Pühapäev, 14. veebruar 2010

Geovastel

Laupäeva hommik varajane. Äratus kell 04:30. Kui kuldselt aus olla, siis tegelikult juba 03:30, kuna üks "naljahammas" otsustas siis uksekella helistada. Kui mulle läbi une kohale jõudis, mis pinin see on, vandusin tulist kurja ja lubasin "kutsumata külalist" sisse mitte lasta. Ometi leidsin end hetk hiljem keset esikut külmetamas ja omaette mõtlemas, et kes see küll olla võiks. Veel enne, kui käe fonotelefonini jõudsin sirutada, pinin lakkas. Et mitte kogu peret üles ajada, jäin viivuks veel valvesse, ehk üritab uuesti. Korra puges muregi hinge, ehk on siiski keegi tuttav, kes sisselaskmist vajab. Edasi jäi kõik aga vaikseks ja taas sooja voodisse pugedes kuulsin õuest üsna purjuste mehepoegade naerurõkatuste saatel ülemeelikut jutuvada, mis mõne hetke möödudes majast eemaldusid. Aga sellest varahommikusest dushist oli uuesti magama jäämiseks närv juba liialt püsti. Nii vähkresingi veel tunnikese elumõtteid mõlgutades ja tänavalaterna valguse laigus tapeeti imetledes...
Kui mees äratuskella helina peale üles ärkas, ei olnudki selleks hetkeks enam indu minna nabani hommikusse lumme rassima, nagu selleks eelmisel õhtul kange kihk oli. Variant oli jätta esimene pool meie eesolevast seikluspäevast ära ning võtta osa ainult ühisüritusest, saanuks paar tunnikest veel magada. Aga ilmselge oli, et und ei tule enam kummalgi. Arutlenud veel läbi, kui palju ja millised varuriided-jalatsid on mõistlik kaasa võtta, ajasime end püsti ja panime teevee tulele. Ega seda ei juhtu ju iga päev, et saame ilma poisita vabalt kondama minna. Esialgsete plaanide kohaselt pidi ikka põnglane ka meiega ühes tulema, kuid räme köha ja nohu panid selle teema ise paika. Vahelduseks üks päev vanaemaga on ka päris vahva :).
Pool kuus istusime autos ja vurasime Viljandi poole. Nii hea oli sõita, vaid mõned üksikud autod. Peale Vaidat, kui tänavavalgustus otsa sai, rauges ka minu kui mitteroolikeeraja tähelepanu ning pidevast vastuseisust hoolimata vajusid silmad kinni. Korra virgusin Mäos, seal vist oli rohkem keerutamist ja ebastabiilsemat sõidukiirust, see sundis silmi avama ning järgmine kord tuli pilt ette Viljandis, kus ta aga ära kadus, sellest pole õrna aimugi :). Ja ennäe imet, Viljandisse jõudes oli suur valge juba väljas! Nüüd polnud ümbruse jälgimiseks silmi pingutada enam vaja ning paar hetke püsisid nad isegi lahti. Mõningate raskete silmavolksutuste järel tuli ka vaim virgeks ajada, olime jõudnud oma tänasesse esimesse sihtpunkti – parklasse, kust tuli jalge alla võtta väike rännak (~600 m) Mädajärve aardeni. Nagu nimigi ütleb, olid meie ootused eelseisva retke suhtes mitte just kõige positiivsemalt häälestatud, olime harjutanud end mõttega kõige jubedamast stsenaariumist, mille kohaselt mõni meist kõriauguni põhjatusse mutta võib vajuda. Kaudsetest allikatest oli teada, et retkelisi, kes hommikul sama tee tahtsid jalge alla võtta, pidi rohkemgi tulema, kuid võta näpust, peale meie polnud näha kedagi. Ei jäänud ootama ka, kuna konkreetselt polnud miskit kokku lepitud. Jõudnud metsaveerde, tuvastasime sealt jäljeraja – see oli vana ja lund täis tuisanud. Aga olgu jäljerada kui vana tahes, on see ikkagi kindlam, kui hakata tundmatul maastikul ise teerajajaks. Ja meie rõõmuks läks see täpselt sinna, kuhu vaja, kuigi vahepeal tegi arusaamatuid jänesehaake. Veel enne kui metsatukka sukeldusime, imetlesime läbi raagus puude seda kauget madalal asetsevat välu, milleni pidime jõudma. Silmaga langust mõõtest ei saanud pooltki seda aimu, kui jalaga katsudes ehk et siis peale paari sammu kohevasse lumevaipa kadus maa justkui olematusse, esimesed hetked olid ikka üsna üllatavad. Lähedaolevatest puudest kinni haarates sai tuntud heameelt selle üle, et me liikusime ju allapoole, kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis lase või käed-jalad lahti ja üks moment oled ikka all... sel hetkel ju ei mõelnud, et tagasi peab ka tulema :). Jõudnud taas kindlale pinnale pressisime viimasest oksarägastikust läbi, pidades võitlust saamaks tagasi nii oma mütsi kui prille, leidsime end seninägematu vaatepildi eest – vasakule ja paremale jäi otsatu-otsatu hundinuiamets, ettepoole vast pool kilomeetrit! Ja kuhugi sinna poole peale me pidime minema... Supermega! Midagi sellist ei ole minu silmad oma elus veel näinud. Ja nii jätkasime pea olematu raja jälitamist põlvini lumes kesk hundinuiametsa, mis üle me peade kõrgus. Kummastav oli seal olla. Seniavastamata salamaailm... nii ebareaalne tundus see kõik. Ilm oli sombune, peenikest valget pihu langes tumedate toekate nuiade vahele... tuuletu... ja krõbisev... Aarde leidmine raskusi ei valmistanud, sellisesse kohta ei olegi mõtet ega saagi väga raskesti maskeeritud asja teha. Peale 20 min lumes sumpamist kirjutasime kell 08:25 nimed logiraamatusse ja asusime taas imelisele teekonnale, alateadvuses siiski kummitamas mõte, et tegelikult kõndisime ju põhjatu muda peal... Aga õnneks läks!


Peale edukat Mädajärve rännakut jäi piisavalt vaba aega veel mõne lähedalasuva aarde otsimiseks, kuid nagu talveti ikka, ei pruugi paljud lume tõttu leitavad olla, nii pidime meiegi nüüd paaril korral alla andma. Samas oli ka näha, et muist kohti suvel märksa atraktiivsemad on, kui praegu, seega motivatsioon samu kohti uuesti külastada on täiesti olemas :).
Geovastel 2010 pidi aset leidma kell 12:00-15:00 Lõhavere linnamäel, kuid meil kui ühtedel organisaatoritel oli paslik veidi varem platsis olla, et süüdata lõkketuli ning kontrollida koha korrasolek. Jõudsime kohale 10:40, pidasime seda lõkke läitmiseks veel liiga varaseks, oleks see ju mõttetu puude kulutamine ning peale mõningast olukorraga tutvumist suundusime paksu metsa – seal ootas meid 4-punkti multiaare "Metsavaimud". Võrratu, lihtsalt võrratu oli sumada paksus tundmatus metsas põlvini kohevas lumes totaalvaikuses. Täieline nauding! Paraku olid ka siin jäljed ees, kuid mitte enam lumme kaduvad, vaid päris värsked. Selge, siin on täna juba keegi käinud! Suutsime tuvastada kahed jäljed, suuremad ja väiksemad ning veel kolmandadki – ühe jala räätsajäljed. Päris kummaline vaatepilt oli, kahju et sel hetkel fotokat ühes polnud. Kuid vaatamata olemasolevatele jälgedele jagus meilegi otsimispõnevust, polnud ju täpselt teada, millega tegu. Kui aga esimene metsavaim leitud, teadsime, mis suunas silmi edaspidi lahti hoida. Siiras rõõm on, et meie mängijate ridades on geokrahv, kes oma salajases geolaboris ihu ja hingega vahvaid aardeid, tegelasi ja huvitavaid mõttekäike "välja treib". Jõudnud lahkete metsavaimude juhatusel etteantud kohta, olime paari viivu vältel tiba nõutud. Siis hakkasid tekkima mitmesugused erinevad mõtted, millest üks meid ka edukalt kohale viis. Hiljem, kui uurisime peitja käest, et kas meie mõte ka vett pidas, selgus et tegu oli looduse väikese vimkaga, nimelt selles kohas ei suuda geps lugeda adekvaatselt infot, vaid loobib koordinaati siia-sinna. Peitja muidugi ei teadnud ka ise sellest ennem, kui nüüd arvukate otsijate käest kuuldes. Õnneks jääb antud viga vaid mõne meetri piiresse ning ei kahanda kuidagi antud aarde väärtust.

