Pühapäev, 28. veebruar 2010

In memoriam, Laudakatus

27. veebruari varahommikul, kella 3-4 vahel, lahkus me hulgast kohutava ragina ja "maavärina" saatel oma 77.eksis-teerimise aastal meie lauda katus. Nagu oma ühes varasemas blogikandes mainisin, on laut ehitatud maasikate kasvatamisest-müümisest saadud rahadega – ehk tänaseks siis maasikad otsas ja laut ka läinud. Õnneks loomi meie laudas pole juba kümmekond aastat, kuid lauda lakapealses on meie pooleli oleva uue maja pikad lauad. Pole veel julenud neid vaatama minna... nagunii neid kuhugi mujale panna ei ole :(. Katuse pealmine kiht sai kuskil 70.-ndate algupoolel vahetatud, kuid sarikad on ikka sünnist saati. Ilmselt piisaski vaid ühest-kahest väsinud sarikast, et kogu ülejäänud katus endaga kaasa tõmmata... Enese alalhoiuinstinkt hoidis meid kõrgustesse pürgimast ning ausalt öelda puht füüsiliselt selle lumega seal "hektarilisel" väljal võidelda poleks ka suutnud. Eks meil kõigil siin ilmas ole oma aeg minna, endmaks teed uuematele-noorematele...

4 kommentaari:

  1. Minu kaastunne! Vast on majalauad ikka korras.

    VastaKustuta
  2. Ahh ei juhtu nende laudadega midagi! Kevad tuleb, kuivavad ära

    VastaKustuta
  3. Kahju katusest aga jah, igal asjal oma eluiga. Ega meilgi hõisata ole, võime vaid loota, et vana laudahoone katus ikka vastu peab. Üks palgist tala katki ja kui midagi veel järgi peaks andma, siis on pilt sarnane teie õuel oleva pildiga

    VastaKustuta
  4. Oi kui kahju:( Kui katus läinud, pole ka hoonel endal enam pikka iga. Kui seinad korras, oleks see nüüd küll suur mõtlemise koht. Laudast võiks ju mistahes suve-elamise teha.

    VastaKustuta