Aga et seda talve ikka täiel rinnal nautida, lükkasin juba paar nädalat tagasi suuskadelt tolmukorra maha ning vahelduva eduga olen nende lumel libisevust ka proovinud – libisevad küll, kui vaid endal võhma jätkuks :). Töötuna on mul hetkel vähemalt see hea eelis, et saan suusad endale alla panna täpselt siis, kui tahan, kuid olenemata ka ennelõunasest ajast on radadel liikvel juba parajad suusatajatehordid, silmad-kõrvad tuleb kogu aeg lahti hoida. Eelmine kord oli päris kole vaatepilt, kui mees tuhinal kõrgest mäest alla tuli, mäe all on kohe pööre nö nurga taha ja siis selle allatuleva raja (radu on kõrvuti kaks) peal ukerdasid mingid teismelised, kellel tol hetkel oli seal nalja ja jutuvada nabani, kuniks see laskuja neile siis täie matakaga selga sõitis. Ometi on rajal hoiatusmärgid, et kõik oleks nagu kõigile arusaadav või nii, aga eks seltskonnas kipub see tähelepanu hajuma. Õnneks tundus, et kõik osalised, kaasaarvatud suusad, jäid siiski terveks. Ehk oli see vähemasti teatud seltskonnale nüüd õpetuseks, et sellistes rahvarohketes kohtades oleks kasulik endast ka veidike kaugemale näha. Ja üpriski häirivad on olukorrad, kui suur bussitäis koolilapsi on korraga suusatama toodud – väiksematega pole probleemi, nendel on põnev ja nad on aktiivsed ning kipuvad omavahel pigem võidu sõitma, kuid siukesed teismelised kogunevad gruppidesse (5-7 isendit) ja siis mokalaada saatel jalutatakse suuskadel neile ettenähtud kilomeetrid maha, sealjuures mõtlemata kas nad taksitavad teisi liiklejaid või mitte. Kui sa ikka paraja tempoga tuled ning eesolev suuskade-keppide-inimeste tropp ei kavatse end veidikenegi tagant tulijate läbilaskmiseks ümber paigutuda, siis on ikka tükk tegemist, et sellest rägastikust ohutult läbi pääseda.
Aga ega siis suusatamine pole talve nautimiseks ainuke võimalus. Sipsikud leidsid, et hiiglama tore on ühel ilusal talvisel puhkepäeval kõik koos kokku saada ja kelgutada! Eks sipsikud ole taolisi ühisüritusi ennegi teinud, kuid tavaliselt on meie perel juba eelnevalt selleks ajaks teised plaanid olnud. Seekord aga vedas! Ilm oli super. Kohale tulid küll ainult pooled sipsikud, kuid kelguseltskonnaks jagus neid piisavalt. Kokku saime pühapäeva ennelõunal kell 11 Harku metsa kõrval oleva korvpalliplatsi juures, kus tavaliselt algab rabajooks. Sealt siis võtsime ühiselt suuna Harku metsa ning pea kolmesaja meetri pärast vallutasime üksteise võidu kelgumägesid. Ja ei saanud sealgi ilma kokkupõrgeteta. Selline salakaval mägi oli – saatsid lapse kelguga ilusti otsejoones mäest alla ja siis vahetult enne languse lõppu keeras kelk ära vasakule. Ja niimoodi keeras, et ei osanud sealt ülevalt seda pöördenurka arvestada ka. Ja pisikesed tegelased ju ei oska veel ise oma kelku juhtida. Paratamatult juhtus, et üks või teine jäi ette. Üldjuhul nägijate poolt sai siis allolevate tähelepanu äratamiseks parajat kisa tehtud, kuid juhtus ka, et mõnel ootamatult selja tagant jalad alt ära sõideti. Lapsed aga, kes juhtusid ilma täiskasvanuta seal alla olema, nemad ei saanud sellest kisast muidugi midagi aru, igaühel oli pea omamoodi laiali otsas, nii põnev oli ju! Seda põnevust ja lusti jagus vanematelegi, nii et küll sai. Uhh, ikka vahva on see kelgutamine! Kohe mõnus on mõelda, et vastlapäev on veel ees :). Rassimist ja müttamist jagus pisikestele tunniks ja tiba kauemaks, siis hakkasid nad üksteise võidu väsima ja ega lõunaune aeg hakkas ka kätte jõudma. Kui viimasel ajal seda päevast und enam eriti magada ei taheta, siis peale sellist müttamist polnud uinumisega mingeid probleeme :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar