Jaani minemine, Borka tulemine

Ehk siis nädal peale päris Jaani toimus kahte riiki, Eestit ja Lätit, eraldava jõe – Koiva – kallastel Geojaan. Planeeritud ühisüritustena oli kanuumatk ja õhtune saun, millest esimene nõudis kindlaksmääratud kellaajal kohalolekut. Üllatuslikult olime saabujaist esimesed kuigi kokkulepitud kellaaeg tiksus kohe ette. Mitmed eelnevalt matkale reganud seltskonnad ei jõudnudki plaanitud ajaks, mis kaugemast kandist üle mere tulejate puhul on ka mõistetav. Algne start oli plaanitud kella kolmest, õnneks oli veel pool päeva ees ja nii lükkasimegi aerude vette pistmise mõned ajaühikud hilisemaks.
Vaatamata pea kohal üha hallinevale taevale saime matka kuiva nahaga läbitud, paar piiska sain siiski ka kraesse, kuid rõõm oli suur, kui minu ahhetamise peale oma kanuust võidurõõmsat naerukihinat kostus – selja taga istujate tüng oli asja ette läinud. Veematka tegid kaasa ka geoperekonna kõige pisemad, kel vanust veel alla kahe aasta. Läbitud pikk elamusterohke teekond, värskes õhus möllamine ja vaikselt kiikuvas kanuus paigal istumine tõi pisikestele une silma. Nii vahetasingi esiotsa mootoriks olemise keskmisel istmel Maurile turvatunnet pakkunud poolvenna vastu välja, panin põnglase kanuupõrandale oma jalgade vahele lamaskil asendil istuma, pea toetumas minu sülle ja kõikehõlmav magus uni saabus pea. Paari kiirema aerutõmbega libisesime suuremast seltskonnast, kes kollektiivselt Kelvini aaret otsima jäid, eest ära, et poisil oleks hea rahulik end ümbritsevast möllust välja lülitada. Võrratu olemine kaunite Koiva jõe kallaste vahel, mõnus rahu puges hinge. Tõeliselt nauditav puhkus! Peagi jõudis veel üks kanuu meile järgi, tasase jutusumina saatel jätkus me matk. Pool tundi hiljem tegi poiss silmad lahti, tõusis kõps püsti ja tahtis aga muudkui minna. Kuhugi... aga kus sa seal paadis ikka lähed. Nutujoru kippus kallale, õnneks ei olnud sihtpunkt enam kaugel. Ja oh seda pisikese rõõmu, kui kindel maa jälle jalge all oli! Nagu püssikuul vihises siis mööda laagriplatsi ringi...
Peagi järgnes tunnike autos redutamist kraesse tuleva vihma eest. Seejärel telk püsti, väikene õhtugrill, kuum saun ja mõnus sumin rahvusvahelise jutuvada saatel lõkketule ääres. Osalisi oli nii Eestist kui Lätist, õhtu edenedes taandus inglise keel siiski vene keeleks, lätlastel see rohkem suupärane. Üldiselt olid lõunanaabrid kokkusaamispaigast vaimustuses – jõe ääres keset rohelust mõnus ehe eesti saun korraliku leiliga, suur magamisruum selle peal, väike katusealune istumiseks-söömiseks, mis kiirelt suupäraselt "supiköögiks" ristitud sai, välilaud, puukuur, lõkkeplats, korralik kemmerg ja mitte grammigi elektrit!
Üritust külastasid osalised ööpäev läbi, palju oli neid, kes telkima jäid, kuid palju oli ka lihtsalt nö läbikäijaid. Igatahes melu käis kogu aeg, kuniks kella kolmene öine vihm ka kõige visamad kotile puhkama saatis. Kella seitsmest hommikul hakkasid ärksamad juba liikuma ja ajaks, mil meie poisiga end autost välja hommikupäikese kätte ajasime, olid read juba üsna hõredaks jäänud. Kohvipada sai tulele ning erineva unisuseastmega nägusid hakkas siit ja sealt vaikselt kokku kogunema, sekka ka mõned hommikused uustulnukad. Peale kosutavat hommikukohvi joomist toimus supiköögis ühine hommikusupi söömine, misjärel vaikselt koduteid rataste alla võtma hakati.
Viimaks, kui ka meil kõik asjad pakitud, selgus, et meie kanuu oli jätkuvalt teispool jõge. Oli seal tegelikult juba oma pool tundi. Sai siis teise kanuuga Lätis tsekkamas käidud, et kes seal on ja kas on miskit juhtunud. Oli kanuu, kaldaliival paar jalatseid, kuid ei ühtki hingelist. Veel peale poole tunnist ootamist sai taas Lätis käidud, huigutud kalda ääres, kuid saamata ainsatki elumärki võtsime oma kanuu ühes, oli tõenäoline, et keegi krutskivend tegi meile lihtsalt tünga, sest aardeotsimismissioon teisele kaldale koos otsimisega võttis aega maksimaalselt 15 minutit. Samas oletasime, et ehk nad läksid jalgsi läbi metsa-võsa 8 km eemal asuvat aaret otsima, kuid siis olnuks kena teada anda, et minnakse pikemalt ära, eriti kui teised sinust ajaliselt sõltuma jäävad. Oletasime, mis me oletasime, aga mure hiilis vaikselt hinge – laagriplatsile oli püsti jäänud veel üks hüljatud telk... Viimased 4 seltskonda, kes me sinna veel jäänud olime, ei olnud meil oletatavate osaliste telefone, sai siis neid kiirelt sebima hakatud ja peetud nõu, et mida nüüd siis teha?! Keset tõsist arutelu ja mitmed edutuid telefonikõnesid ilmusid viimaks teise kalda võsast nähtavale kaks kuju. Lõpp hea, kõik hea :).

Keskpäeva paiku pöörasime ühtede viimastena auto sabaotsa laagriplatsi poole. Ilm oli ilus ja see andis indu teha koduteel kõrvalepõikeid, kuhu meil ikka kiiret, peaasi, et hilisõhtuks koju saaks. Mida lähemale põhjale, seda süngemaks taevas muutus, kohati suisa mustaks võiks öelda. Erinevalt "lõunamaale" ei olnud see saabumine põhja poole sugugi nii meeldiv ja sujuv. Taas ühe pausi tarvis oli meil kindel siht Järvamaal, kuid võta näpust – teeäär oli täis tipitud kollaseid sildikesi, mis teavitasid tee sulgemisest seoses silla remondiga. Ega midagi, ots ümber ja ringiga. Ümbersõidule kulunud pool tundi oli just täpselt see aeg, mis ilmataadil kulus meie kiusamise ettevalmistamiseks, nii saimegi viimased kümmekond kilomeetrit sõita võidu – vihm või meie? Hetkel, mil õigele metsavahele keerasime, langesid esimesed rasked piisad. Ja justkui sellest veel vähe, sadakond meetrit enne ihaldatud objekti oli suur palgist teetõke me ees. Soh, ah või et sellised lood? Oli rahvale üldkasutatav, enam ei ole. No mis sa hing ikka teed. Saanud oma toimingutega kasinates tingimustes autos hakkama, jätkasime oma rännakut. Enne koju naasmist oli Roosna-Allikul ühest kohast vaja veel läbi minna, kuid järjest progresseeruv padusadu ja eelnevad "üllatused" tekitasid meeleolu, et me ei ole selles piirkonnas kuidagi oodatud. Järgnes arutelu teemal "kas me ikka hakkame selles padusajus sinna üldse minema?" Ega meil kohtumise aega kokku lepitud olnudki, vaid endal oli kange kihk lõpuks ometi kohtuda meie noorima pereliikmega, tol hetkel veel Punase Poisiga, seda enam, et olime juba vajalikus piirkonnas.
Mõned päevad tagasi sai maa-ameti kaardilt kindlaks tehtud koht, kuhu minna, nüüd oli vaja see mälupilt vaid gepsu ekraaniga vastavusse viia. Paraku on aga vahemaad maa-ametil ja gepsus hoopis midagi muud kui reaalsuses, ja nii tunduski, et pöörasime suunal Mäo rist – Roosna-Alliku üks teeots varem peateelt maha. Sõitnud jupi maad, tunnistasime selle valeks teeks, misjärel tuldud teed tagasi läksime. Sõitsime siis hulga maad piki maanteed kuniks tõdesime, et see ikka õige teeots oli. Et selles kinnitust saada, peatasime auto ja pidasime tarkade aparaatide abiga omakeskis tiba aru. Nojah, ringiga läbi Roosna-Alliku sõites oleks ju ka saanud aga see oleks juba jabur sõitmine olnud. Taas autol ots ümber ja tuldud teed tagasi. Elu näis ses paduvihmas üsnagi hüljatud olevat, tükil ajal polnud kohanud ühtki hingelist ega masinat, kuniks Peetri – Roosna-Alliku maanteele pöörates olime vastavalt liikluseeskirjadele sunnitud maanteel liikuvale autole teed andma, millest tulenevalt me neile sappa sattusime. Peagi pöörasid nad samale kruusateele, millele meiegi ja kuna meil oli tarvis ümbrust jälgida, ei hakanud neist mööduma. Arutlesime veel omavahel, et see oleks nüüd küll eriti lahe kui nad samasse talusse ka sõidaksid, kuhu meil vaja. Suur oli me üllatus, kui just nii see juhtuski :D. Vihmasajus toimus põgus kohtumine Punase Poisi üleandmisega. Selgus, et tänu väikesele õnnetusele olid nad sunnitud tohtrihärrat külastama ja just sealt nad parasjagu saabusidki. Tagasiteel isekeskis mõtteid mõlgutades tundus kogu see "Punase Poisi" missioon läbi viperuste ja nukra alatooniga olevat... ent samas igati kordaläinud ja õnneliku lõpuga :).
Jõudnud Harjumaale taandus suur hall, lakkas vihmasadu ja silmisse säras ere päike. Mida kilomeetrid edasi, seda vähemaks vihmamärke jäi. Koju jõudsime sumedas õhtupäikeses. Vahepeal oli "Punane Poiss" justkui ühest suust omandanud nime "Borka". Seda teemat isegi mitte ei arutletud, vaid kui nime küsimus püstitatud sai, oli kõigile selge, et ta on Borka mis Borka. Eks selle Borkaga ole veel üks teinegi legend seotud, aga sellest siis juba mõni teine kord ;)
Siinkohal veelkord suured tänud Borka beebikodu pereliikmetele, oli ta ju meie peresse nii oodatud! :)