, milledele herr vesirott või mügri nahaalselt oma hambad otsustas ligi ajada, oli selleks aastaks igasugune aias mässamise isu minul kadunud. Vaatasin küll ühe, küll teise nurga alt, a no mida polnud, seda polnud. Tea, kas on see nüüd lähenevast talvest, mille reaalsuseks saamine mulle vaikselt kohale jõudma hakkab või ehk hoopis nendes mõningates päikeselistes päevades, mida viimasel ajal tabada on õnnestunud, kuid seekord läksin maale hing väge ja hakkamist täis.
Kuigi ümbruskaudsed puud-põõsad on kõik kaunikesti hõredaks jäänud, ei tundunudki see olukord seal enam nii trööstitu, välja arvatud muidugi tegemata tööd. Prioriteediks nr üks seadsin Sulev Savisaarelt tellitud sibulate istutamise. Ega neid ju palju olnud, kuid siiski vajas koht välja vaatamist, maa üles kaevamist ja pinnas ettevalmistamist. Sabiina kadaka kaitsva "tiiva" all leidsid omale koha valged Sieberi krookused 'Albus', kuldõielised krookused 'Uschak Orange', mis nimele vaatamata on hästi tumekollased ning gargari krookused - kõige oranzhima õiega krookused üldse. Lisaks nendele jäi mulle kataloogis silma veel Sieberi krookus 'Michael Hoog's Memory', millele tol hetkel mul võim paraku peale ei hakanud. Kui seda pilti netist vaatan, läheb meel siiani tiba nukraks, kuid ei sest ole hullu midagi, ees on ootamas uus aasta ja uus kataloog :). Tean, et kevadeni on veel palju-palju aega, kuid siiski hing ihkab juba näha, kuidas mu väikene "päikeselaik" mind kevadel tervitab...Lisaks nimetatud krookustele oli minu jaoks mõnusalt müstiline, just oma värvi ja õie kuju poolest, liilia 'Vostotsnaja Skazka' (millegi pärast assotsieerub mulle sellega flamenco-tants :)), mida ma tellitud kolme sibula asemel sain paraku ainult ühe. Ilmselt siis jäin oma tellimusega liig hilja peale. Loodan, et herr mügri tema peal oma hambarammu ei katsu ning vaatamata üksiolemisele siiski kenasti kasvama hakkab. Soodsad tingimused selleks said minu poolt loodud.
* * *
Meeldiva üllatusena avastasin, et kressid ja floksid ikka veel õitsevad! Kevadel istutatud kolmest erinevast floksisordist vaid üks, kuid siiski. Floksipeenar on küll asi, millega selle suve tegemistest võib rahule jääda. Paraku flokside endiga peab veel natuke vaeva nägema – nimelt suve lõpuks selgus, et minu tahtmised saavutada roosakas-punakas-lillakas skaalal heledast tumedani on sattunud kõik erinevad sordid nö ühte ämbrisse, ehkki sordid on erinevad, on nad kõik nii ühte tooni. Kuna oma õisiku kuju poolest erineb "turumammi heleroosa" (julgen väita, et see on 'Natascha') ülejäänutest, siis on mul kuri plaan nende taimede asemele soetada uued, aktsendi mõttes ntx kärtsroosad või ehk hoopis valged floksid. Olen seda mõtet vaaginud juba paar kuud, kuid seekord jõudsin otsusele, et jah, ma vahetan nad välja, kuid mille vastu, seda ma hetkel kindlalt veel ei tea. Õnneks mul veel aega mõelda on :).
Teine äärmiselt positiivne nähtus minu aias on daaliapeenar, millega sel aastal katsetasin üldse esimest korda elus (nende kohta tuleb varsti eraldi peatükk ;)). Hakkasid nad õitsema, nagu mugulapakil lubatud, kuskil juuli viimasest poolest ja kasvavad siiani nii mis mühiseb, ajavad aga uusi õienuppe ega pole seda olemistki, et võiks end talvele sättima hakata. Ja nii nemad minu käest seekord puutumata jäid, enne esimest külma ei raatsi ma neile küll kallale minna.Gladioolipeenrast oli saanud suur õnnetusehunnik, kuid paraku läks aeg nii kiirelt käest, et seekord jäid nad veel üles võtmata. Praegu, kui ma mõtlen, et kuhu ma need sibulad ja juurikud kõik panen, siis ausõna, mina küll ei tea :). Võtame päev korraga...
* * *
Suve lõpuks ajasid vaarikad mul hinge täis – võtsin nüüd südame rindu, käärid kätte ning tormasin, täis võitlustahet, zhunglisse. Üle paari tunni ähkimist ja ragistamist ning nüüd saab seal juba muruniidukiga sõita (no ikka selle käsi omaga). Kahele poole "koridori" jätsin siiski ka piisava hulga taimi alles, neist ühe poole suutsin korda teha ja õue pealt kokku riisutud tammelehtedega ka ära multshida, teine pool ootab uut nädalavahetust (või siis pigem kevadet).
Aga see oli täielik kaif, tõeline enda maandamine sügises – ilm oli hall ja sompus, absoluutselt tuuletu ning vihma sadas, kord jämedapiisalist ja suurema hooga ja mõne hetke möödudes siis jälle vaikselt-vaikselt peenikest, kuniks lakkas sootuks... ja niimoodi vaheldumisi, terve päeva. Oi kuidas mulle mõnikord meeldib sedasi sügises mässata, kogu ihu ja hingega!Mäletan, et oma paarkümmend aastat tagasi, kui vennaga just sellise ilmaga jalgratastel mööda metsi kolasime, avastasingi enda jaoks - kõiges oma värvilummas ja heitlikkuses – sügise... See on päev, mis kunagi ei unune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar