Laupäev, 11. oktoober 2008

Saaremaal sügist püüdmas

Ärkasin öösel valju krabina peale. Tegin silma lahti, kottpimedus valitses ümberringi. Iga hetkega kasvas krabin järjest valjemaks, kuniks kõrvu kostus korralik padusadu. Pugesin sügavamale magamiskoti sisse. Mõnus oli seal olla, halastamatu looduse rüpes, kui tead, et sul on katus (autokatus) pea kohal ning unine soojus on haaranud su täielikult endasse... Nende mõtete, kõikehõlmava rammestuse ja võiks öelda, et rahustava krabina saatel (üks maailma mõnusamaid asju on öösel ärgata vihmakrabina peale ning jääda uuesti magama teadmises, et sa ei pea hommikul selle vihma kätte minema) vajusin taas sügavasse unne...
Kuna põnglast seekord kaasas ei olnud, oleks ma hommikul maganud, maganud ja veelkord maganud... lõpmatuseni... aga mõni kohe ei saa, peab sind järjepanu torkima ja togima, justkui oleks kahju, et teine inime magab! Tegelikult oli kell juba häbiväärselt palju, üheksa ringis, ning meil oli paika pandud tihe graafik. Ega jäänudki muud üle, tuli end unelummast lahti rabeleda (oi see oli raske!) ja asuda tegudele. Vihmast polnud peale mõne porilombi enam jälgegi, päeva edenedes taandus ka hall pilvevaip ning keskpäevaks olid sügavsinise taeva taustale jäänud paras annus vallatuid valgeid pilvetupse. Me rännak kulges ühest huvitavast kohast teiseni, peale aarde nimede polnud meil muidugi aimu kuhu või millisesse paika satume, seda põnevam oli avastusrõõm. Ja eranditult kõik külastatud kohad väärisid kohal käimist, igal paigal oli oma iseloom ja salapära, olgu selleks siis mõni suur kivi metsa all või hoopis ajatus voolamises allikas. Nii vägevat laudteed (pigem juba parkett?) metsa all pole minu ihusilm veel näinud, hea ja mugav käia tõepoolest, jalg ei takerdu laudade vahele, kuid vähe märjemal ajal on see libe kui saadanas. Mina seal muudmoodi liikuda ei saanudki, kui aga lükkasin jalaga hoogu takka ja libisesin hulga maad edasi. Suvel kuivaga olukord vast nii hull ei ole. Aga ilus oli seal, allika ürgses sängis. Kujutasin endale ette, kui rahustav ja kaifi pakkuv oleks seal korraliku aparaadiga varajasel sügishommikul, kiirustamata, esimesi päikesekiiri püüda...
Ärevat taaskohtumist pakkus mulle Panga pank. Plikatirtsuna, 8-9 aastasena, sai seal Muhu Pioneerilaagriga telkidega matkal käidud ning just sealkandis oli meie ööbimispaik. Mõned väga üksikud fragmendid tulid tuttavad ette, kuid paraku oodatud äratundmisrõõmu ma ei adunud... see tegi seest kuidagi kurvaks – sa tead, et see on (peab olema) seesama koht, kuid mälestuste puzzlekillud ei klapi olevikuga kokku.
Üks ütlemata põnev ja omanäoline paik oli Mihkel Ranna dendraarium . Väravast sisse astudes oli momentaalselt tunne, justkui astunuks kellegi salaaeda... Annuse müstilisust lisas ilmselt suht hämar valgus ja kõrged puud kogu aias, selline võimas majesteetlik tunne tekkis.
Pikalt meil seal aega uudistada ei olnud, suundusime kindlaksmääratud kellaajal algavale AO-le ja kuna meil polnud aimugi sinna saamise teeoludest, siis läksime pigem väikese varuga. Paraku kujunes oodatud põnevast öösõidust suht mõttetu sopa-offroad-nõela-heinakuhjast-otsimismäng. Me polnud saanud veel korralikult sõitma hakatagi, kui end kõhtupidi porist leidsime ja veel nii kapitaalselt, et mina olin sunnitud meid välja lükkama. Hea oli, et niigi läits, ühtegi teist ekipaazhi polnud kuskil näha. Järgmisega, mis õige pea aset leidis, juba nii lihtsalt ei läinud – kuidas ma ka hambaid risti ja silmi punni ei ajanud, mina masinat mülkast kätte ei saanud. Iga väärtuslik sekund lendas tühja. Peagi saabus tiim PraaliXXX ning peale mõningast ühiste jõududega ähkimist ja puhkimist saime auto teele tagasi, kuid paraku lõppes see ühele meist ülekaalukalt võiduka Pipi mänguga (ehk et kellel kõige rohkem poritäppe näos on :)) ja oh seda kiunu ja kirumist, mis siis kõrvu kostus... Siiralt kahju, et nii läks, kuid vapratele Pipi osatäitjatele suured tänud! Peale seda oli meile selge, et tegemist on raske ja mitte kõige adekvaatsema rajaga, misjärel keskendusime ainult kohustuslikele, ja ühtlasi kõige kallimatele, punktidele, mis meil kõik ka leida õnnestusid ning sellega kindlustasime koha edetabeli esipooles. See sõit oli nagu ta oli, kuid eks iga kogemus ole kogemus, mis mööda külgi maha ei jookse. No ja lisaks siis veel neli tundi täis actionit, põnevust ja kirumist :).
Peale autasustamistseremooniat võtsime suuna laagripaigale, kus paraku reaalsuses selgus, ei olnud laagrisse jäämiseks mitte kõige parem paik. Nii nende virtuaalsete plaanidega võib juhtuda. Ega’s midagi, kuna kell oli juba tugevalt üle südaöö, võtsime suuna teadaolevale kohale, tähendas see meile aga u 30 km lisasõitu. Nii saimegi, sarnaselt eilsega, laagrisse kahe paiku öösel. Üleliigne träni autost välja, voodile õhk ja meile väike "soe" sisse, saabus uni hetkega. Mõistusele tõi mind taas visa raputuste jada, millest ma tänu pooleliolevale unenäole esialgu mitte mõhkagi aru ei saanud. Viimaks, kui avasin oma unesegased silmad, naeratas mulle vastu valgete pilvetupsukestega vürtsitatud helesinine taevas, karge tasane meri ja tumedad männioksa siluetid. Vau. Vot see oli võimas! Mitte ükski luxhotell/motell ei suuda ligilähedaseltki pakkuda sellist äratust – teed silma lahti ja kõige esimene asi, mida näed, on silmapiir mere taga! Seda saab juba puhkuseks nimetada!
Uue päeva esimene siht viis meid iidsesse päikese allakukkumispaika - Kaali meteoriidikraatrisse, mis samuti lapsepõlves külastatud mitmeid kordi, kuid siis... siis oli see kõik seal ikka looduslik, loomulik ja metsik. Mõeldes aga kõigile külastajaile, on seal nüüd tahutud kividest väljaehitatud korralik vaateplatvorm, mis varustatud ka vastava infotahvliga vaadeldava objekti kohta. Kuigi esialgu tundus see platvorm võõrkehana kraatris, ega see nii halb olnudki, kui endale eelnevalt vaimusilmas ette kujutanud olin – kui aga tahad, mine roni alla veeäärde välja ja katsu seda "ime" seal oma kätega, käi ja turni kus tahad, ega keegi ei keela. Mingi oma vägi on selles paigas minu jaoks olemas, need kõrged ja paksult sammaldunud puud annavad oma panuse sellesse hoomamatusse salapärasse. Koht, kuhu kunagi kindlasti veel tahaks minna!
Auto juurde tagasi minnes pidi tuul – viuuuhti – mind kohapealt minema viima. Hommikune vaikne ilm oli asendunud marutuulega. Ega ses ju midagi hullu polnudki, kuid siis jõudis hallidesse ajurakkudesse kohale, et tahaks täna ju mandrile saada. Sadama poole sõites olid puud tuules räsitud ning valged jänkud kalpsasid lainetel. Mida enam sadama poole, seda kahtlasemaks muutus meie kella kolmene ülesaamine. Esimese käiguna läksime uurisime kassast järgi, mis olukord on. Üks mures tädike oli meist ette jõudnud, ust lahti tehes kuulsime vaid vastust: "Suur praam enam ei käi, varsti jääb ilmselt ka Regula seisma ning kogu liiklus toimub vabagraafiku alusel. Kas te siis raadiot ei kuula?!". Hm, kus ma metsas selle raadio peaks küll võtma? Nujah, normaalsetel autodel ehk on raadio, aga meil ei ole. Ja kui ma teen väljasõidu loodusesse, siis ma ei pane ju raadiot kõrva äärde pinisema, ikka loodusehääli lähen kuulama! On selle raadioga, kuidas on, kuid graafikujärgne meie laev võttis pardale eelmisi mahajäänud reisijaid, nii neid, kel oli bronn kui ka ilma bronnita. Ehk et meie, kellel oli bronn, jäime sellest kenasti maha. Siis valdas mind arusaamatuse hämming – mis mõte sellel bronnil siis üldse on, kui see ei kehti? Mille poolest olid ilma bronnita reisijad nüüd eelisjärjekorras? Aga ju see siis inimlik on, või sõltub see täielikult kapteni suvast, või siis kartsid nad, et kui nad elavat järjekorda peale ei võta, on järjekord varsti Väina tammini välja :P. Kuna järjekorrast lahkuda ei saa ning jalgsi selle paari tunniga kuhugi ei jõua ka, siis andis see mulle võimaluse rahulikult tuttu keerata. Ja seda ma ka tegin! Ärkasin kellegi signaali peale, esimese hooga tabas mind paanika, kui kõrvalistme tühjana leidsin – arvasin, et meie järjekord oli praamile sõiduks kätte jõudnud. Aga oh ei, kõik oli endiselt muutumatu, ju keegi läks kogemata pihta. Peale pikka ootamist helistasin lõpuks mehele, et kus too kolab. Selgus, et on kai ääres ja vaatab, kuidas Regula juba kes teab kui mitmendat korda randuda üritab. Haarasin siis fotoka ja tormasin ka seda kinu vaatama. Paraku jäin aga hiljaks, sest viimane manööver oli päris perfektne ning praam suudeti köite abil kaldasse kinni tõmmata. Aga vaatepilt oli lahe olnud – läheneb praam, läheneb ilusti, hakkab oma tagumikku õigesse kohta ajama, ja siis tuleb tuul, ja viib viuuuhti praami nina minema, mistõttu alus kaiga jälle risti oli. Ja nii mitu katset, kuni viimaks õnnestus kaptenil tuul, va kurjam, üle kavaldada. Kuna probleem on just sadamasse saamisega, tärkas meis lootus, et me ikka saame täna minema, väljasõit peaks ju lihtsam olema. Ja hurraa, hakatigi uusi reisijaid peale võtma. Kell oli pool kuus läbi, kui Muhumaale lefa-lefa tegime. Kogu tee sõitsin väljas tekil, ega sees poleks kannatanud olla. Järjekord me taga oli kasvanud pikaks kui hiigelbaomadu – bronni oma oli Kuivastu kõrtsihooneni ja elav järjekord oma paar kilomeetrit pikk (info saadud vahetult enne praamile minekult ühelt kohalikult ex-sadamatöötajalt). Ja see praamilt mahasõit oli täielik õudukas – laev kõikus üles-alla-vasakule-paremale, meie autosaba viskas igaljuhul libama. Õnnelikult mandril võtsime suuna kodu poole...
(Kodus selgus, et saimegi viimase (või eelviimase?) praami peale, siis oli hommikul kella viieni paus olnud. Vedas :))

Natukene pilte näeb siit.

1 kommentaar: