Laupäev, 27. veebruar 2010

Ooo body, my body...

Nii, nüüd on see ilmaime siis ka nähtud. Või õigemini kaks imet. Nimelt pole mul siiamaani olnud asja Solarise keskusesse, kuid täna sai seal ära käidud. Kuulnud olin selle kohta vastakaid arvamusi – paljudele meeldib, paljudele mitte. Nagu ikka, inimesed on ju erinevad. Kuna pidin seal pea tunnikese aega sirgeks lööma, siis oli rahulikult aega selle kompleksiga tutvuda. Jama oli ainult selles, et olin kohal hommikul kell 9, kuid enamus kauplemise kohti avati alles kell 10. No õnneks ma 'poodelda' ei tahtnudki. Aga ei mina oska miskit halba kosta, kaubanduskeskus nagu kaubanduskeskus ikka, need kino ja kontserdiruumid jäävad justkui nurga taha, nii et 'shoplemine' ei sega kultuurielamusi ja vastupidi. Kuid kaldun arvama, et meeldivad elamused on tingitud pigem varajasest ajast ja inimmassi puudumisest. Kui seal on rahvast palju, siis võib tõesti kitsaks kätte minna. Ma olen ju selline pool maakas, kellel peab lai aura ümber olema, kohe kuidagi ei kannata külg-külje kõrval tõuklemist. Nüüd aga sai rahulikult käsipuule toetuda ning pilgul ülevalt alla rännata lastes omasoodu kulgevas ajavoos omi mõtteid mõlgutada. Armas väike vetemäng oli seal trepi juures, ühes pisikeses basseinikeses lummavad kirkavärvilised tulukesed, ja selle sama käsipuu kõrguselt vesi kerge sulinaga mööda klaasseina alla voolamas. Väga rahustav ma ütleks. Ja läheduses ohtralt (nagu mujal fuajeeski) lopsakat rohelust. Paraku küll tehislikku ja võltsi, millel loodusega mitte midagi ühist pole :(. Ja nii ma seal siis seisin ja mõtlesin, et maailm on ikka üks kummaline paik – lopsaka looduse rüpes oleme me kasvanud, mugavuse nimel aga põgenenud selle eest kõrgete müüride vahele avaratesse ruumidesse, kus peale meie ei ole keegi teine ega miski muu võimeline kasvama ning seda sisemist tungi looduse järele kompenseerime looduse matkimisega, tehislikku looduse loomisega... Üsna hirmutav, kui tuleviku inimesed enam ehedat loodust oma kätega katsuda ei saagi, ega selle olemasolust enam midagi ei mäleta...

Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar