Pühapäev, 22. veebruar 2009

Kassiahastus vol 2

Niih, tagasi elavate kirjas, nii poiss kui mina. Enam ei ole vähimatki kahtlust, et viirus. Kogu kulg oli sarnane eelmisele korrale, kuid oma 2-3 korda hullem. Minul lõi see välja 24 ja loetud tunnid peale seda, kui poiss aiast koju sai. Samane vahe oli ka eelmine kord. Kuid kui eelmisel korral piirdusin mina ühe tõsisema teatud sorti anuma kirgliku kaisutamisega, siis seekord tuli mul seda teha 6 korda. Kõige hullem antud loo juures on, et ega peale teist korda polnudki enam midagi tulemas, vaid maomahlad ja sapp. Aga tahtsin või ei, tõmbas sisikonna nii kontrollimatult krampi, et mul oli hingata saamisega tükk tegemist ja enese jälgimist. Viimase tiiru tegin kella nelja aeg varahommikul, kell 8 ronis põnglane voodist välja ja arvas, et nüüd võiks teise tuppa mängima minna küll. Olin tänulik, et ta seda traditsiooniliselt kell 6 ei teinud :). Suure vaevaga suutsin end vannituppa vedada ja oh seda õudust, kui pilk tabas peeglit – silmaalused olid kottis ja punased ning otsmik ja silmeümbrused tihedaid punaseid verevalumeid täis. „Hullem, kui külajoodik“ oli esimene mõte, mis peast läbi käis ning seejärel tabas mind täielik kassiahastus vol 2 – jõuetu ja kole... Loodan vaid, et teisipäevaks, kui poisiga rahva sekka vastlasõitu tegema kavatsen minna, on mul taas inimese nägu peas.
Huvitav, kui nüüd too viirus, või selle mutanteerunud vorm peaks meid kolmandat korda tabama ja kui arvestada viimase korra intensiivsuse jubedust, siis millega see veel päädida võib?!...

1 kommentaar:

  1. Loodan väga, et kolmas mutatsioon olemata jääb. Vaesekesed! Head kosumist nüüd teile! Ja kelgumägi teeb kindlasti ainult head.:o)))

    VastaKustuta