Jorupilli jonn

Toriseks natuke... aga mis sest kasu on?! Ega see FWS, mis öösel ja varahommikul uuesti maha sadas, sellest kiiremini ikka ära ei kao. Sel kevadel ma tõesti tunnen, kuidas mul on sellest lõppematust läbust siiber. Ikka kohutav siiber. Hea meelega taastaks peale piiga sündi energiat, naudiks kena kevadpäikest, jalutaks ja asjataks õues... Aga kus sa sellega! No ei anta mulle võimalust... passi siin linna kõledate kivimaja seinte vahel nagu tont. Mehel on ka riburidamisi kõik nädalavahetused üritusi täis ja meie maale ei pääse. Ses mõttes, et esiteks pole sellist mõnusat ilmagi olnud ja teiseks on seal üks karvane, kasvult suur, kuid mõistuselt veel väike, tegelane, kes pahaaimamatult on valmis su surnuks armastama. Nagu mu vennas ütles: "Tulemus on sama, kas sul on aias murdjakoer või bernhardiin. Esimesel juhul sind lihtsalt murtakse maha, teisel juhul armastatakse surnuks. Soovimatust külalisest oled siis lahti nii või teisiti :)". Ja ei näe mina praegu endas jaksu minna väikese beebiga sinna selle koeraga üksi võitlema, kuhugi aeda ka teist ju kinni panna ei taha... Nii ei jäägi muud üle kui jätkuvalt ja vaguralt kannatada ja lihtsalt oodata... oodata, mil saabub ka minu aeg...

Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).

Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!