Esmaspäev, 26. juuli 2010

Jahisaak

Mõnikord lihtsalt on nii, et pidevast kodus olemisest saab mõõt täis ja siis lihtsalt peab minema... kuhugi. Kuhugi, kus on palju rahvast ja melu, sigimist ja sagimist, oleks tunnet, et elu käib. Või siis vastupidi - mõnusast turvalisest kodust lihtsalt eemale, loodusesse, metsade sügavusse. Eile õnnestus saada mõlemat :).
Kuigi paljude asjaolude kokkulangevuse tõttu on meil hetkel selle va krabisevaga kehvakesed lood, otsustasime siiski kaema minna, mida huvitavat pakutakse Jäneda talupäevadel. Ega alati ei pea ju tingimata midagi ostma, võib ju ka niisama uudistada, mine tea, mida huvitavat või põnevat seal silma jääda võib. Jõudsime kohale kolm tundi enne sulgemist, see andis meile parkimispileti poole hinnaga, kuid sissepääs tuli lunastada veel täies mahus. Nii mõnedki kaubitsejad pakkisid oma asju kokku ja osad olid juba ka lahkunud, ent laadamelu oli siiski täies hoos. Rahvast liikus suurte massidena, kohati oli tegemist, et laps kaotsi ei läheks. Aga ohh kuidas see külg külje kõrval olemise tunne mulle eile meeldis! Viimaks, kui kogu territoorium oli läbi jalutatud ja see inimmass väsitavaks hakkas muutuma, sai ka laps oma lõbustuse kätte. Juba territooriumile sisenedes peilis tema terav silm välja, kus batuut+liumägi asuvad ning terve laadaplatsil ringi jalutamise aja tehti emmele-issile selgeks, et sinna peab ka minema ja mida rutem, seda parem :). Sel ajal, kui põnglane seal möllas, nii et juuksed ka pärast tilkusid, vaatasime meie mehega hoopis ühte teist põnevat atraktsiooni - benjikummidega batuudihüppeid. Vot sinna oleks küll ise kargama tahtnud minna! Mees pelgab kõrgust ja seega sellistesse kohtadesse ei kipu. Nii vahva oli vaadata, kuidas üks pisike poiss, vanust vast kaks aastat, sinna kummitraksidesse topiti ja batuudile saadeti. Ta pisike oli ju nii kerge ja hüpped nõrgad, et need kummid ei saanud oma funktsiooni täita, kuid atraktsioonitööline oli noor poiss ja igati abivalmis, tema siis mängis juhtpuldiga (tõmbas kummid pingule ja lasi lõdvaks), niimoodi et pisike viimaks ikka täiesti kõrgele lendas. Kütkestav oli vaadata, kuidas nii pisike tegelane iseseisvalt sellist õhulendu nautis, nägu naerul ja mitte poolt piuksugi ei teinud :)!
Kõikidest laatadest, kus ma viimastel aastatel käinud olen, meeldib Jäneda mulle kõige enam, seal kohe on selline mõnus miljöö ja hea olemine. Võimalik, et oma rolli mängis siin ka ilm. Ja päris tühjade kätega me laadalt siiski ei lahkunud, ostukotti poetasime känaka ehedat maasuitsusinki.
Jänedalt suunaga koju põikasime läbi ka metsast, eesmärgiga teha seeneluuret. Mina olin häälestatud küllaltki negatiivselt aga mees on see kange seenemetsa kippuja. No ja mis saab minul olla ilusas metsas jalutamise vastu?! Esimeses kohas, kus auto peatasime, saime vaid veidi aega ringi liikuda, kui vallatud kollased seenemikud meid endi juurde kutsusid. Mees sai ühe korraliku suure peotäie, mina teisest kohast teist samapalju. Siis tatsasime, mis me tatsasime, rohkem seeni leida ei õnnestunud. Sõitsime siis autoga edasi, kuid mida polnud, olid seened. Järgmises kohas läks meil aga sama edukalt, kui esimeses peatuspaigas ning neljas, ehk viimane, oli samuti tulemusteta. Üldkokkuvõttes on metsaalune siiski liiga kuiv. Oma saagist saime õhtuks kogu perele ühe korraliku kukeseenekastme! Oi küll oli hää!
Esimesel pildil on mingi tundmatu seeneline, kuid ta oli nii vahva seenekobarkellukas, et lihtsalt pidin ta jäädvustama. Sellest metsast seekord kukekaid ei saanud, eelnevatel aastatel on neid seal aga olnud, lisaks igasuguseid muid söögiseeni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar