Neljapäev, 8. mai 2014

Üle piiri

Ühel varakevadisel päeval, kui suur talvepime oli möödas ja päike taevas pillutas oma vallatuid kuldseid kiiri, paisus rännukihk põues aina suuremaks kuniks väljendus pere ühiseks aruteluks teemal "pole perega enam ammu kuskil käinud". Veeretanud mõtteid natuke siia- ja sinnapoole, klõbistasid sõrmed peagi klaviatuuril, saadaval oli veel viimane peretuba. "Selle me võtame!" oli kiire otsus. Muretsemiseks ei olnud põhjust, broneeringu võis tühistada nö viimasel minutil.
Nädalake enne oodatavat reisi sain külge miskise kõhu pahalase, isegi ööl enne sõitu oli südamekesega putka põlluserval vastupandamatu külgetõmbega. Need hetked, mis ma parasjagu tähistaevast ei imetlenud ja olin jõudnud teki all sooja saada ning suikuda, leidis pisipiiga, et ma olen talle ääretult vajalik, kohe nii vajalik, et enne ei saanud uuesti uinuda, kui olin ta lätsu voodiavarustest üles otsinud ja tekki kohendanud. Kui äratuskell andis märku "võrratu" öö lõppemisest, ei olnud ma sugugi enam rännuoptimismi täis. Hotelli tasuta broneeringu tühistamine lõppes eelmisel päeval, seega hotell tuli igal juhul maksta. Üsna kobe kopikas niisama maha viskamiseks. Mõningad hetked pingelist siseheitlust, pakkisin kotid, ajasin üles lapsed ja istusimegi autosse. Esialgu teadmisega, et kui ikka hulluks läheb, saab iga hetk kodu poole tagasi keerata. Oli kogu pere ju nii oodanud seda minekut, kuidas ma ikka neile pettumuse valmistan...
Siguldasse jõudsime paari sirutuspausiga – Pärnus täiendasime söögivarusid ja peale seda põikasime läbi paarist geopeituse aardest. Ei saa ju tahta, et lapsed neli tundi jutti ainult autos istuksid. Teel hotelli möödusime Sigulda taimeparaadi sündmuskohalt. Oli see vast hullumaja! Idee sealt möödaminnes läbi põigata kadus sama äkitsi, nagu oli tekkinudki.
Kell oli juba kolm läbi, kui kirjutasime end sisse hotellis Kakitis (siinkohal tänan Lillekasvatajat, kes mõned ajad tagasi sellest hotellist oma blogis kirjutas!). Kuigi personali tundus selles hotellis vähevõitu olevat, oli see üks ütlemata mõnus perega peatumise koht, meile väga meeldis. Maja ise on selline hubane ja nunnu, omamoodi armsust lisasid meie toa (üleval paremal) akna all üleni valges pitsivahus õitsevad põõsad (tuhkurenelas 'Grefsheim'?). Tuba oli avar, kõrge laega, korras, puhas ja lastel liikumisruumi rohkem, kui oskasime oodata. Päike paistis aknast sisse, nii soe ja vaikne... mõõõnus... kõik näis täiuslik! :)


Kuid ei olnud mahti mõnuleda miskit, söötsime lastel kõhud täis (mina ei võinud söögi poole muidugi vaadatagi, no isu oli, aga ei julenud) ja tõdesime, et kell tormab kahtlaselt kiirel sammul edasi. Kuidas ja mis vahenditega me infot ka ei otsinud, ei suutnud leida ainumat märget selle koha, mis kellani taimeparaad avatud on, isegi hotellist ei osatud meile selle kohta miskit kosta. Igal juhul võtsime autoga suuna sinnapoole, et kui ka enamus on juba lahkunud, näeme ikkagi ära, mis seal laias laastus toimub. Alguses oli plaan, et läheme hotellist see 3 km jalgsi, kuid mu olemine polnud sugugi nii tugev. Minnes juba autoga otsustasime, et ok, läheme luurame, kas on lootust laadaplatsi lähistele saada. Ja ennäe imet!, enamus rahvast oligi juba igasse ilmakaarde laiali läinud. Saime päris platsi kõrval olevale heinamaa parklasse. Rahvas pigem lahkus kui saabus, seda rahulikum oli lastega ringi uudistada. Ega meil konkreetset soovi taimeparaadilt midagi kokku hamsterdada ei olnudki, pigem oligi tegemist lihtsalt uudistusretkega ja see sündmus andis hea põhjuse Sigulda külastamiseks. Kuid otsatu on mu rõõm peale seda, kui müüa ulatas mulle mu ammuse unistuse, pojengi "Cora Louise"... eks ta ole veel pisine, järgmine aasta veel ei õitse aga küll ükskord saabub ka päev, kui teda rohketes õites näen. "Bartzella", samuti Itoh-hübriid, on mul igal juhul väga tubli olnud ja ma ei näe põhjust, miks "Cora Louise" peaks tahtma talle alla jääda :).
Kui kogu territoorium läbi jalutatud ja taltsutatud tungi, et oi, see on nii tore taim, oi, see on nii vahva, mul on neid kindlasti vaja!, käisin poisiga ilmarattal. Sellest on juba palju aastaid, kui ma taolise riistapuuga viimati sõitsin ja poisil oli see üldse esimest korda elus. Eks aastad ole juba oma töö teinud ja ma ei saa sugugi öelda, et ma end seal kõrgustes nii vabalt oleks tundnud, "korv" oli kohati ikka üsna kreenis ja nõksatas ja kõikus. Päris tukunuia moodi ma seal nüüd siiski ka ei istunud, aga sellist karusselli, nagu üks neljane seltskond tegi, ma oma lapsega teha ei söandanud, kuid poisil silmad põlesid neid nähes.



Seejärel kippus poiss kangesti köisraudtee peale. Olime talle sellest rääkinud, kui idee tekkides selle piirkonna Google view'ga läbi sõitsime, misjärel ta seda pikisilmi ootama jäi. Mis seal salata, eks ootasin ja kippusin minagi. Oli see mul ju elus esimest korda sellisele asjale oma jalga tõsta (kõrgust kartev Märt jäi piigaga ikka turvalisele pinnale). Oi, see elamus oli tõeliselt võimas! Sõit ise suhteliselt nö igav, ikkagi ju väga turvaline, kui just tõepoolest miskit tehnilist riket ei teki aga kõik need vaated! Lennelda linnuna puude latvade kohal! Ahmida silmadega igat sõõmu, mida looduseavarus oma rohekirjus kevadkuues sulle lahkesti pakub... see piiritus... see vabadus... see ühtekuuluvustunne... seda kõike on raske siin sõnadesse valada. Võimas!



Seejärel kolasime ümbruskonnas autoga ringi, vaatasime, kus saaks õhtusööki. Lõppes see jahiretkega kohalikus suuremas kaubanduskeskuses ning oma hottelitoaga. Viimaks julgesin ka mina miskit hamba alla poetada. Kuna kell oli magama minekuks veel varavõitu, otsustasime tutvust teha lähikonnas olevate geopeituse aaretega. On ikka hea, et selline tore mäng on üldse välja mõeldud! Esmalt viis me jalutuskäik aardeni "Gauja Valley", kust avanes imeline vaade Koiva jõe ürgorule ja selle ümbruskonnale. Sealsamas oli meil au saata päike tuttu, veel viimaseks lehvituseks kuldas ta üle kogu mäetipu, millel viibisime ja nii jäigi pildile justkui sügisene kevad :).


Jalgade puhkamiseks ning pikemaajaliseks vaate nautimiseks oli sinna püstitatud puidust pinkidega seeneke, mis tõsi küll, juba päris palju päevi näinud. Kohendanud mõnda aega päikesel tekki ja patja, suundusime aardesse "The Emperor's Seat" (Keisri iste). Mõlemad aarde asukohad on omavahel tegelikult seotud (esimest kohta nimetatakse ka Emperors View'ks, Keisri vaade) ning oma nimetused on nad saanud Vene tsaar Aleksander II järgi, kes oli lummatud nendest vaadetest, kui ta aastal 1862 Siguldat külastas.



Täitnud oma meeled muinasjutuliste piltidega, mis loodus ja aeg meile sel hetkel pakkusid, oli viimane aeg võtta suund kodu poole. Kuigi ise jaksanuks veel küll jalutada, oli ju imeline ja vaikne õhtu, tahtsid lisaks päikesele ka lapsed sängi. Oma koduteel jalutasime läbi hotelli lähistel asuvast uuselamurajoonist, mis tundus olevat mõeldud vähe paksema tengelpunga omanikele, üks loss näis uhkem kui teine. Isegi autod neis aedades kandsid mittetavapäraseid numberid. Ma seda autonumbrimärkide hingeelu ei tea, äkki olid miskid poliitikaga seotud tegelased vmt. Uudistamist ja vaatamist oli nii palju, et isegi fotokas jäi kotist välja võtmata. Ühes aias töötas vihmuti nii hoolega, et enamus vett pritsis üle plangu kõnniteele, mitte õuemurule, millele ta ilmselt mõeldud oli. Mis sest plangust peale selliseid ujutamsi järgi jääb, ma küll ei kujuta ette. Kõva häälega siin kritiseerima ei hakka, kuid tiba võõras oli see 'külake' meie silma jaoks. Justkui üksteisele (naabrile) ära tegemine või nii... et ei tundnud ma ennast nende majade vahel hästi. Kuid paar, äsja valminud, mitmepereelamut olid oma stiililt küll täiesti erilised. Võõrana mõjus vaid see, et välisfassaad oli maalitud lillornamentikaga kaunistatud. Praegu, uutena, olid nad nunnud ja kenad.

Öö möödus mulle üle ootuste rahulikult, isegi piiga oli nii väsinud, et vajas mind vaid korra ja sedagi pea kohe, peale minu uinumist. Ülejäänud öö oli siis üks katkematu uni hommikuni :). Äärmiselt meeldivalt vaikne koht ja hotell (vaikus on minu jaoks ülioluline), supermõnus voodi, millest ei tahtnud kuidagi välja ronida, oodaku see Sigulda taimeparaad mind või mitte. Ka lapsed leidsid selle voodi hea koha olevat, kuhu järgemööda ja korraga emme-issi kaissu pugeda. Kui aga pisem jäigi üle meie talluma ja veeretama, oli aeg end püsti ajada. Teine alternatiiv oli läbimuljutuks saada, kuid ma tundsin, et ei ole selleks veel valmis. Nüüd oli vaja veel tunnike aega söögini ära sisustada. Lihtsalt enne kella 9 polnud hommikusööki ette nähtud.
Nii kui söögitoa ukse lahti tõmbasin ja sealt koos lastega läbi imbusin, kuulsin naisterahva häält: "no ma olin täiesti kindel, et need on eestlased, kes sööma tulevad. Nagunii jälle taimehullud, kes siia praegusel ajal ikka niisama satub" :). Ja nii me seal siis jutlesime mõnda aega, kuid lapsed nõudsid oma tähelepanu ja nii jäigi välja uurimata ning üksteist tutvustamata, et kellega tegu. Kuid eks neid taimehulle ole siin väikesel Maarjamaal palju...
Peale hommikusööki oli supsti autosse ja taimelaadale! Vedas sama hästi, kui eelmisel õhtul, auto jätsime vaid grammikese kaugemale. Hommik oli ilus päikeseline, tiba soojem oleks võinud ehk olla. Ja nii me seal siis lihtsalt käisime ja uudistasime, müüjaid oli muidugi rohkem, kui eelmisel õhtul. Vahepeal käisime poisiga jälle õhusõitu tegemas. Võrreldes köisraudteega oli see "toolisõit" lahja, ent teadmine, et tilpned nö lahtise tooliga kuskil kõrguste kohal, andis väikese adrenaliinilaksu. Jällegi asi, mida pole ise siiani proovida saanud. Uutmoodi elamus. Eks see tooli peale minek oli alguses tiba koba või oli see nüüd selle pealeaitaja teene aga alguses kõikus see tool ikka päris hoolega, läks jupp aega enne kui end turvaliselt tundma hakkasin. No ja poisil ei lubanud ma end üldse liigutada :). Sealsamas kõrval lookles maapinnal kelgu raudtee. Ühte kelku õnnestus isegi laskumisel osaliselt näha, mispeale poisi silmad jälle tuld pilduvalt põlema läksid. Sõitja pea aga töllerdas nõks ja viuh ühele poole, nõks ja viuh teisele poole, justkui kaltsunukul... ootasin hinge kinni pidades, millal ta sealt kelgu pealt nüüd nõks ja viuh maha vuhiseb... Kisa ei kostunud, järelikult läks õnneks. Aga oma poissi ma praegu veel sinna peale lasta ei julgenud, kuigi reeglite järgi oleks ta juba võinud sellega sõita. Las kasvab veidi suuremaks, küll ta veel jõuab. Ja mine tea, mis hullud mõtted mulle endalegi pähe kargavad...



Seejärel sukeldusime taas laadamelusse, rahvast oli kordades rohkem, kui enne. Kohati oli tükk tegu, et lapsekäruga läbi pääseks. Ja selline pidev külg-külje kõrval tunne hakkas ka ennast häirima, ei olnud enam seda chill olemist. Kuid nüüdseks olid juba tekkinud mõningad soovid, ilma milleta me laadalt lahkuda ei tahtnud. Peagi sai piigal sellest kõigest kõrini ning ta väljendas seda üsna häälekalt. Parasjagu sooritasin üht järjekordset ostu, mis jäigi meie viimaseks. Kõige vähem tahan ma oma chillimise nimel omi lapsi piinata. Nii oligi me lahkumine keskpäeva paiku veidi ootamatu ja kiire. Soov oli endale leida ka lõhnav kuslapuu, mitte see Hollandi import, mis esimese talvega välja läheb, vaid see vanas headuses, mis ikka taluaedades kasvanud on. Kuid selle jaht jäigi meil nüüd pooleli.
Kokku sai siis hamsterdatud:
- pojeng "Cora Louise"
- ploomipuu "Victoria"
- murel (loetamatu nimega)
- kollaselehine murtud süda
- piimalill
- forsüütia "Nana". Forsüütiaga oli see huvitav lugu, et Läti poole sõites ma teda meie kodumaa aedades üldse ei kohanud, aga nii kui ületasime piiri, oli teda pea igas aias. Ja parasjagu õitsesid nad oma täies ilus! Nähes neid säravkollaseid põõsaid, tundsin, et tahan seda ka endale. Ja nii me selle forsüütia sealt lihtsalt võtsime, Läti õitsvate forsüütiate mäelestuseks :).

Seejärel põikasime veel läbi turismimagnetist – Gutmanala koopast, mis oli mulle paraku mõningane pettumus. Eelmisel õhtul hämaras sealt mööda sõites jäi mulje, et sinna koopasse saab sügavale sisse minna. Kahjuks oli see väga vale mulje.



Peale piisavat sirutuspausi koopa juures jätsime Lätimaa selja taha. Kuigi hing kuhjaga tulvil positiivseid elamusi, ei olnud kojusõit sugugi nii meeldiv. Mida enam põhja poole, seda külmemaks ja tuulisemaks läks ilm, taevast viskas alla ka paduvihmasahmakaid. Kiiskav heleroheline, mis eelmisel päeval oli valust silmi kissitama pannud, oli saanud mälestuseks. Sigulda kandis olid puud juba peaaegu täislehtes, kuid meid tervitasid kodus pruunitoonilised veel raagus puud. Justkui suurest suvest oleks põhjanabale tulnud. Vähemasti kaks nädalat on Läti oma suvega meist ees.
Käimata jäi Turaida lossis ning kindlasti veel mõnes põnevas kohas. Seega – meil on mitu põhjust Siguldasse peagi tagasi minna! No vast nii paari aasta pärast, kui tüdruk juba ka vähe suurem.

6 kommentaari:

  1. Kõlab nagu tore reis, tervisehädadele vaatamata. Lätimaa on jah täis avastamata aardeid, me käisime ka eelmisel suvel ja jäime väga rahule, kui võimalust tekib siis uuesti :)

    VastaKustuta
  2. Piiritagune on ikka huvitav. Lätimaa taimed, aiad, lossid ja lasteatraktsioonid on alati vaatamisväärsused olnud. Sa oled vist ka pilte postitanud, aga ei ma ei näe neist ühtki

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks on avastamist jah palju, ka siinsamas meie lähistel :)

      Piltide nägemiseks soovitan vajutada Ctrl+F5, algselt said pildid valesti üles, kuid viga on parandatud (juba hommikul).

      Viimasel ajal on mul piltidega üldse probleeme ja ma ei ole veel head lahendust suutnud leida :(. Aga ma tegelen mõistlike lahenduste otsimise-leidmisega...

      Kustuta
  3. Kujutan ette kui tore teil seal oli. Siin oli küll eilseni kolekülm ja ei tahtnud üldse õue minna, et midagi teha. Täna õhtu jälle nõnda mõnusalt niiske ja lõhnav, et niisamagi oli kena ringi vaadata.
    Sinu postituse pilte aga ei ole mingi nipiga võimalik nähtavaks muuta. Mis imevahendeid sa ometi kasutad? Isegi ükskõik kuhu mujale veebi laaditud pilte saab ju nähtavalt esitada (insert pictures -> from URL ja annad pildi asukoha aadressi).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Näis-näis, laadisin nüüd pildid uuesti üles ja kui nad peaks jälle "uttu tõmbama", eks siis tulen Sinu juurde tarkust saama :). Todasama URL ma kasutangi...

      Kustuta