Võidu vihmasabinatega, mis meie õnneks ei olnud eriti püsivad ning mille tagajärjed tuul ja päike peagi kuivatas, paigaldasime kolme kätepaari ühisel jõul lükka-tõmba tehnikas katust, kuniks ühel vähe kuivemal õhtul sai paika viimane detail. Tunne oli hea, kuid täielikust rahulolust siiski veel kaugel, nüüd oli vaja kiiresti, enne uusi vihmasid, peale saada ka katusekate. Välimised ehk alumised katuseservad sai paigaldatud redeli pealt, kuid siis ei olnud enam pääsu, tuli järgneda mehele katusele. Tööga oli ju kiire ja ei saanud leppida faktiga, et ma kardan. Eks see esimene kord katusele saada, seal olla ja ka tööd teha ning tervena katuselt alla saada oli paras peatükk hirmukoolist. See on jah ikka midagi müstilist, mida kasvavad eluaastanumbrid inimesega teevad – suur osa minu lapsepõlvest möödus koduümbruse kuurikatustel, millistelt oli põnev üksteise võidu liiva sisse kaugushüppeid teha (oli lapsi, kes sinna kunagi ei roninud, kuid elasid hüppajatele innukalt kaasa), põnev oli turnida ka poolikutel ehitustel ning pea kõik ronitavad puud said vallutatud, ikka mida kõrgemale seda põnevam. Aga nüüd... nüüd ei saanud 1,5-kordse maja katusele ilma, et esimese hooga poleks hirmule alla andnud. Võdistasin siis sealsamas redeli peal natuke põlvi ja pidasin endaga ühe korraliku siseheitluse maha – ma olen noor, täiselujõus, käed-jalad liiguvad ja mis krt see nüüd siis tähendab, et ei saa katusele! Ei mahtunud mulle pähe, et peaksin pealt vaatama kuidas ainult mees teeb tööd, kui sama töö on ka mulle kontimööda. Veel paar natukest... veel viimane tõuge... ja ma ei libisenudki alla, ma olin katusel! Papinaelad ja haamer olid väikese seljakotiga seljas, nüüd oli vaja veel tööpositsioon sisse võta ja see, kuidas ma katuselt alla saan, polnudki sel hetkel üldse oluline, ega ma ei kavatsenudki sealt enne pimeda saabumist alla tulla :). Viltusel pinnal püsimine ja seal katusekatte paika ajamine ning kinnilöömine vajas muidugi veidike harjumist, iga viimane kui lihas oli valvel. Aja möödudes töövõtted muutusid sujuvamaks-kiiremaks ja ka samm kindlamaks, ega selle ukerdamisega ju kaugele jõua. Hiljem oli endale ka naljakas, et mida asja ma seal nii hirmsasti kartsin? Aga kui sa ikka aastaid oled ainult mööda maad käinud, vallutanud mõned kindlapinnalised ja turvatud vaatetornid, siis ronimine kaldega katusele oli nüüdseks tundmatu maa, lapsepõlve "vägiteod" on küll meeles, kuid sellega kaasnenud emotsioonid on ajaga läinud oma teed.
Paar päeva hiljem - teisipäeva, 25. augusti, hilisõhtul - sai kinni löödud viimane plaat katusekatet! Koduke oli endale pähe saanud algselt plaanitud rohelise asemel pruunikarvalise mütsi. Miskipärast viimasel hetkel tundus, et looduslikule rohelisele lisaks veel "tehislik" roheline ei ole parim lahendus, pruun tundub aga selline soe looduslik ja ei karju eriti silma. Nüüd võib enesega rahul olla, kindel katus on pea kohal ja saame jätkata sisetöödega olenemata ilmast, vaid puidukaitsevahendiga võõpamine vajab veel kuiva ilma.
Järgmise õhtupooliku kuulutasime tööst vabaks ja kuna viimasel ajal kipub menüüs makaron võimust võtma, premeerisime end olulise etapi lõpetamise puhul kosutava grilliõhtuga. Ja nagu kõikidel eelnevatelgi päevadel-õhtutel ei puudunud nüüdki põnglase hädakisa. Üldiselt on ta õppinud nüüd ise konnade ja kilpkonnadega (millegi pärast meeldib talle kilpkonn rohkem öelda, põhjus peitub ilmselt ühes liivavormis) hakkama saama, kuid nüüd hämaras oli ju tarvis suuremat sõjakisa teha. Üks pisike konna oli kodukese juurde ära eksinud ja üritas järjepanu mööda terrassialusposti üles hüpata. Tõin siis plehku pannud põnglase meie juurde tagasi, hoidsin teda süles, et näidata talle turvalisest ja ohtust kaugusest, et konnalonnil on omad tegemised ja ta pole põrmugi hirmus, konna on sõber. Aga nii kui ma jõudsin väiksele kargajale lähemale kui kaks meetrit hakkas poiss süles üle kere värisema ning täiesti paanikas tahtis sülest põgeneda. Sain aru, et näitlikust veenmismeetodist ei tule midagi välja. Eemaldusin siis poisiga kaugusesse, kus ta end rahulikult tundis ning lasin tal oma asjadega tegeleda. Nüüd jääb üle vaid loota, et ees ootav pikk talveperiood oma töö teeb ja poiss kevadeks konnahirmu unustab...
Täit silmailu pakub väga nunnu õiega minu hetkel ainuke õites roos Zwergkönig. Kas pole imekaunis? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar