Laupäev, 23. mai 2009

Rahulolev ja uhke

Põlise nõmmekana on meie pere linnakodu toidulauale oluline osa söögist läbi aegade tulnud Nõmme turult. Kuigi mulle shoppamine absoluutselt ei istu ning valdavalt on see minu jaoks piin, on turgudes ometigi mingi oma võlu – kas on see siis kauplemine vabas õhus või avaram ruumitunnetus ühise eesmärgi nimel ringi sebivate inimestega, ei tea, kuid turul võin meelsasti aega veeta vabalt paar tundi ning seejärel imestada, et kuhu see aeg küll kadus. Seda muidugi iseäranis soojemal ajal, kui müügil on ka küllalt suur valik lilli ja taimi nii aeda kui rõdule. Nii sattusingi lillejahi käigus taas Nõmme turule, mis kapitaalremondi tõttu mõnda aega kauplemiseks suletud oli. Ja üllatusmoment oli minu jaoks võimas, nii positiivne, et väärib isegi ruumi minu blogis :).
Turuväravast sisenedes adusin esimese asjana, et ruumi on tunduvalt rohkem kui varem, ei tekkinud sellist kitsast ja ahistavat tunnet, lahedalt mõnus oli olla. Seejärel tekitasid minus positiivse tunde kõik need uued ja värskelt värvitud kauplemise putkad, nunnud on nad ja see värvivalik meeldib mulle väga, omavahel harmoneeruvad, kuid üksteisest selgelt eristuvad ja rahulikud toonid. See lisab üldisesse kauplemise miljöösse veidi värvi, nii visuaalselt kui emotsionaalset, särstu isegi mitte, kuid seda pole minu meelest sinna vajagi, liigne kirjusus niigi kirevas siginas-saginas muutuks vaid koormavaks ja hakkaks pigem närvidele käima kui ostu-müügi protsessi soodustama. Ja oh seda käimise mõnu, kui ei pea kogu aeg jala väänamise hirmus auke peilides nina maas käima, kogu territooriumi katab kiviparkett, mis ei ole ka lihtsalt halli massina maha laotud vaid mida on erivärviliste kividega mõningate ruutude näol pisut ilmestatud. Mäletan veel kui hädas ma seal lapsevankriga olin, kui suurte aukude-lompide katteks oli maha laotud nii laudplaate kui lihtsalt puulaudu ja siis vankrit lettide vahel püsti hoida üritades edasi liikudes vanamutikeste tigedate pilkude ja pobina poolt pommitatud sain, et mida asja ma üldse ronin selle vankriga sinna, häirides sellega nende vaba kulgu kuiva jalaga läbipääsul, justkui neil oleks ainuõigus turul sisseoste tegemas käia. Ja oh seda õnnetust, kui veel teine lapsevanker sama "koridori" peal vastu tuli... Oi, olid ajad :)... Nüüd võid aga rahumeeli edasi kulgedes pea laiali ja silmad pärani ringi kaeda, ilma et kaasneks mingeid negatiivseid emotsioone. Pigem vastupidi – keset turuplatsi on välikohvik (ilmselt ikka ka sise, kuid mul jäi see fakt kontrollimata) ja selle vahetus läheduses uudse nähtusena purskkaev, mida uudistasid nii suuremad kui väiksemad ning nende nägudes peegeldus elevust. Purskkaevu puhul oleks ise veidi graatsilisemat veemängu näha tahtnud, praegune jätab minu jaoks natuke sellise töntsi mulje, kuid võimalik, et see oleks enim finantsressursse vajanud. Aga ta meeldib mulle ka sellisel kujul, igal juhul parem, kui et üldse mitte.
Ja ühe täiesti omaette ja positiivse emotsiooni saab kui astuda müügiputkadesse sisse – kõigil neil on oma sisekujundus ning erinevad detailid, millega üritatakse olla teistest erinevad. Näiteks Peetri lõheärisse sisse astudes jäid mulle esmalt silma seintel olevad fotod, mis kajastavad eelmise sajandi esimese poole kalurikülade jmt temaatikaga seotud elu(olu). Tutvunud näitusega, nägin ka, et selles müügiputkas on oma nurgake toidu maitsmiseks. Hm, kalaputka ja söögilauad?! Lähimal uurimisel siis selgus, et lisaks värskele kalale on sul võimalus ka kodust lõhesuppi proovida. Kuna leti ees käis paras tunglemine, ei õnnestunud uurida, kas nad ka retsepti jagavad :)... Kõrvalasuvas lihaputkas aga oli üks sein kui koolitahvel, millele kriidiga kirjutatud suurelt firma ajalugu ning millega tegelevad. Üldse on positiivne see, et putkadel on juures firmanimed, tead nüüd, kellega tegu. Ja ega huvitavaid detaile ei leidu mitte ainult putkades sees, vaid toredaid avastusi võib leida ka uste kohalt, kui vaid vaatad :). Vahva nähtus on veel see, et turul on nüüd ka oma tänavad, mõned neist jäid ka silma: Piima, Merihärja, Marmelaadi... Aga ema jutu järgi pidavat seal neid veel olema.
Üks äraütlemata mõnus tunnike möödus seda kõike silmadega ammutades ning selle käigus sain ka vajalikud lilled endale korvi ning tänu kaasas olnud fotokale ka mõned pildid oma pildivaramusse. Ütleks, et inimese tunne tekkis – mind, kui ostjat on märgatud ning selle nimel on vaeva nähtud, et mul oleks hea olla, et ma tunneks ennast vabalt ja rahulolevana. Täna tunnen uhkust, et meil, nõmmekatel, on selline tore koht, kus rahvas koos käib ja kauplemisest mõnu tunneb. Aitäh Sulle, Nõmme Linnaosa Valitsus!

2 kommentaari:

  1. Vau! Tõesti väga ilusaks tehtud! Varem, ma mäletan, ta oli kuidagi räpasevõitu. Aga nüüd on ta nigu pisuke muinasjutt

    VastaKustuta
  2. Lahe! Eriti need tänavanimed. :o)

    VastaKustuta