Teisipäev, 20. juuli 2010

Minu aia kaunitarid

Oma pildid üritan tavaliselt püüda kas hommiku- või õhtupäikeses, sest päevane päike on teadagi pildi "surm". Kuid vaatamata parimatele püüdlustele see alati ei õnnestu ja nii tulebki mõni pilt paratamatult võtta kas päris ilma päikesevalguseta või hoopis terava päikesega päevavalguses, on ju seegi pilt parem, kui üldse mitte midagi. Kõrvuti olevatel piltidel on hästi näha, kuidas värvid valguses erinevalt mängivad. Ja paraku kõiki värve ei õnnestugi pildikasti niimoodi püüda, nagu silm seda reaalselt näeb. Nüüd kõigest lähemalt:

1. 'Sahara' (2009). Minu praegune favoriit, seda tänu oma väga erilisele värvimängule - avanedes on õis intensiivne kollane roosaks toonitud servadega, vananedes kollane hääbub kreemvalgeks ning roosad servad muutuvad üha erksamaks. Ühel õhtul aias jalutades olin suisa hämmingus, õhtuhämaruses särasid nad vastu nagu roosa neoon (pildile seda püüda ei õnnestunud). "Tõeline Sahara päike" mõtlesin sel hetkel endamisi, kuigi pole seda kunagi ise näinud :). Meeldib ka see, et närbuma hakkavad õied ei pudise, saad seda värvide ilu jälgida täpselt nii kaua, kui ise soovid.

2. 'Tequila' (2009). Mahedad kollakasoranzhid õied, välimised kroonlehed roosa varjundiga. Meeldib väga nende õite kuju, sellised graatsilised ja õrnad. Plussiks on veel, et ei poeta vanu ja pea värvituks muutunud õisi maha. Kuigi vanad õied muutuvad koledamaks, ei kiirusta ma nende maha lõikamisega, eemalt vaadates on peenar õie- ja värvirikkam. Eemaldan juba pruunistuma hakkavaid õisi või enne seda siis, kui on oodata külalisi, et taimed oleks ikka esinduslikud :).

3. 'Goldelse' (2009). Ei ole meil omavahel klappi. Vaatasin oma eelmise aasta blogikannet - õied jäid nägemata, kuna vihm tegi enne avanemist neile liiga ning uut õitsemist enne sügist peale ei tulnud. Tänavu sattusin paar päeva olema linnas just siis, kui ta kõik oma õied (korraga?) avas ning minu saabudes olid nad juba selles teises staadiumis, kus nende loomupärane värv ja ilu olid juba tuhmunud. Mulle tundub, et ta on oma olemuselt vist üldse kiiresti äraõitsev, teised roosid tunduvad kauem vastu pidavat. Või oli see nüüd see karm kuumus, mis talle ei meeldinud? Sarnaselt eelmistele muutub vananedes ka roosakaks-kreemikaks ning hoiab vanu õisi pikalt küljes.

4. 'Montana' (2009). Tema oli nö kauba peale seltskonnas 'Sahara' ja 'Goldelse' (eelmise aasta Hansaplanti kampaania "Kaks ostad, kolm saad"; mees kinkis sünnipäevaks). Kuna mul oli eelmine aasta täieline kollase-oranzhi vaimustus, siis olin hetke isegi tema üle tiba pettunud - ikkagi punane ju! Kuigi veel tänagi meeldivad mulle kollased ja oranzhid toonid väga, on see tugev vaimustus järgi andma hakanud ning neid roose peenras koos vaadates tunnen ta üle siirast rõõmu, lisab muidu natuke üheülbaliseks muutuvasse peenrasse aktsenti. Minu meelest sobib teiste sekka hästi nii oma värvilt kui õie kujult. On väga tubli ja rikkalik õitseja, miinuseks närbuma hakkavate õite maha poetamine. Kui õigel ajal jaole ei saa, on peenar ja tuulega ka teised roosid punaseid "ebemeid" täis.

5. Nimetu miniroosa (2007). Ei kujuta ette, millal ükskord jõuame oma tegemistega nii kaugele, et saaks hakata rajama aeda peenraid nende alalistele kohtadele, praegu on ehitusest tingitult kõik ikka veel ajutine. Nii olengi roosid pannud kõik (va veel üks õnnetuke erak "Zwergkönig" kunagises saunaotsa tootsipeenras) ühte kohta kokku. Sai temagi eelmisel aastal sealt saunaotsast ära toodud, ilmselt on seal roosidele ikkagi päikest vähe ning kippus kiratsema. Sel aastal tänutäheks aga õitseb nii rikkalikult, sellist õite rohkust polegi tema puhul enne näinud. On minu roosidest see kõige esimene!

1 kommentaar:

  1. On jah Goldelse üsna kiire äraõitsemisega. Aga mul on ta muidugi ülipäikeselises peenras, võib-olla varjulisemas kestaks kauem.
    Montanad on mul kidurakesed juba aastaid, kipuvad pahalaste käes vaevlema.

    VastaKustuta