Bussisõit

Oli laupäeva pealelõuna. Avasin silmad. Esimese hooga ei saanud aru, kus olen ja miks olen. Järgnesid pinevad sekundid, kuniks jõudsin äratundmisele, et olen vaid paar peatusevahet kaugemal kohast, kui veel "kaine mõistusega" ärkvel olin. Kuid siiski jäi veel küsimus – kas selsamal ringil või juba uuel?! Kujutasin elavalt ette, kuidas kaks sõbrantsi "Seiklusjuttudes" istuvad, kärsitult kella vaadates mind "sõbrantside miitingule" ootavad aga mina juba ei-tea-mitmendat ringi bussiga mööda linna ringi tukun. Bussi kollaselt elektroonsed numbrid andsid mõista, et tegemist on õnneks siiski esimese ringiga :).
Seiklused omavahel maalt ja merelt jutustatud, saatsime ühe meist bussijaama Haapsalu bussi peale, järele jäänud kaks istusime sealtsamast lähistelt linnaliini ühistranspordi bussi ja vurasime koos kodu suunas. Buss oli üsna uus ja soe, kuid vaatamata suht viksile ja viisakale väljanägemisele lõhnas seal ikka alko järele, üsna ebameeldiv. Viimasel ajal polegi enam ühistranspordi teenuseid eriti kasutanud, vaid üsna lühikesi otsi. Ega muutunud olegi tegelikult midagi, pikema sõiduga tundus ehk uudne, või vähemasti jäi see hästi kõrva, peatuste teavitamine. Ilma kahinateta ja selge häälega saad teada, kus oled ja kuhu lähed, eks see on juba mõned aastad nii olnud, kuid ei mäleta et seda nii tihti oleks tehtud – ühte peatust 3x: saabudes peatusse öeldakse antud peatuse nimi ja järgmine peatus on ntx "X", siis poole tee peal teavitab uuesti, et järgmine peatus "X" ning peatuse jõudes uuesti peatus "X". Et kui terve bussiliinitrass läbi sõita, nagu mina paraku olen sunnitud tegema, siis tundus see mulle küll täieliku ajuloputusena, arvestades veel asjaolu, et elu jooksul on mul kõik need peatused pähe kulunud. Teisalt, võõrale inimesele tundmatus keskkonnas on see jällegi väga hea, ei pea bussiustel kõõluma ja peatustes paaniliselt peatusesilte lugema.
Oli õhtune aeg ja reisijaid vähe, sättisime end sõbrantsiga mõnusasti istuma, kui korraga sõbrants kõrval väga tõsiseks jäi ning ehmunult ja arusaamatult küsis, et mida peatusenimi – Püssi?! Ei mäleta enam täpselt, kas meie ees või taga, no vahet pole, ajasid inimesed juttu ning peatuse teine pool "rohu" jäi sõbrantsil kuulmata. Ja siit juba arenes meie jutt loomulikku radapidi teemani, et miks mitte, nii nagu on olemas Õismäe, kus iga peatus kannab lille nime, nii võiks olla ka linnaosa "Krimi" või "Krimka", kus iga peatus kannab siis vastavat temaatilist nime kuni uue linnaosani, ntx peatused: kuul pähe, lase maha, anna tina, nuga neeru jne. Kõlab küll julmalt aga... asjalt on hea pool ka – pole ohtu, et bussis magama jääd, kogu aeg oled meeled ärevil...