Ja terrassil istumist ei saanud meile ju keegi pahaks panna, enne õhtusööki olime läbi jalutanud üle 6 km Kiideva-Puise matkarada-puisniitu, mille kohta giidil meile nii mõndagi põnevat oli pajatada. Ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, kuid hea pildi matkaraja ja selle ümbruse kohta saab siit.
Olen oma elus väga palju matkaradasid läbinud, kuid üliväheseid neist koos giidiga. Omapäi käies oled sa oma aja peremees, klõpsid pilte seal kus süda lustib, veedad või pool tundi ühe kaadri kallal, et saada kätte see "voh!"-tunne, kuid grupiga käies tuleb arvestada ka teistega ning ei ole kena kaduda teadmata suunas ja ajaks kuhugi metsasügavikku. Seega on tehtud ülesvõtted stiilis "võtsin, mis sain", tuli leppida lõunase terava päikesega ja paraja tempoga. Ja ega seal kaua ühe koha peal olla ei kannatanudki, parvena sinu ümber tiirlevad vihased sääsed pinisesid sulle kõrva "tempo, tempo, tempo!" ja kui sa seda eirata üritasid, siis andsid nad õige valusa õppetunni. Õnneks oli giid juba kogenud ja ettenägelik ning vastav peletusvarustus ühes. Aga no muidugi me oleme kalli kaasaga juba ise ka nii kogenud, et ega rohelisel ajal ilma abivahenditeta metsa ei roni :P.
Ikka juhtus, et jäin teistest maha, mõnikord isegi üsna pikalt. Siis oli hea omaette mõtteid mõlgutada – ikka kummaline küll, kuidas looduses matkates enne midagi tähele ei pane, kui sind sinna ninapidi sisse ei pisteta. Või noh, eks paned ju ikka, aga ei pööra sellele tähelepanu, sest siis on teistmoodi käimised. Grupiga koos aga on ikka ühel või teisel küsimus, et "mis taim see on?!" või "mis lind see nüüd oli?!" vmt. Tolle matka üheks meeldejäävamaiks avastuseks said "räsitud välimusega võilill" ehk hunditubakas ja pisikeste-õrnade valgete õitega leseleht ning millegi pärast tol hetkel tundus uue avastusena ka kuutõverohi, kuid hiljem meenus, et seda ma olen ikka palju-palju näinud, kuid lihtsalt mööda jalutanud, nüüd näis aga taim hoopis teistsugune, justkui hiigelsuur piibeleht. Neid õitses seal praegu meeletult ja võimalik, et see panigi mind neid teise pilguga vaatama. Ikka hämmastav, kuidas puisniidult võib leida nii erinevaid taimekolooniaid siiski suhteliselt väiksel maa-alal. Võimsaks elamuseks oli suur piibelehe välu (mmm, piibeleht mu lemmik), mis paraku end pildistada ei lase, kuna õied hoiavad end arglikult lehtede varju, nende luksuslikus aroomis püüdsid su pilke roosakas-lillakad pallikesed – täies õides pääsusilmad. Võtsin ühe isendi endale spikri tarbeks kaadrissegi, kuna millegi pärast kipun teda segi ajama meelespeaga, või et ehk siis vastupidi.
Selle matka üheks suurimaks plussiks oli veel, et sain teada, kes lind mu aias eelmistel õhtutel rohutirtsu mängis. Kuldnokal pidavat olema komme teha järgi kõikvõimalikke hääli, kuid lihtne loogika ütleb, et kui ei ole siristavaid tirtse ei saa see olla ka kuldnokk. Ja nii see mind siis painama jäi, kuniks nüüd avanes hea võimalus... Ma polnud jõudnud veel õieti oma küsimust lõpunigi küsida, kui sain juba vastuseks "võsa-ritsiklind". Küll on tore, et leidub oma ala fanatte! :)
Allpool olevate piltide kohta leiab täpsemalt infot järgmistelt linkidelt
1. Kuutõverohi
2. Hunditubakas
3. Pääsusilm
4. Leseleht
Kokkuvõtteks – inimene õpib, kuni elab. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar