teisipäev, 14. aprill 2009

Naine paadis, paat põhjas.


Reede, 10. aprill. Kella 11-ne paiku saabus me õuele abiväge – Lembit, vana tuttav Leevi süsta- ja kanuuslaalomi päevilt, koos 13-aastase pojaga. Seltsis ikka segasem ja julgem, mine tea, mis ootamatusi võib juhtuda... Kuna mul pole olnud au Piritat suurveega sõita, kuid juttude järgi pidavat see ikka päris karm kogemus olema, otsustasin, et panen igaks elujuhtumiks ikka kiivri ka pähe. Spetsiaalset kiivrit küll pole, kuid selle ühe korra oleks ka rattakiiver asja ära ajanud. Just sel samal hetkel, kui seda endale pähe asetasin, nägin silmanurgast, et poiss va maidas, oli kiivri seest kõik pehmendused välja koukinud ning pisikesed sik-sakilised plastmasshambad turritasid teravalt väljapoole. Paraku käisid käed kiiremini kui mõte ning mul ikka andis seda kiivrit pikkadest juustest kätte saada, tõttöelda ise ei saanudki, mees aitas :). Ja kui nüüd endale ette kujutada, et ma nende naksadega oleks oma pea kuhugi kivi vastu ära löönud, siis on ju ilmselge, et sellest kiivrist oleks rohkem kahju kui kasu olnud.
Ilm oli mõnus, parajalt soe, vähese tuulega ning isegi päike ilmutas end aegajalt meile. Sõit sujus kenasti ja üksteisega arvestavalt, mõningane kartusevärin hinges andis ka tasapisi järele ning kevadsõit oli igati nauditav. Esimene pikem paus ja sõiduvahenditest välja tulemine oli Lagedi mõisa paisu juures. Seal ikka vaatasime ja analüüsisime olukorda kalda pealt. Kui poiss oma väikese süstaga planeeritud kohast lupsti ja ilma viperusteta läbi läks, seadsime ka meie sammud tagasi kanuu poole. Veel enne kui kanuusse saime, mängisime oma plaanid ümber ning läksime kohast, mille alguses välistasime. Koostöö sujus kenasti ja pais sai ületatud kokkulepitult, ilma probleemideta. Seejärel tõmbasime end kaldasse ja ootasime ära ka Lembitu, kes paisu peale häid kaadreid oli püüdma jäänud. Nüüd oli meil veidike aega, oluline oli leida "kühvel" :). Paisust alla tulek oli hea sõõmu vett paati püüdnud, nüüd oli vaja sellest lahti saada. Aga nagu ikka, jääb ju alati miskit maha... Ja üllatus-üllatus, kaldad on kevadiselt nii risu ja rämpsu täis, et ei läinudki pikalt, kui sobiv kandidaat silma jäi. Taas paat vähe kergem ja jalad veidi kuivemas keskkonnas, jätkasime oma sõitu.
Päris mitmeid kärestikulisi ning kivide vahel slallitamist, mõningaid napikaid ja perfektseid pööramisi, jõudsime selle jõe ainukese ületõstmiseni – Peterburi maantee silla juures oleva tammini, mis teatavasti just kõikidele hingelistele armuline pole olnud. Pisikesed süstad sõitsid muidugi oma sõitu, peale mõningast olukorra hindamist libisesid nemad sealt alla, kanuuga ei tekkinud õnneks seda mõtetki. Oma teekonnal kohtusime veel kahe matkasüstasõitjaga, kellest siis meespool otsustas tammist alla sõita, kuid naine esialgu end kaldasse tõmbas. Mehe sõitu oli ilus vaadata, tõenäoliselt küll koba algaja õnn, kuid ilusti kukkus välja – tammi vasakus servas on kalatrepp, kus siis ülemise astme kohal tekkis lainehari või selline pöörise koht, et kui ikka valesti sõidad, keerab su kummuli. Süst läks ilusti juhitud kohta, tõusis sinna pöörise harjale, püsis seal sekundi kaks ja libises ilusti voolujooneliselt alla ja turvaliselt mööda jõge edasi. Sel ajal, kui meie oma kanuud puude alt ja okste vahelt (samas vaimus edasi, on see koht varsti läbimatu) tõstsime, sikutasime ja lükkasime, oli naine oma süstaga läinud samale katsele. Temal paraku nii hästi polnud läinud, toosama lainehari oli ta kummuli keeranud... Ajaks, mil kanuu taas vette saime, olime igatahes kõik rõemsasti jälle koos. Veel mõned kärestikud, siin-seal grillivad inimesed, Botaanikaaia sild, paadi tühjaks viskamised ning... me ees oli tänase päeva viimane ja üks raskemaid tõkkeid...
"Eeei, siit ei saa" kõlas Lembitu kume hääl meie ees. "Ehk siiski õnnestub" kostusid kanuu ninast Marguse kiired ja jõulised sõnad mu kõrvu... lend... ühel pool, vastu nägu, suured kivijurakad ... teisel pool kummuli kanuu esiosa, vahel kanuu sügavuse jagu vett... Ei, ei, see kanuu ei tohi siia kivide vahele kinni kiiluda, ei, ma ei jää peadpidi siia kanuu alla kinni... Lennu inerts oli tol hetkel nii suur, et tahtlikult veel liigutada ei saanud, järgmise nõksuga aga siiski pea juba kanuu alt vabasse õhku sain... jalad ulatusid põhja... tugev vool... jalad ei ulatunud enam põhja... Meeletu valu jalgades... ulpisin vetevoolus, mis mind edasi kandis... Ei, ma ei upu siia ära!... Kisasin kui põrsas aia vahel... ikka meeletu valu jalgades... Täielik paanika! Ma ei oska ju ujuda... Ikka karjusin... Kas see ongi külmashok, et kõik koondub lokaalselt ühte kohta jalgadesse?!... Korraga ei saanud ma enam ise ka aru, et misasja ma seal niimoodi röögin – on see valu pärast, külma pärast, ehmatuse shokist või kõik see kokku?! Siis ma justkui kahestusin – kaine mõistus küsis: "No miks sa röögid nagu põrsas aia vahel, sul on ju päästevest seljas, tee ometi midagi?!"... ja sel samal hetkel röökisin ikka edasi :). Üritasin ujuda, kuid jalad ei kuulanud sõna ning järgmisel hetkel avastasin näpu vahelt aeru. Omaenda aeru. Kas see oli mul kogu aeg käes olnud? Või sain selle alles nüüd? Ei tea... Kuid teadsin, et sellest lahti lasta ma ei tohi. Eemalt jõudis kohale Lembit oma süstaga, käskis mul tagaosast kinni haarata, et tirib mu kaldasse. A see süst, va maidas, on hullemini libe kui luts. No mingi imetrikiga ma sinna kaldasse ikka lõpuks jõudsin. Esimese hooga prantsatasin kaldasse pikali maha, ähkisin ja puhkisin kuniks korraliku hingamise tagasi sain. Siis hakkas ka kaine mõistus vaikselt koju tulema... Ka Margus oli kaldasse minu kõrvale jõudnud, üritades nüüd kanuud juba vee alt kätte saada ja ümber pöörata. Madistas, mis ta madistas, aga lõppes temagi ramm. Nägin, et kanuu köis oli minu jalgade juures vees. Peaksin talle appi minema, mul on vaja vaid see rihm siit veest enda kätte saada... Peaksin selleks jalgupidi vette minema. Ei, ma ei saa! Valu jalgades hoidis mind tagasi... ja see vesi... Veel mõned sekundid-minutid enese siseheitlust ning ära ma selle köie sealt tõin. Jalad kandsid, muud ihuliikmed ka töötasid, hingasin veel pealekauba – järelikult elus ja tegus! :)