Paksust metsast saime välja kell 11:30, nüüd oli paras aeg läita lõke ning hakata vastlalisi ootama. Esimesed usinad olid kohal väljakuulutatud aja esimestel minutitel, põhiosa rahvast laekus aga kella ühe paiku. Seltskond oli kirju nagu ikka – päris pisikestest kuni eakateni välja. Sujuvalt jagus rahvas kaheks – Mäepealne tiim, kes siis vastlasõitu teha julgesid ning Mäealuste tiim, kes valjuhäälselt sõitjatele kaasa elasid. Valdav osa ajast kuulusin mina Mäealuste tiimi. Mis teha, aastate tagune pime hüpekas kõrgel mäel ja viieks killuks sõidetud küünarliiges on jätnud oma jälje... Kuid ega siis sisemine jonn ei lubanud ilma ühegi sõiduta mäelt lahkuda. Õnneks on geopeituse pere üks suur vahva pere, kus teineteisele jalga taha ei panda, ikka hüva nõu ja jõuga appi tullakse, kus vaja. Nii sain minagi tänu Katrinile endale suure prügikoti, oma säravpunase kelgu jätsin valgesse lumme lebama ning järgmisel hetkel leidsin end juba mäest üles rühkimas. No ja siis läks veel oma paarkümmend minutit enne, kui ma sealt mäest alla sain. Eks siingi oli sõbra toetavat õlga vaja. Vaatamata esialgsele plaanile istuda koti peale ja siis alla lasta, pidasin ohutumaks ronida koti sisse :). Kui valdav osa allajõudnutest olid üleni valged kui jääkarud, kaasa arvatud lund täis nina- ja kõrvaaugud, siis kotis sõit sujus väga turvaliselt ja "kuivalt". See andis indu veel teist kordagi mäkke ronida, kuid nüüd enam nii ladusalt ei läinud. Tea, kas hoidsin jalgu liiga vastu maad, oleks pidanud rohkem seljale toetuma, või ei tulnud päris sissesõidetud rajas aga igal juhul sain ennastki jääkaruks – kui viimaks hoog rauges ja seisma jäin, oli paras ergutusmoment, paks kiht valget mätsivat ollust näos oli ikka päris jäine. Sellega said siis minu vastlasõidud sellel üritusel sõidetud. Oli ka neid kellel läks veidi õnnetumalt, enne finishit kelk alt libises ning suure raksakaga kelgu seljatoe randi peal maandusid. Ära läksid kõik küll omal jalal ja tervete kontidega, kuid haigeid selgasid annab nüüd mõnda aega turgutada.
Vahepeal, kui kõik asjaosalised juba kohale saabunud olid, sai täidetud ka selle ürituse põhieesmärk – pidulikult anti geokrahvile üle geopeituse rändkarikas eelmise aasta parima aarde eest (täpsemini kahe eelneva aasta parimate aarete eest; varasematel aastatel konkursi veel ei korraldatud). Võitja ise loodab, et kolmandaks saab kellegi teise nimi. Seepeale läks pealtvaatajates lahti kahin - kas ta tõesti plaanib geolabori sulgeda?! Aga ei, loobumisvõitu ta ei pidavat pakkuma. See on rõõm :).

Kell 15:00 sulgesime sündmusaarete logiraamatu ning aardekirstu selle ümber. Tore oli tõdeda, et ka naaberriigi rahvas lubatult kohale tuli, küll veidi hilja, kuid siiski. Olime järjepanu väljas ringi trampinud 4 ja pool tundi ning väljaspool välja reklaamitud kellaaega ei tihanud enam õues viibida. Viimasel hetkel sai tehtud veel kiire "kaubavahetus" lätlastega ning seejärel autole tuurid sisse löödud. Kulus kilomeetreid enne kui soe naha vahele jõudma hakkas. Koos soojaga saabus muidugi ka... autonarkolepsia :).

1 kommentaar: