lendasid nüüd heleda laksuga vastu taevast. Frustreeriv ja meelehärmi tekitav on see siiani. Kuid eks elu koosnebki ju valikutest, lihtsalt tundub äärmiselt ebaõiglane, kui need valikud tehakse ära minu eest. Kogu selle mudru ja supi keskel võitlesin novembris stressiga. Kui enamikes blogides, mida lugema juhtusin, kiruti seda pimedat, halli ja sombust eesti ilma, et kui kole, rõhuv ja vastik see on, siis mina seda õnneks ei näinud. Minu jaoks oli iga päev ilus ja hea, kui mul parasjagu valusid ei olnud ja ma normaalselt toimetada sain. Rasketest hetkedest vedasin end läbi mõttega, et nii nagu aktsiaturgudelgi, nii peab ka igapäevaelus peale langust tulema ju tõus. Endale tundub ja siiralt jätkuvalt loodan, et sellest kõige madalamast põhjast olen tänaseks läbi käinud ning nüüd jätkan vaid ülespoole rühkimist.
Pühade aegu, nagu ikka, ollakse perega, külastatakse sugulasi ning meil on traditsiooniks saanud vahetada aastat kuskil koos sõpradega. Sel aastal pidime taas minema Emajõe suursohu, täielikku eraldatusesse metsiku looduse rüppe, kus viibisime viimati 2006/2007 vahetusel. Ootasin seda pühadeaegset perioodi väga, viinuks see ju kõik eelnevad halvad mõtted vägisi eemale, sugulaste ja sõpradega koos askeldades on ju hoopis teised tegemised-olemised. Jõulupühade nädala esmaspäeval jäi poiss lasteaiast aga tuulerõugetega koju. Vat nii palju sulle siis teistega koos olemist! Samal päeval saime ka teate, et majutust pakkuvas majapidamises olid saunatorud lõhki külmunud ja nende külmakraadidega väikeste lastega ja ilma eheda maasaunata oleks meil seal päris nukker olemine olnud. Tagantjärele mõeldes poleks me neid lumemasse arvestades ilmselt sinna ligigi pääsenud.
Lisaks eelpoolmainitule jäi antud aastasse veel mitmeid olulise tähtsusega ebaõnnestumisi, milledest muist "võlgu" loodan siiski tulevikus kustutada. Õnnestumiste kontole ei oska esimese hooga kirja panna aga mitte ühtegi rida... Et mida see must aasta mulle siis õpetas? Kindlasti seda, et ei tohi kaotada optimismi ning väga suur roll meie elus on meie lähedastel, vahe piisab ka ainult teadmisest, et nad lihtsalt olemas on. Plaane teha on tore, see on kui unistamine läbi reaalsuse, kuid kui see reaalsus ühtäkki muutub, võivad unistused tolmuks kokku variseda ning see on kordades hullem, kui üldse mitte planeerida-unistada. Seega saabuvasse aastasse astun sammhaaval ning elan üks päev korraga, tegemata mingeid plaane, isegi aiaplaane mitte... lihtsalt vaatan, mida elul mulle pakkuda on, ilma igasugu ootusteta.
* * *
Tänu poisi põdemisele "väga kergel kujul" saime arstilt rohelise kaardi vahetada aastat kellega koos vaid soovime. Kuna paika pandud plaan A läks loodusõnnetuse tõttu vett vedama, kuid meil selleks tarbeks kulutused plaanitud, siis niisama koju nelja seina vahele istuma jääda ka ei tahtnud. Õnneks on olemas selline vahva mäng nagu geopeitus, kus palju toredat rahvast ja just nagu meile mõeldult oli organiseeritud sündmusaare Head uut 2010!
Meie pühaks missiooniks jäi sündmusaarete logiraamatu toimetamine koos sinna juurde kuuluva aardekirstuga sündmuspaigale. Kui 30.-nda õhtul koduhoovi pöörasime, oli päevane lumesadu teinud korralikku tööd ning tee kenakesti täis tuisanud ja nii juhtuski, et esimese hooga me koju ei jõudnudki. Ega teisegagi, kuna geneka rihm otsustas oma elupäevad lõpetada. Nii palju siis meie pühast missioonist! Õnneks leidus seiklejahingeline vaba autoga sugulane, kes meid siis hädast välja aitas. Nii lõimegi 31.-sel autole tuurid sisse, et vaikselt mööda teele jäävaid aardeid kella 20-21 paiku Viiratsisse jõuda. Kui uurisime paar päeva varem kohalikelt mängijatelt, et kus oleks veel lootust väikese lapsega normaalse hinna eest öömaja saada, arvasid küsitavad, et nende juures on kõikse parem koht ja ilma igasugu tasuta veel pealegi! :) Plaanitud ajaks jõudsime kenasti kohale, kus meid ootas lahke pererahvas ja soe aastalõpu pidusöök. Kui kell tiksus aasta viimast tundi, seadsime kaheksakesi laternate ja tõrvikute valgel sammud sündmusaarde kokkusaamispaigale Viljandi järve ääres. Muinasjutuline oli see vaatepilt – justkui väikesed päkapikud läksid pimeduses riburada elavate tulukeste valgel üle lumiste mägede ja küngaste. Kui me loetud minutid pool kaksteist läbi kogunemispaika jõudsime, olid lisaks korraldajatele saabunud veel mõned osalised, lumes põles grillalusel väike lõke ning lauda valgustasid küünlad, kui kohustuslikud sündmusest osavõtu elemendid. Meie perel asendasid küünlaid väikesed tõrvikud, mis sinnasamasse laua kõrvale lumme suskasime. Usinad korraldajad olid lähedusse peitnud ka kaks aaret, mille otsimiseks meil veel enne uue aasta saabumist napid minutid jäid. Pidasin olulisemaks ikkagi lapsega rakettide laskmise ajaks mäe otsas olla, kus seda värvidemängu kõige parem jälgida oleks. Meeskonnatöö sujus õnneks hästi ning vormistasime kiired leiud – esimene neist oli pisikese, oma kätega meisterdatud, puust kirstukese täis mänguasju suure kuuse varjavate okste all ning teine tolle läheduses kui tavaline mahalangenud puuoks, mis seest tühjaks õõnestatud ja kuuse tüve najale toetuma pandud. Seejärel lippasime kerges sörkjooksus tagasi mäe otsa, mis nüüdseks pungil rahvast täis, nii omasid kui võõraid, ning tähtsaks hetkeks saime ootusärevad positsioonid sisse võetud. Ja kus siis algas värviliste tulukeste möll! Nii kaua kui nad tulid eemalt, üle järve ja ilma eriliste paukudeta, oli päris põnev, kui aga paugud järjest agressiivsemaks läksid ning üha lähemale tulid, hakkas väikemees hirmsasti kartma ning jooksis sellest möllust eemale. Võtsin ta siis turvaliselt oma sülle ning vaatasime seda vahvat vaatemängu veidi eemalt, kust see enam hirmus ei tundunud, jäi vaid puhas põnevus ja rõõm. Olles jaganud pere keskel uusaastatervitusi, jätkus nende vahetamine ühiselt. See oli tõeliselt vahva! Kui kärtsud-mürtsud vaibunud, järgnes ürituse teine osa, ehk et need, kes kohale tulla ei saanud, olid saatnud postkaardid ning nüüd toimus nende valjuhäälne lugemine osalistele. Selgus, et see oli päris ränk ja vaevaline, kuna pakasepoisse oli ikka üsna mitu tükki ning eks sa katsu kinnastega ümbrike ja kaarte avada. Vaatamata siniseks tõmbunud ja kohmetunud kätele sai ka see osa edukalt läbi viidud. Siinkohal suured tänud vapratele korraldajatele, kes antud aastavahetuse eriliseks ja meeldejäävaks tegid! Seejärel saabus üsna kiire lõpp ning me võtsime pea kilomeetrise kodutee taas jalge alla. Lihtsalt imeline oli see väike rännak! Jõudnud külakoju tagasi, saime uksest sisse astuda, kui pereema ulatas kaks õueküünalt – ühe oma tütre tarbeks, kes veel issiga õues jutles ning teise meile – et paneksime need maja ees kivil põlema, neil pidi selline uusaastatraditsioon olema. Pereema oli noorema pojaga ürituselt veidi varem ära tulnud ning 12-korterilise maja ees põles juba kaks küünalt, viisime siis kaks veel juurde. Oli umbes rinna kõrgune, tiba madalam, kivi ukse ees, kaetud valge koheva lumevaibaga ning neli põlevat õueküünalt seal sees, mis enda ümber kollakaid tantsisklevaid varje heitsid. See vaatepilt on minu jaoks üks armsamaid ja südantsoojendavamaid, mis veel kauaks-kauaks meelde jääb... Lahkele pererahvale abikäe ulatamise ning unustamatute elamuste eest suured tänud kogu meie pere poolt!
PS. Paraku ei õnnestunud mul selles aastavahetuse saginas teha mitte ühtegi pilti, jäägu seda sündmust siis meenutama alanud aasta esimesel-teisel päeval tehtud pildid nii Viljandis kui oma armsas kodukandis.
Kõikidele, kes minu blogisse lugema on sattunud, soovin aga imelist uut aastat!


1 kommentaar: