Lume langemise aegu...

... kui kõik maa ja ilm oli säravvalget lumevahtu täis, jäin mina tõvevoodisse. Esmaspäeva (24.11.) hommikul, mil valgel muinasjutumaal oli tänaval üks auto kentsakamas poosis kui teine ning ümbruskaudsed vabatahtlikud askeldasid ennastohverdavalt labidate välkudes tänaval, võtsin ainitisilmi õuevõlu ja –melu vaadates telefonitoru ja valisin numbri. See oli viga. Kui otseselt surmatõbi ei olnud, arst koduvisiite ei teinud. Täiesti mõistetav, mis visiiti sa teed, kui liikuda ei saa. Aga või sa haigest peast siis selle peale tuled... Tõbi andis muidugi juba eelmise nädala lõpus endast märku, kuid hetke kiire elutempo ei lubanud sellele tähelepanu pöörata. Kuna aga viskas palaviku üles, rääkida ei saanud muud moodi kui ainult paberi ja pliiatsiga ning ei kuulnud veel pealekauba, pidasin Coldrexi dieedi asemel siiski targemaks arstiga konsulteerida. Leppisime kokku, et kui paremaks ei lähe, teen homme uue väljakutse. Kuna järgmiseks päevaks otseselt hullemaks ei olnud läinud ja ka olukord paistis õues täpselt samasugune kui eile, kugistasin Coldrexi vaikides edasi. See tegi vähemalt hetketi olemise paremaks, aga üldine olukord läks siiski hullemaks. Omamoodi oli see päris koomiline – eks sa pahanda väikese lapsega kui ta pahandust teeb, emmel suu liigub, käed vehivad kuid mitte piuksugi suust välja ei tule. Mingi hetk tabas põnglane ära, et see on ju nii lahe! Ja seejärel tuli pahandus pahanduse otsa. Siis me õppisime hästi nurgas seismist :). Aga kogu selle madina ja tralli peale käis mul nõks alaseljast läbi, mis tähendas seda, et ma ei saanud oma selga korralikult sirgu ega loomulikult ka tõsta mitte midagi, rääkimata lapsest. Järgmine hommik purustas kõik lootused öösel paranenud seljale, see oli hullemini valus kui eile. Nutt kippus vägisi kurku - noor inimene, kuid ei suuda nii paljugi, et saaks ilma kõrvalise abita oma lapsega ise hakkama. Kuna mammi tuli eelmisel päeval operatsioonilt, ei saanud ka tema meid parima tahtmise juures aidata. Õnneks juhtus iss tol hommikul linnas olema, sai viimases hädas poiss kaheks päevaks vanaema-vanaisa juurde saadetud. Seejärel jäin arsti ootama. Juba samal õhtul asusin hoolega antibiotse kugistama. Saadud viirus oli end mugavasti põskkoopapõletikuks sättinud. Päev ja järgminegi möödusid voodis magades ja ohtralt vedelikku tarbides. Haiguste ajal on hea tarbida vähemalt 1,5 liitrit vedelikku päevas... appi kui vaevaline see oli ja ma pole sugugi kindel, et ma nii paljuga hakkama sain! Järgmisel õhtul, kui iss lapse tagasi emme juurde tõi, kannatas selg juba igapäevaseid toimetusi, küll valulikult, aga ikkagi funktsionaalselt. Ka palavik oli alla andma hakanud, jäi oodata vaid hääle ja kuulmise taastumist, tatitulva taandumist.
Esmaspäeval käsin polikliinikus. See oli vaevaline – energiat ei olnud ning iga astutud samm tõi endaga kaasa valupisted peas ja näos, vasaku poole peast oleks tahtnud eemaldada... Arsti sõnad, et need on selle põletiku puhul tavalised jääknähud, mind sel hetkel eriti ei lohutanud (oma lapsepõlves olen selle haigusega kolmel kevadel haiglas istunud, 1 kuu per kord, kuid sellist valu enam ei mäleta.). Rõõmu aga tegi, et ma sain jälle rääkida, ma olin maailmale kuuldav! Eriarstile sain numbri alles 10-ks kuupäevaks, nii saatiski perearst mind sama targalt koju tagasi, uue tagasikutsega neljapäeval.
Teisipäevast alates käib poiss taas lasteaias, sellest ajast saadik olen ma võimeline teda taas viima-tooma :). Viisin poisi täna suts hiljem aeda, et sealt ühe soojaga edasi polikasse minna. Kui juba üksiti välja tulek, siis on ju kasulik ühendada mitu vajalikku käiku ja nii ma siis kulgesin ühelt objektilt teisele. Viimaks olin nelja tunni jooksul läbi trampinud lugematu arv kilomeetreid ning saanud nii mõndagi vajalikku – laps edukalt aeda viidud, arst mind terveks tunnistanud (isegi eriarstile pole vaja minna, kui kuulmine taastub; on lootust, et äkki isegi taastub :)), juuksed lõigatud, kotid kraami täis - kuid saamata jäi see, mille pärast ma tegelikult kolama läksin, nimelt mahuline vatiin. Teine lähim pood, kuhu oleks võinud veel vaadata, asub oma paari km kaugusel oldud poest ja seda jaksu mul enam ei olnud, et oma kondimootoriga sinna jõuda, vaatasin, et saaks oma kondid koju veetud. Nüüd lükkub beebiteki lõpetamine lihtsalt natukene edasi...
Jõudnud koju, meenus, et ma polnud täna veel mitte midagi hamba alla pannud. Kustutanud esimese nälja, vajusin koshdi täies pikkuses diivanile – keha huugas ja surises kõrvulkuuldavalt, lihtsalt imekspandav, kui tühjaks võib üks mõttetu haigus su energiast imeda. Tõdesin, et vahetult peale haigust siuke maraton ette võtta oli liig mis liig... ning vajusin sügavasse painajaterohkesse unne...