Pühapäev, 2. november 2008

Põnglase-emme/issi-põnglase vestlussõnastik

Peale eelmist postitust läks veel natuke aega edasi, kui põnglane avastas, et emme-issi-kelleiganes sõnu saab ilusti järgi öelda, kuni sinnamaani ta seda eriti teha ei tahtnud. Mida päev edasi, seda rohkem sõnu hakkas tulema. Üldiselt on ta mul selline väga elav, püsimatu ja jutukas ja nii juhtubki, et tahaks kiirelt ja palju korraga ehk et välja kukub suht mõistetamatu sõnadevool, millest siiski mõned sõnad on ka teistele arusaadavad :). Tänaseks päevaks uued vahvad (kõiki uusi sõnu ei hakka välja tooma, ainult vahvad) sõnad:
Lo-loo – tahan juua. On see tulnud sellest, et kui kiirustame hommikul lasteaeda minema või lihtsalt kuhugi kellaajalisele kokkusaamisele ning poiss venitab oma söömisega, olen ikka öelnud: "Joo-joo oma piim (mahl) nüüd ära, kohe hakkame minema." Nüüd ongi siis lo-loo.
Nonis – tahan joonistada! (mitte segi ajada sõnaga noni)
Maama – sõna, mis mu hämmingusse viis. Linnavanaema on meil "mammi", teine vanaema on "memme" ja nüüd korraga öeldakse "maama". Minu teada ei ole meil lasteaiagrupist ühtegi vene rahvusest last ka. Läks siis natuke aega edasi, kui poiss üks hetk "maama" mulle puust ette ja punaseks tegi – minu kätte toodi raamat, värvilised pildid ja kirjasõna sees. :).

Meenus veel üks tore sõna, mis oli üks ta esimesi:
Kršš (kidagi pehmel, seda on raske trükkida) – osutitega kell. Ükskõik millist osutitega kella sai talle näidatud, öeldi see sõna. Siis tekkis vaikselt kuri kahtlus, et mine tea, äkki on poiss poolakas :P.

* * *

26.09.2008
Kui Mauri sündis, üritasin ikka vahelduva eduga poisi esimese aasta kohta päevikut pidada. Mõnus ju kunagi prõksuvate puude saatel kaminatule ääres tugitoolis kiikudes lugeda – kas siis minul või poisil endalgi :). Kiire elutempo virr-varris, mis mind viimasel ajal paaniliselt kummitab, avastasin, et peale lasteaeda minekut hakkab poisi sõnavarasse vaikselt üha uusi ja uusi sõnu tekkima ja kahju oleks, kui neid kõige esimesi tähendusega sõnu hiljem enam ei mäletaks. Sellest ajendatult siis tänane blogikanne, mida vastavalt olukorrale siis tulevikus ilmselt vaikselt täiendan ;).

Noooh – üks esimesi sõnu (nüüdseks kasutusest kaduma hakkav), mis väljendas paljusid asju. Põhitähendus oli, et "miks raadio ei mängi?!", teisejärguline "raadiot ei olegi oma kohal?!" (Mammil käib see ööseti "kaisus" ja siis hommikuti ongi köögis raadio koht tühi). Tegelikult oli see hästi vahva, kuidas hommikuti kõigepealt raadiot otsima joosti ja siis kõlav "noooh" teadvustas, et jama on majas. Väljendas ka mõne telesaate või dvd lõppu, nüüdseks on selle asemele tulnud konkreetne "otsa" ehk otsas (sai otsa).
Mah – avaldatakse soovi juua saada, üldjuhul tähendab mahla.
Mih – pihvid või väikesed kotletitaolised lihatooted, mis ei ole lihapallid.
Kii – juhitakse tähelepanu, et kiiver on vaja pähe panna (lasteaias käime ju rattaga, tiimitöö - emme väntab ja põnglane annab turvatoolis valjuhäälseid juhiseid).
Oo – juust; anna mulle juustu!
Pupsi/putsi (rõhk u peal) – püksid.
Tutsu – teletupsud. Avaldatakse soovi vaadata dvd-d. Sama tähenduslikud on ka sõnad "muumi" ja "mumuu". (Shaun the sheep’i ta hääldada veel ei oska :P)
Kejji – Kelli, meie berna.
Kiisu – ongi Kiisu ehk 50% bernat, 50% kaukaaslast. Seejärel ütleb poiss kohe "kass", mis on siis ilmselgelt vale... Oh seda rasket lapse elu küll – koer on kiisu, aga pole kass... saa sa nüüd siis aru?!
Koer – koer, ei armasta öelda "kutsu" ja "auh", kuigi neid oskab, ju siis "koer" kõlab konkreetsemalt.
Kaps, kapsti, kupsi – küpsis.
Noni – koos käeviipega tehakse selgeks, et vot just sinna on vaja ronida. Oh seda tänast lasteaiast tulekut! – olude sunnil tegime seda ühistranspordiga ja jala (mitte "kii" ja rattaga) ning kõik kilomeetrisel lõigul olevad lahtiste väravatega aiad tuli läbi joosta (sry, ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti järgi :$) ning kõik nonitavad aiad tuli läbi nonida. No ma kohe ei raatsinud lapse üürikest õnne keelamisega rikkuma ka hakata, muidu üks ja sama rutiin päevast päeva. Aga see oli jälle nii tore, kuidas keset tänavat öeldakse mulle "noni" ja näidatakse plangu peale. Mul võttis sõnatuks, aga järgmisel hetkel oli põnglane kui spiderman kleepunud vastu aeda ja lippidest kinni hoides siis liiguti nii kaua, kuni aiapost ette tuli. No kui aus olla, siis sel aial oli umbes kolme tellise kõrgune kivipiire all ja vot seal peal oli vaja tingimata nonida :). Samas oli see tulek ka paras katastroof, mida meenutada ei tahakski – äkksööstuga oli poiss järsku keset sõiduteed ja nii oma paar korda. Täiesti ootamatutel hetkedel. Tänan siiani õnne, et elame suht rahulikus piirkonnas ning sel kellaajal liiklus veel hõre oli...
Upu – esineb keelekasutuses päris tihti, kuid siiani mõistatan... mõnikord on viiped ja sõnad kattunud raadio nuppudega (et vaja käima panna noh), kuid samas näidatud kuhugi üldiselt, tõlgendamatusse kohta.
Puusi – ehk et siis pluus tuleb kas selga panna või sealt ära võtta.

Lisaks eelpool mainitutele on meil veel terve hulk nö tavasõnu nagu: emme, issi, mammi, opa, autu, aitäh, kätu, papu, uuue (õue), tuttu, padi, teki jne jne, mis siis vastavalt meeleolule on seotud sidesõnadega kas "tsai" (sai) või "anna" või mõlema sidesõnaga korraga :).

2 kommentaari:

  1. Ah soo. Ma arvasin, et ta on Sul vanem. Aga kui jutt alles selline... siis ju sama vana kui minu tirts, nooremgi veel.

    VastaKustuta
  2. Oi, no näed, kui kirjutama hakkasin plaanisin ikka vanuse ka ära märkida, kuid välja tuleb ikka nii nagu alati... Vanust on meil tänaseks päevaks täpselt 2a 2k ja 2n :)

    VastaKustuta