Kosusime seal jõekaldal mõned ajad, ise läbimärjad kui kassipojad. Kangesti tahtnuks sealsamas lõpetada, kuid kahel pool jõge olevad aiad ei andnud selleks eriti võimalust, ei hakka ju võõrastesse kodudesse sisse murdma. Kanuu tuleb ikka transportida kuhugi, kus selle auto peale saab panna. Finishini ootas meid veel kilomeeter ja natuke kärestikke ning kive. Hirm oli suur. Isegi mitte ümberminemise (märjad olime juba ju nagunii) vaid jalgade taas äralöömise ees. Vetevool oli lõivuks mu prillid võtnud, olin nüüd ju veel "poolpime" pealekauba... Aga see oli meie ainuke võimalus... Peale Lembitult juhendite saamist, kust on kõige turvalisem, asusime allavoolu teele. Manöövrid kivide vahel, täiehingelised jõupingutused... ning lõppeks päästvad sillad me ees. Jõudes kohale ei leidnud me kuskilt oma saateautot ega kaldal vastuvõtukomisjoni mehe ja põnglase näol. Kiire kõne andis teada, et nad alles Botaanikaaia silla juures meid ootavad. Selge, veel 10-15 min hammaste lõksutamist :). No ja... valel kaldal olime ka :P. Kuigi hetkeks tundus, et üle jalakäijate silla on kanuud lihtsam tassida kui uuesti paati istuda, lükkasime peale väikest plaani kanuu uuesti kaldast lahti. Mõned kiired tõmbed diagonaalis üle voolu, pidurdus, sabaots ette ja olimegi ilusti õigel kaldal. Meie sõit oli selleks korraks läbi! :)
Kuna aju on selle kõige kriitilisema momendi mälust kustutanud, püüdsime üheskoos kokku panna pilti, mis oli juhtunud. Tegemist on siis nö kaheastmelise paisuga, millelt alla tulekuks on oma konkreetne koht, mis meie õnnetuseks Margusel sel hetkel meeles ei olnud. Ja kuna vool kandis edasi, siis enne paisule lähenemist andsime aerudega niipalju hoogu takka kui üldse vähegi võimalik – see tagab tavaliselt kõige valutuma paisust alla tulemise, sest siis libised juba hooga edasi ning vetevool ei hakka sinuga omatahtsi mängima. Kiirus võis kokku olla ca 15-16 km/h. Esimesest astangust tulime alla ja selsamal hetkel on kohe teine astang, kus me siis nö kerge suunaga allapoole kanuuninaga otse keset kivi lajatasime. Mina, kui taga istuja, seda muidugi ei näinud. Hoog paiskas mu säärekonte pidi vastu keskmist istet ja sealt siis edasi nii, et vette kukkusin juba kanuu esiosas. Kummalt poolt ja kuidas ma kukkusin, seda ei tea mitte keegi ja ega see nii oluline olegi... Aga siit siis see meeletu valu jalgades. Tänu külmas vees ligunemisele räigeid sinikaid ei tekkinud, kuid ühel jalal on ikka korralik paistetuse võru ümber sääreluu, mis vaikselt vikerkaarevärve omandama hakkab. Kuna aga varbad liiguvad ja käia saan, siis traumapunkti asja polnud. Aga mida päev edasi, seda rohkem valusaid paiku kehalt ilmsiks tuli...
See oli siis minu elu esimene kanuuga ümberkäimine. Jama muidugi, et see esimene õppetund kohe nii karm pidi olema, kuid olgu siis juba selline, kui üldse mitte midagi. Mine tea, mis seal Võhandul veel ees oodata võib :P...

2 kommentaari:

  1. Huh, hea, et elus oled!
    Mina käisin kohe esimesel sõidul ümber, aga madalas kohas ja malbelt. Puu tõmbas kanuu risti vooluga ja siis hakkas servast sisse neelama, saime praktiliselt lihtsalt välja astuda ja üle vöö märjaks ei saanudki. Aga kohutavalt raske on see vett täis kanuu, seda meie ilma abilisteta veest välja ei saanudki.

    VastaKustuta