Oli kord...

Nii algavad paljud muinasjutud. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus minulgi, koos perega, siseneda ühte neist - muinasjutuaeda, kus kõiki külalisi tervitasid paljud erinevad tegelased, kes lopsakate taimede vahelt piiludes, kes puu otsast sulle teraselt silma vaadates, kes vee peal liueldes. Igal sammul oli aed täis üllatusi nii taimede-lillede kui sõbralikult koos tegutsevate 'aiavaimude' näol, olen veendunud, et mõned neist jäid mul isegi kahe silma vahele, sellised pisemad ja häbelikumad... Aga tore oli seal olla, kõigi nende tegelastega üheskoos. Lisaks veel paras ports ühise aiakiiksuga tegelasi, kelledest kui võluväel seal aias lisaks bloginimedele ka reaalsed tegelased said. Tõeliselt vahva oli teie kõigiga seal tutvuda, siirad tänud Thelale ja Lepatriinule, tänu kellele see teoks sai ning teile kõigile, kes te sinna imelisse aeda sisenesite ja selle muinasjutu seal elama panite :)!

Lisaks positiivsetele emotsioonidele jäävad seda kokkusaamist meenutama ennast meiega kaasa nihverdanud taimelapsed – Tiinalt saadud punaselehine enelas (Diabolo?) ja punaseõieline astilbe, Deialt tumepunaseõieline nelk ja suur hostapuhmas ning muinasjutuaia loojate Thela ja Lepatriinu poolt puhta soojakollaseõieline päevaliilia (Aten?) ja Lepatriinu sõnutsi kohustuslik ungari sinise-kollaseõieline iiris. Tänaseks päevaks on nad kõik leidnud meie aias endale oma koha. Hetkeks, mil lugesin Mare blogist, et oleks võinud temagi hosta tarvis soovi avaldada, olin mina juba valmis saanud sellise uue peenraüllitisega tammepuu all.

Oleks ma seda hinges teadnud, oleksin pool (ehk ühe puhma) sellest ära andnud ja nö oma poole veelkord pooleks teinud, oleks mul sellest jagunud piisavalt, saadud hostale seltsiks muretsetud hosta 'Sum and Substance' on ju ka alles väikseke. Ei ole me teineteisest ju nii kaugel ühti, et sellest mingit probleemi võiks olla. Kuna aga katsetasin peenrameetodit a la Muhedik, siis enam ei tahaks seda peenart praegu kuidagi lammutama hakata :(. Samas on mul plaanis kolida ümber oma hosta 'June', kes küll ei ole eriti suur, kuid natuke jagada annaks sealt juba küll.
Kokkuvõtvalt, mis siis on selliste kokkusaamiste plussid ja miinused? Silmast-silma kokkusaamised on absoluutselt asendamatud puht inimlikust aspektist – pelgalt pikslimustast helendaval arvutiekraanil kujuneb vaimusilmas küll mingi tegelaskuju, kuid see on vaid mikroosake tegelikkusest. On see tegelikkus siis nii oluline? Kindlasti mitte, kuid minu meelest on see tore ja rikastav, kui saad kirja pandud mõtetele-sõnadele juurde lisada reaalse isiku. Kui oleks tegemist AA-klubiga (Anonüümsed Aiahoolikud), siis oleks muidugi teine lugu :).
Samuti on kokkusaamised asendamatud saamaks taimedest, mida oma aias ei ole, reaalset pilti. Raamatust või internetist võib otsida ja vaadata neid pilte sadu, kuid see kõik jääb tegelikkusest ikka väga kaugele, eriti veel siis, kui mõne taimega eelnevalt kokkupuude üldse puudub. Näiteks oli minul kogu aeg arvamine, et päevakübar (siilikübar) on oma olemuselt selline karikakra mõõtu. Kuid oh üllatus-üllatus, ta on ikka märksa suurem. No Thela aias pidi ta veel eriti võimas olema. Aga üheainsama hetkega minu arvamus sellest lillest muutus, positiivsemas suunas. Nüüd tahaks seda endagi aeda :). Või siis näiteks see imeliselt kollase õiega päevaliilia – päevaliiliad ei ole minu aias asjatamise aastate jooksul kuulunud minu favoriitide hulka, olen leppinud nende kõige tavalisematega, mida pea igast aiast leida võib ning mis olid siin enne mind, kuid endale uusi soetada pole mõtteski olnud. Ega siis kõik taimed ei saagi ju ühtmoodi meeldida, see on täiesti loomulik mu meelest. Nüüd aga olin esimesest pilgust sellest kollasest nii lummatud, et võttis sisemusest kohe kripeldama ja kuidagi ei saanud lahkuda sealt ilma, et oleks endalegi väikese tutsaka palunud. Olen selle sordi pilte nüüd netis palju vaadanud ja no ei teki seda emotsiooni, mis vahetult taime ennast vaadates. Pilt küll kannab edasi informatsiooni, et see lill on ntx kollane, kuid taime enda olemus jääb ikkagi ainult vahetusse tegelikkusesse.
Eelmainitu on vaid mõtteline osa kokkusaamiste positiivsema külje pealt, lisaks veel kõiksugu erinevad aiakujundusdetailid ja muud kavalused aia kujundamisel, taimede kasvatamisel. Negatiivsema külje pealt tooks välja ehk selle, et kõik toredad üritused saavad liiga ruttu otsa. Isegi kui me oleks saanud jääda ööbima ja veel pühapäevalgi koos ringi tuuritada, oleks see ikkagi üks moment liiga järsku otsa saanud. Aga eks ta ole, head asja korraga palju ei saa, muidu ta ei olekski ju enam hea :).
Veelkord kõigile suured tänud koosveedetud toreda aja eest, jagajatele minu aia uute asukate eest ning loodan, et võõrustajad andestavad väikese Nodsupoisi pisikesed põrsatembud :).

PS: Ehk parandatakse homme "ahvide" poolt puruks näritud kaabel ka ära, selle MINTpulgaga on levi nagu kuuvarjutus – kord on ja kord ei ole, valdav enamus ajast ei ole. Siis saab ehk jälle inimese moodi sõna sekka öelda, pooled 'kommid' on läinud praegu lihtsalt musta auku ja ma olen loobunud.