teisipäev, 14. oktoober 2008

Aiafänni õudusunenägu

Kuna poiss on kodus haige (nüüd juba paraneb), on see andnud mulle võimaluse hommikuti natuke magada. Ja viimased kaks ööd pole poiss vist poolt piuksu teinud, mis tähendab, et ma olen saanud magada terve öö. Ja üllatus-üllatus, üle pika aja nägin isegi unenägusid, mida hommikul ärgates veel mitu tükki isegi meeles oli. Paraku hetkel mäletan neist vaid ühte, ju see siis nii hinge läks...
Nimelt algas kõik sellega, et olin kuskil majas, vist viiekordne paneelmaja või midagi taolist, mida parajasti alles ehitati, vaid põhiline sõrestik oli koos. Peale minu oli seal veel teisigi hingelisi, tõenäoliselt siis ehitajad. Jummel ise teab, mis asja mul sinna võis olla, aga olles kuskil alumise (esimese-teise) korruse peal, hakkas ülejäänud maja kokku varisema. Alguses kukkusid justkui osakesed, paneelitükid väiksemad ja suuremad ning seejärel hakkasid päris suured lahmakad, terved paneelid alla kukkuma. Ja mina olin seal all. Kõik varises mulle peale. Mingi kaine hetke ajel jõudsin veel mõelda, et tavaliselt unenäos surma ei saa. Siis aga läks veelgi hullemaks – kogu maa ümberringi hakkas värisema ja lõhenema ning absoluutselt kõik ümberringi lagunes ja kukkus kokku, osaliselt maa lõhedesse. Jälle jõudsin mõelda, et üks hullemaid surmasid on surm kuumuse, tule läbi. Aga just nii näis see minevat – sain maalõhesse kukkudes surma kõiges paneelide ja kuumusega. Kuid siis... siis läks unenägu edasi. Ajal peale katastroofi. Mis aeg see võis olla ja kui palju aega katastroofist möödas oli, seda ma muidugi ei tea. Aga olid inimesed, nagu ikka, kuid elukeskkond oli muutunud. Ja ma ei tundnud, et ma oleksin üks nende hulgast, pigem olin seal kui "külaline". Inimestel olid väikesed aiakesed (ilma eralduspiireteta), linnas olid haljastuslapikesed, nagu ikka see on olnud – kuid kogu see haljastus koosnes maapinnale asetatud turbabriketi (u 40x30 cm) suurustest jäikadest tükikestest, mis kaetud kuivanud kolletunud erinevas pikkuses taeva poole sirutuvate kõrtega, rohutuustidega. Ja ega see brikett siis kokku kasvanud ju polnud, ikka selline kuiv ja väikesed vahed vahel. Selline oli kogu haljastus, igal pool! "Appi, kui trööstitu... aiafännil pole siin ju mitte kui midagi teha..." mõtlesin vaikselt omaette. Oli vaid üks koht, kus silm nägi ilusat rohelist, täiselujõus muru ning erinevat värvi (valdavalt punaseid ja valgeid) lilli selle peal – see oli Presidendi lossi esine (üsna suur lapike, ühest hoone otsast teiseni, poolringi kujuline). Sinna juurde käis "kohalike" kommentaar: "See on kõik, mis me vanast ajast oleme suutnud päästa ja säilitada." Säilitada selles mõttes, et mitte konserveerida, vaid pidevalt uuendada. See oli ainus lapike ehedat loodust möödunud aegadest.

***
Ahjaa, meenus ka teine unenägu. Olime kellegi juures külas, aias (või oli see meie endi oma?) ning kahe krundi vahel oli suhteliselt massiivne, üles-alla sikk-sakk tehnikas kiviaed, suht madal (u meeter). Mitte tellistest, vaid pigem nagu betooni valatud, selline üsna koledake. Aga no ega see ei olegi hetkel oluline. Ja siis seal aia ääres vedelesid mingid kivid, paelahmakad või midagi taolist, mitte suured. Ilmselt hakkasin neid sealt ära koristama, sest nad häirisid mind ja nii kui ma esimese sülle krabasin, tuli sealt alt välja suur rästik. Loomulikult üritas ta mind rünnata, midagi mõtlemata viskasin kivi endast eemale ja samal hetkel, meiega aias koos olnud turskem meesterahvas püüdis nii kivi kui rästiku osavasti kinni. Järgnes põhjalik arutelu, et on ta nüüd rästik või nastik, kuid tugevatele hõbedastele sikk-sakkidele seljas oli mees veendunud, et see on rästik. Niks-naks tegi mees vingerdaja kahjutuks ja ma jäin rästiku poolt puremata :). Lõpp hea, kõik hea. Seejärel ronis poiss mulle kaissu ja oligi aeg voodist välja ronida...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar