Tegelikkuses näeb kodukese asukoht praegu välja hoopis selline...
... ning koduke ise on 15 tonni kokku pakitud legotükikesi, mis nüüd enne sügist tuleks mehega kahasse oma väikeste käekestega kokku panna. Hetkel jääb üle vaid loota, et see sadu kord ka lakkab ning annab ruumi päikesele, kuivale ja suvesoojale...seniks aga... peab vist jälle hantleid tõstma minema! :)
Kodukese lugu 1: kodukese sünd.
Usun, et meie kõigi elus on teelõik, mida mööda minnes vanamoodi enam edasi minna ei saa, kuid minema ju ometi peab... Nii leiamegi end ühtäkki miljonite küsimuste virr-varrist, põhjustest, olukordadest ja otsustest. Kodukese mõttealge oli arglik ja väikene, surfasin omaette salamisi interneti avarustes ja unistasin... Unistasin oma Pisikesest, ajutisest, abistavast õllekõrrekesest, et hiljem anda teed Suurele. Iga minutiga aga, mida rohkem surfasin ja unistasin, unistus aina kasvas ja kasvas, kuniks ühel päeval sai mu unistus kuuldavaks mu mehele. Nüüd ei olnud mõte enam arglik, vaid ta sai ideeks ning hakkas omandama konkreetseid jooni, mida oma arvutiekraanil hiirega vedasin. Mida päev edasi, seda enam jõudsime arusaamisele, et meie ühine unistus Suurest on ilus ja helge, kuid arvestades reaalselt tänast olukorda see kõik vaid unistuseks jääbki. Nüüd vedasin kuvarile jooni juba kindlakäelisemalt, ja vaikselt-vaikselt, justkui iseenesest venisid ka jooned aja edenedes veidi pikemaks – Suur tuli mugandada-vormida Pisikeseks, mille tulemusena Pisike aga paisus, kuniks ühel päeval oligi temast saanud Väikene. Järgnes periood, kus Väikesele tuli saada reaalne hinnapakkumine, millega seoses sai päringuid esitatud mitmetesse firmadesse. Kõige hämmastavam otsimisprotsessi juures oli see, et oma ettevõtet reklaamival kodukal igati asjaliku ja usaldusväärsena näiv firma suutis meilile telefonitsi vastata kolm nädalat peale päringu esitamist (üldjuhul saabus vastus paari päeva jooksul), andes teada, et minu päringuga tegeletakse. Sellest on nüüd möödas oma kaheksa kuud ja nad tegelevad sellega siiani... ei ole mina sealt ühtegi pakkumist saanud. Aga õnneks leidub meil ka väga toredaid ja tõesti asjalikke firmasid, kes mõistavad ja oskavad tegutseda ning teevad seda üllatava kiirusega. Peale konkreetsete läbirääkimiste tulemusena välja valitud müüjaga oli meil isegi veel võimalus Väikese ego suurendada, mitte küll nii palju, et ta nina püsti saaks ajada, aga piisavalt, et temast kasvas välja Koduke. Siis saabus sügisel aga teadagi mis... ning Koduke jäi nukralt sahtli nurka. Elul on aga mõnikord varuks ka mõned ootamatused ja üllatused, taolised, millest mina kunagi unistadagi pole osanud või julenud, kuid mille tulemusena Koduke pimedast sahtlinurgast välja kevadpäikese kätte sai toodud. Kuna projekt oli kõik viimse detailini valmis, tuli see nüüd vaid töösse anda. Meie poolt arvestatud ajale vormiti Koduke valmis vaid poole ajaga, mistõttu me nüüd oma mudamülka ettevalmistustega Kodukesele jalgu jäime. Hetkel käivad uurimused-ettevalmistused siiski suure raginaga ning jääb vaid kannatlikult oodata, millal olukord ehitustöödeni jõuab.
Juhuuu, mis tore uudis! :) Ja ilus maja!
VastaKustutaOi kui lahe! Palju õnne!
VastaKustuta