Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Kui kevad veel ei paista

Olen omadega jõudnud perioodi, kus nädalavahetusteks saabub täielik arvutiallergia ning nädala sees on nii hirmkiire kogu aeg, et arvutis oma asjade jaoks aega lihtsalt ei jätku, sellest ka minu vähene blogimine viimasel ajal. Poleks uskunud, et mind üldse kunagi arvuti suhtes vastumeelsus tabab, kuid nädalavahetuste vabadel päevadel eelistan pigem aias võtta veel viimast või tegeleda lihtsalt majapidamistöödega, jube hea lõõgastus muide.
Sel nädalavahetusel jõudsin siis oma põllumajandusega nii kaugele, et võin ka rahuliku südamega talvele vastu minna. Peenrasse jäi veel kasvama vaid roheline sibul (hiline istutus) ja käharpetersell, paar külmakraadi ei tee neile midagi ja nii hea on ikka peenrast seda rohelist võtmas käia.
Eelmisel nädalal sai üles porgand, saak on üldiselt hea, kuid kohati oli jäänud liiga tihedalt kasvama, seega leidus ka pisemaid pabulaid, selliseid ca 3 cm. Kui varemalt oleks need otse komposti rännanud, siis seekord noppisin nad kõik üles, käsi lihtsalt ei tõuse raskel ajal sööki ära viskama. Nii ma neid siis puhastan ja pistan karbiga sügavkülma, talvel hea võtta, kas supi sisse panna või niisama näksida. Eks ta ju hullusti ajamahukas nokitsemine ole, kuid ega nendega ju kiiret pole. Huvitav on see, et peenras oli kaks eri sorti, millest üks kasvas siis kenasti, teine oli aga alla igasugust arvestust. Mehe mäletamist mööda oli too nigelam eelmise aasta (vist) valimiskampaania ajal rahvale saadetud porgandiseeme, mis mingil põhjusel eelmisel kevadel maha panemata jäi. Kuna seeme ise koju kätte tuli, ei hakanud teda ju ometi ära viskama. Tea, kas oli see nüüd pikast ooteperioodist või valedest vaadetest, aga igatahes väga kiduks ta jäi... vat sulle siis valijameeste porgandit!
Samuti võtsin eelmisel nädalal üles ka daaliajuurikad, kerge külm oli neist üle käinud ning vaatamata veel otsas olevatele õiemoodi moodustistele aia ehteks nad enam küll ei olnud. Oh sa juttas – kui ma hargi maasse lõin, tuli sealt suur juuremugulate pesa välja. Ju eelmistel aastatel on ikka samamoodi olnud, kuid kuidagi pahviks lõi hetkeks – paned kevadel ühe mugulajupi mulda ja sügiseks on kahe peo suurune juurikas lillel all. Heh, kuidas ma neid nüüd säilitan siis ja mis nendega edasi teha? Kas nad võib laiali lammutada või mis? Või lammutatakse kevadel ja kas selline üks juurikamugul ikka läheb kasvama? Kas mul nende säilitamine üldse õnnestub, pole teada. Oleme end küll uude (poolikusse) Kodukesse sisse sättinud, kuid eeskotta tuleb talvel tõenäoliselt miinuskraad sisse ja toas on neil jälle liiga soe. Üks võimalus on üritada nad linnakeldrisse tuua. Eks näis... aga ma vähemasti üritan :). Hoiaks kevadel mõned kroonid jälle kokku.
Gladioolisibulad võtsin üles pühapäeval. 70-nest mahapandud sibulast päris paljud ei õitsenud ning säilitamisele kuuluvad umbes 50, vahepealne arv on siis kas lihtsalt ära kadunud (ei läinudki kasvama) või olid sibulad nii äpukesed, et praakisin nad lihtsalt välja. Nende säilitamine on mul varemalt õnnestunud ja nende pärast ma ei põe eriti. Daaliajuurikatega aga positiivne kogemus puudub. Tänavune suvi gladioole eriti ei soosinud, kippusid nad välja venima ja lamanduma. Õitsemine jäi kuidagi hilja peale, peamiselt sügisvihmade ajale, nii sai kauneid, vihmast väntsutamata õisi, suht vähe näha. Kevadel jäi neile ka toestusvõrk peale panemata, lootsin, et saab ilma hakkama. Tänavune oli aga heaks õppetunniks, et gladiool vajab siiski toestamist ning kuna nad mul (esialgu) ühes peenras koos on, siis on kasulik neile toestusvõrk peale panna, näeb peenar kenam välja ja ka lilled peaksid olema sirgemad. Vaatamata sellele, et tänavune peenar nägi välja nagu laialipillutatud Pisa tornide väljak, meeldivad need lilled mulle väga. Lihtsalt oskused nende kasvatamises vajavad veel lihvimist.
Aiamaalt peenrast kaevasin välja ka kõik saialilletaimed (neid oli päris palju) ja viisin nad lõkkeplatsile (põletamine tuleb kunagi hiljem). Kevadel lugesin maalehest artiklit, kus kirjas, et saialill köögiviljaaias on igati kasulik, takistavat oma juureeritisega mullas elavate kahjurite, nematoodide levikut. Mõtlesin siis katsetada, ega ta olukorda hullemaks ikka tee, pealegi ilus särav oranz aias lisab erksust ja soojusesära. Kuigi ma oma aias pole saialille varemalt kasvatanud, on ta täiesti nunnu suvelill, igatahes võitis ta mu südame, selline lihtne ja armsake. Kasvasid nad kenasti ja õitsesid vägevalt, kuid sellest kunagi hiljem. Suvel hakkas aga ühe pojengi pärast mure, mis mind pikaks ajaks arvuti taha naelutas. Nii sattusin lugema karme sõnu, et saialill pidavat olema hea viiruste kandja ning ei ole sugugi hea istutada teda viirushaigustele vastuvõtlike taimede (ka pojengid) lähedusse. Ehmatasin kohe päris ära, kuid teha polnud enam miskit, st ei raatsinud seda õite merd peenrast ka igaks juhuks välja rookida. Mul pojengide ja saialillede vahe kümmekond meetrit, mitte rohkem. Nüüd ongi mure, kas tegin pojengidele äkki liiga? Ja jätkuvalt juurdlen omaette teema üle, et kui lähedal on lähedal... Kas julgen järgmine aasta saialille sama koha peale panna või mitte...
Ja meie ilmaennustavad tammed on ka nii vahvad, olgugi, et see lehtede riisumine üks igati tüütu ja rakke pihku toov tegevus on. Üks tammedest on raagus nagu kojamehe luud – nii kui viimased lehed temalt langevad, on teada, et saabub esimene lumi. Ja nii oligi. Valget pudi langes laupäeval taevast alla, kui ma rehaga vehkides jõu ja ilunumbreid tegin. Põnglane oli siiralt õnnelik ja elevil - nüüd saab kelgutama! Aga nii palju teda meie kandis siiski ei tulnud. Veel. Teine tamm on aga jätkuvalt täislehtes, küll pruunis kuues, kuid siiski üleni kuues, nagu nii olekski loomulik. Kohaliku ilmaennustuse järgi ei tule püsivat lund veel niipea. Kui ka tema oma mantli seljast heidab, võib enda vaimu püsilumelainele valmis sättida. Vähemasti nii on paarkümmend aastat need asjad siin käinud vaatamata riiklikele ilmaprognoosidele.
Selle suve/sügise viimastest õitest õnnestus pildid klõpsida eelmisel nädalavahetusel, kui kogu õu alles kerges tammelehe garneeringus oli, kuid kõik needsamad õied leidsin ka sel nädalavahetusel veel aiast. Seega on nad hooaja lõpetuseks siin igati omal kohal :) Viimane pole küll õis, tema on leidlaps (kukehari) pojengipeenrast, kelle kivimäkke ümber kolisin ning talle oma aias kasvamiseks loa andsin. Kenasti on ta selle paari kuuga kosunud.




2 kommentaari:

  1. Hmmmm
    Kuule, ega ei tasu iga artikli pärast verest välja lüüa. Elus ja aias on nii palju igasuguseud ja ebamääraseid, jõuab siis üks väike inimene kõige pärast muretseda.
    Kuigi mul on saialill ka siiski köögiviljaaia-ilutaim. Lihtsalt mugavus ja ilu käsikäes.

    VastaKustuta
  2. Daaliad jäta esialgu kobarasse ja hoia nädalake või nii varrekönt allapoole, et varresse vedelikke koguneda ei saaks. Siis too jah linnakeldrisse. Peaks OK olema, kui see väga keskkütte kuumust täis ei ole. Mugulateks haruta kevadel enne istutamist. :o)

    VastaKustuta