Mina - oma või võõras?

Vaatasin vaikides enda ees laual lebavat poole meetri pikkust patsi – hetk tagasi oli ta veel minu küljes, klambriga kuklale kokku pandud... aga nüüd... nüüd me polnud enam teineteisega üks. Kuidagi nukker oli see viiv, ikkagi üle 15 aasta ju koos oldud. Mulle pakuti võimalust ta endaga koju kaasa võtta, kuid pidasin paremaks seda siiski mitte teha. Ajal, mil juuksur minu järelejäänud juuste kallal nokitses, piidlesin mina ainitisilmi patsi – nojah, olukord oleks tunduvalt paranenud ka siis, kui ma oleks tiba üle poole tolle pikkusest maha võtnud... Kas ma tegin ikka õige sammu? Jah, tegin küll! Kindlasti tegin. Seda mõtet kaalusin juba mõnda aega, kuid üks päev jõudsin kindlale arusaamisele, et see on ainuõige samm. Kuigi peale seda järgnes veel ka hetki, kas "ei" või "jaa", ei löönud ma oma otsuses kordagi kõhklema. Ja just täpselt niisama kindla tundega, kui see otsus sündis, istusin nüüd juuksuritoolil ja erutusevärin hinges ootasin pinevalt, kes mina sealt siis välja lõigatakse. Sest ega ma ei osanud juuksurile mingit konkreetset soovi öelda ka, peale selle, et siilikas oleks liiga räige ja oluline tingimus on, et juuksed ei hakkaks näole ega silmile tulema. Ülejäänu jäi juba kõik juuksuri loominguks. Niisama julmalt ta kääridega ikka kallale ei karanud, kui oli mõte, siis arutasime selle koos läbi. Kui pleegitatud salgud olid lahti harutatud ja pea pestud, käis korraks isegi mõttevälgatus jätta hetkel veel olemasolevasse peaaegu õlgadeni pikkusesse – tundus päris meeldiv variant. Aga... EI! Lühemaks, ikka lühemaks tahtsin. Ja nii piilusingi kääride klõbina saatel põnevusega seda totaalset muutumist. Veel enne, kui soeng omandas oma valmis väljanägemise tabas mind üle mitme-setme aja taas selge deja vu tunne – ma olen ennast sellises soengus ju varem näinud; nii tuttav oli mulle see pilt, mis peeglist vastu vaatas! Selline soe äratundmisrõõm. Ja ometi pole mul kunagi sellist soengut olnud, isegi mitte sarnast. Aga tol hetkel teadsin ma, et see otsus ei saanudki olla teistsugune, see kõik lihtsalt pidigi nii minema, just nüüd ja praegu.
Üldjuhul kipub ikka nii olema, et peale suurt muutust on uus peeglimina alguses natuke jahmatama panev, tiba võõras ja kauge. Üllatusega aga leidsin taolise olevat minu vana mina...