Kesksuvi aias

Ajal, mil toimus pidu ja pillerkaar, elas aed vaikselt oma elu:

Meeldiva üllatusena avastasin umbes nädal enne tähtsat päeva, et kevadel soetatud kahest kuslapuust otsustas üks neist, ehk väänduv "Serotina", oma arglikke õisi näitama hakata. Temaga ühel ajal soetatud "Heckrotti" pistsid lehetäid nahka ja mina vana tobu ja aias kogenematu, pritsisin neid karmilt kohe Raidiga, silt pudelil väitis nii kindlalt, et lehetäidele mõjub. Mõjus. Kuslapuule ka mõjus, nii et see kõik kipra tõmbus ja otstest mustaks läks. Vaatamata minu juhmusele pidas ta siiski vapralt vastu, ning peale mõningat pügamisoperatsiooni hakkas mõne nädala möödudes otstest uusi kasve ajama, ehk siis oluliseks nädalavahetuseks oli taim jälle täiselujõus ja nägi kena välja. Kui nüüd hästi läheb, mine tea, ehk näeb enne talve temagi õied ära.
Hm, praegu netis surfates on mul tunne, et seda kuslapuud, mida ma tegelikult nii väga tahtsin, mul vist ikkagi ei ole – toda, mis on kollakalt kreemikate õitega ja hirmhästi lõhnab...

Rododendron on talle määratud kasvukoha kenasti omaks võtnud ja kasvab jõudsalt, kuid õienuppe sel aastal veel näha ei ole. Ega ma lootnudki, aga järgmine aasta sooviks küll juba mõnda ;).

Minu kevadel kaevatud 7-meetri pikkune floksipeenar võtab ka vaikselt ilmet. Üritasin teha hele lillakasroosast tumedani segumix peenra. Ühe osa taimi, suure puhma, mille ma siis kirvega osadeks lammutasin, sain ämmalt. Mõni osa sai nii pisike, et oli vaevalt neli vart ja peenra tegemise aegu olid suht palavad päikeselised ilmad, tükk aega nägi peenar üsna rääbakas välja. Minu lohutuseks aga läksid viimseni kõik kenasti kasvama. Ja ega ma neis hetkekski kahelnudki! Kuna neist aga väheks jäi, tõin turult taimi juurde, kahe erineva müüa käest. Ühes kohas olid kenad tugevad taimed, kirsipunakad pidid olema, kuid heledamat ei olnud tal midagi pakkuda. Võtsin siis ainukeselt mutikeselt, kes seal veel flokse müüs, tolle ainsamad heledad ära. Eks nad sellised kidurakesed olid, kuid mul oli neid ju nii kangesti vaja! Ja ta lasi veel hinda alla ka... Mida päev edasi peenras, seda krussimaks lehed läksid. No muidugi, jälle miski satik kallal! Uurisin ja puurisin, ega ma seal silmaga miskit ei seletanud küll, mõnest üksikust kohast nagu leidsin valget vahumoodi asja. Aga nad mu käest siis said... ühe korraliku seebidushi! Et mis sellest peenrast välja tuleb, pole mul õrna aimugi – kõik taimed on saadud-soetatud jutu järgi, et vot see peaks seda ja too peaks toda värvi olema. Ja oh üllatus-üllatus, kõige nukramas seisus olnud "turumutikese heledad" on praegu õienuppe täis! Teistel aga ei näi veel kuhugi kiiret olema...

Megavägevad on aias tuliliiliad, need vanad talu lilled, oranzid. Et kui ülejäänud aed alles kosub, siis need pakuvad rõõmsat silmailu täie rauaga. Paraku on nad aga ajast e.m.a sattunud kahe roosa pojengipõõsa vahele ning mul on kuri plaan see pesakond sealt mujale ümber kolida. Kuhu, seda ma veel ei tea. Ja kuna mul on neid üsna palju veel köögivilja aias ka, siis kui kellelgi soovi on, annan hea meelega :).

Minu kaua oodatud ja igatsetud pojengid pakkusid mulle sel aastal täieliku frustratsiooni. Vaatamata pidevale hoolele oli õisi sel aastal üsna vähe ning need vähesedki peksis vihm maatasa. Jutt on jälle vanadest talu pojengidest, roosadest, mis imehästi lõhnavad, nimest pole mul õrna aimugi. Aga kuuluvad nad mu lemmiklillede hulka, samuti too tume peedipunane oma sügava värvitooni poolest, kuid seda mul paraku pole. Ise siin vaikselt mõtlengi, et tolle liilia asemele, roosade pojengide vahele, peaks panema ühe tumepunase, oleks peenar natuke värvilisem. Ajaliselt õitseb see enne ära, ja siis tulevad kohe roosad järgi. Eks peab jahile minema...

Gladioolid kasvavad vaikselt omas rütmis ja tunduvad sel aastal pigem kehvapoolsemad kui kobedad olema. Õisi pole veel ühelgi tulemas näha, kuid vist on veel natuke vara ka. Mine tea, ehk ei meeldi neile see kole märg suvi... Aga seal siiski on, mida oodata! ;)

Kuuest istutatud daaliast läks kasvama viis. Vot ei teagi, mis selle ühega juhtus, kuid kahtlustan, et ju ta vist praak juurik oli. On, kuidas on, aga ülejäänud viis kasvavad mühinal, ühel on juba hulga õienuppe ka peal. Eks nad said kolmes ajajärgus istutatud, kuid loodan, et ka ülejäänud tollele järgi vuhisevad.

Siis leidsin hunniku otsast ilusa tumepunase täidisõielise mooni, ühe taime. Ja tekkis idee teha valge kibuvitsa põõsa lähedusse päris moonipeenar. Ei tea, kas need seemned seal kupras saavad sügiseks valmis ning kas nad järgmine aasta peenrasse külvatuna ka kasvama hakkavad?

Kuidagi ei taha aga kasvada päevalilled, aedoad ja kressid. Üles tõusis vaevalt pool aedoa seemnest ja need, mis tõusid, on täielikud rääbakad. Et seda saaki meil siis sel aastal pole. Päevalilled on lihtsalt väikesed ja kress ei taha ei õitseda, ei ronida.

Kasvuhoones käib tubli elu – esimene tomat on saanud endale punased põsed! Ja kurk on ka viimaks õitsema hakanud! Et kui nüüd päikest ja sooja jaguks, saaks ehk mõne oma kurgigi... et pool suve peaks ju nagu veel ees olema :)

Siis käisin ja nautisin naabrite, ämma-äia, roose. Siiani ei ole ma neid omale tahtnud, või õigemini olen selle mõtte edasi lükanud põhjendusega, et kui kunagi oma maja on, et siis kindlasti maja ette mõned muretsen, aga praegu... praegu pole neil aias nagu suurt mõtet. Aga nüüd järsku tekkis ka endal kange kihk nendega kätt proovida. Eks ma nüüd mõtlen mõnda aega... Oleks ju päris kena. Aga selleks ma pean ilmselt ilmvägevad rabarberid kuhugi ümber kolima, need on kuidagi kogemata üksinda lillede vahele jäänud... Ju ta siis oma arust rohkem lill kui köögivili on :)

Ja ega ma tegelikult ju päris ilma roosita olegi – sauna otsas on sügisel istutatud ja talve kenasti üle elanud roosa miniroos (nime kahjuks ei tea), mis paraku peab nentima, et antud kasvukohaga vist eriti rahul ei ole, õienupukesi on küll palju, kuid need ei taha kuidagi lahti minna. Kui olukord ei parane, peab talle ilmselt päikeselisema koha vaatama... Ja uusasukana kingiti mulle sametpunane miniroos "Zwerkönig", kellele tuleb elupaik veel muretseda. Aga õnneks on ta hetkel oma potis ka päris rahul :). Saavad kiired ajad mööda, küll siis jõuab rahulikult jälle käed mullaseks teha. Ja ega õitsemise ajal vist olegi hea teda ümber istutada...

Ahjaa, täieliku üllatusena avastasime, et meie kevadel istutatud astelpajud kannavad vilja! Mitte küll vägevalt, kuid ikkagi esimene saak... Ju nad siis oma eluga kenasti rahul on.

Kokkuvõtlikult – on, mida suve edenedes oodata ja on mõtteid, mida mõlgutada :)