Aga talu ise on igati aus ja hea – majal on väikene eeskoda, sealt astud suurde avarasse kööki, ukse vastasseinas on uks väikesesse tuppa, köögi paremas seinas olev uks viib elutuppa ja sealt omakorda magamistuppa, võimalus välja ehitada ka teine korrus; magamistoa otsa jääb viljapuuaed täiselujõus puudega, maja ette avar õueala koos peenramaa ja kaevuga; õueala, mida ühest küljest piirab heinamaa ja teisest lammutamisele kuuluv (või pigem lagunev) laut, lõppu jääb rehealusega saunamaja, milles ruumid ka ööbimiseks. Vana talu ostmisega ongi see tore asi, et alati saab midagi nö "päranduseks", ei pea kõike ise otsast peale üles ehitama hakkama, kuid eks kõpitsemist ja uuendamist ole seal omajagu, nii õues kui toas. Aga see ju ongi põnev! Tänud pererahvale külla kutsumast ja palju jaksu ning toredaid ideid neile oma kodu loomisel!
Laupäeval, mil päike kõrges taevas keskpäeva kuulutas, sulgesime endi järel aiavärava ja tegime talurahvale lefa-lefa, viisime poisi lõunaks koju magama, et siis taas puhanud lapsega teele asuda. Sedakorda siis Ida-Virumaale. Ega siin pikalt millestki pajatada olegi, ilm oli vihmane ja autost välja matkaradadele jalutama ei kippunud, Baltikumi suurima tuhamäe otsa oleks tahtnud küll ronida, kuid jätsin selle siiski järgmiseks korraks, ehk siis ei saja. Selle sajuse ilmaga poleks sealt nagunii mingit asjalikku pilti saanud ega ise kuigi kaugele näinud. Õhtuks sättisime end Peipsi äärde, kuid vaatamata sajusele ilmale olid pikad pühad inimesed kodust välja loodusesse meelitanud ning vaba kohta leida oli täiesti lootusetu. Ja hämmastama pani, kuidas liiklusmärgid seal regioonis üldse mingit mõju ei oma, muretult pargiti ja telgiti otse keelumärkide all! No kuidagi ei tahaks uskuda, et autojuhiloa omanikud nüüd liiklusmärkidest aru ei saa. Ei jäänudki muud üle kui paarkümmend kilomeetrit eemale sõita ja lihtsalt riigimetsas endale sobiv telkimiskoht leida. Kuna metsas enam tuleohtu polnud, tegime väikese lõkke sääskede peletamiseks, neid oli seal kohutavalt (või siis olen mina lihtsalt talvemugavusega ära harjunud).
Uus päev viis meid otsejoones Narva, sealt edasi Narva-Jõesuusse ja seejärel oli plaan, et kolame lihtsalt ringi, vaatame, kuidas päev kujuneb ning koju naaseme järgmisel päeval. Nimetet linnades käisin viimati üle kümne aasta tagasi, mil esimesest mäletan vaid linnust ja veidike kesklinna, rohkem polnud tol ajal mahti seal kolada. Idee oli taas vähemalt linnust külastada ja pilguga üle vee naaberriiki kaeda, kuid üha tumedamaks tõmbuv taevas sundis meid oma plaanist loobudes teekonda jätkama, suunaga kodu poole. Aga märkimisväärse elamuse saime Narva linnast siiski – oma toiduvarude täiendamiseks olime sunnitud külastama toidukauplust, väljavalituks osutus Konsum, mis koha peal selgus, paiknes koos teiste mitmete suurte kaubanduskeskustega üheainsama pisukese parkimisplatsi ääres. Teinud platsile poolteist auringi, õnnestus viimaks ka autole koht leida. Ja oh õudust, mis sigin ja sagin ümber meie toimus, kohti otsivad autod ei pidanud pea ükski liiklus- ega viisakusreeglitest kinni, sõideti sõna otseses mõttes üle üksteise ja siis nende autode vahel sagivad inimesed, kes nõelusid siia-sinna, edasi-tagasi, vasakule-paremale, igas suunas! See oli kohutav! Täielik üksteise seljas elamine ja üle üksteise tallumine! Tundsin, kuidas iga mu viimne ihukarv ärritusest püsti tõusis. Saanud oma vajaliku kätte, vaatasime, et sealt võimalikult ruttu minema saime.Rääkimata sellest, et too linnaosa nägi kordi jubedam välja kui Lasnamäe kõige hullem tagumine nurk. Igatahes saadud elamused panevad siiani õlgu võdistama ja tükil ajal ei kipu enam sinna tagasi, olgu seal või mitu linnust või muud huviväärsust.
Narva-Jõesuust mäletasin mere ääres asuvaid kauneid puitpitsilisi villasid, millest üks uhkem kui teine, tõsi küll, päevi näinud ja väsinud, paljud neist kasutuseta ja tühjad, kuid oma olemuselt siiski veel kunagist hiilgust meenutavad ja täiesti ainulaadsed. Rääkisin veel Märdilegi kui ilus ja huvitav on Narva-Jõesuu, et sinna tasub igal juhul minna. Selle teadmisega läksin nüüdki sinna, planeerides endale aega seal mõned ülesvõtted teha. Sõidame ja vaatame
pingsalt ümbrust, kuid ei midagi. Mitte ühtegi! Mis toimub?! Sõitsime veel teise ringi, kui Märt märkas, et aedades siin ja seal on näha maja vundamendi kohad. No see pole lihtsalt võimalik, kes tõmbaks sellised majad maatasa?! Sõitnud veel mõnda aega ringi, tõdesime fakti, et just nii see on – osadele kohtadele olid kerkinud uued, kaasaegsed eramud, mis oma arhitektuuri poolest mingit erilist silmailu ei pakkunud, osad krundid olid vaid paljaste vanade vundamentidega. Ma olin sügavas shokis! Ei osanud elu seeski aimata, et midagi sellist võidakse üldse teha! Viimaks leidsin üheainsama maja, millelt kunagist hiilgust veel aimata saab, kuid ilmselt ei ole sellelgi enam pikka iga... Hämming, sügav hämming.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar