teisipäev, 17. aprill 2007

Õue!

16 aprill: Terve möödunud nädalavahetuse oli mõnusalt suvine - päike paistetas nii soojalt-soojalt, linnud laulsivad ja siis veel need muud loomad ja mutukad ja putukad sinna juurde... ainult tiba tuuline oli. Hm, huvitav, kui sügisesi sooje ilmu nimetatakse vananaiste suveks, kas siis kevadisi nimetatakse noormeeste suveks - et aga lähed ja istud lumest paljaks sulanud murumättale, nööbid õlled lahti ja lihtsalt oled ja püüad kevadpäikest :P... Muud tarka ju nagunii veel teha ei kannata, ei maad kaevata, ei külvata, ei istutada.
No tegelikult lehti riisuda ja aeda koristada kannatab küll, kui aus olla. Ja seda kavatsesingi täna teha. Eile istus Põnglane kenasti kärus, uudistamist oli piisavalt nii palju, et ei tulnud nagu mõttessegi end kõhuli pöörama hakata. Nii läksin ka täna kindla peale välja - laps kärusse ja ise askeldama, vargsi hoidsin poisil kogu aeg silma peal. Siis aga oli ühe probleemiga nii palju asjatamist, et kui viimaks Põnglasele pilgu heitsin, oli too täies pikkuses kärus püsti! Siuh, käis jutt hingest läbi! Korraks isegi kangestusin, kuid järgmisel hetkel leidsin end juba käru juurest. Ei taha mitte mõeldagi, kui ta sealt end välja oleks ukerdanud. Vot sulle siis neid käru rihmasid! Nüüd pean sinna kiiremas korras ühed "traksid" peale monteerima. Kuhu ja kuidas ei oskagi hetkel öelda, esmapilgul ei näinud kohtagi olevat, kuhu neid kinnitada. A küll ma midagi välja mõtlen ;). Selge oli see, et sedasi ei saa ma aias kohe mitte midagi tehtud. Mõni hetk hiljem söötsin tal kõhu täis ja läksin jalutama, ehk jääb magama, siis kaks tundi aega enda tarbeks kindlustatud. Justkui oleks mu mõtteid lugenud, kiuste ei kavatsenudki magama jääda. Peale kolmandat püstitõusmist kiirustasin ära koju, pole ju mõtet teisega ainult kätshida. Kiiremas korras oli vaja miskit välja mõelda, kahju olnuks last, ja ennastki, nii ilusa ilmaga toas hoida. Termomeeter näitas +20,3 C. Ainus võimalik väljapääs - laps koos voodiga õue! Kuna mul ei olnud last hetkekski kuhugi üksinda panna ega jätta, siis tuli iss lõunaaeg kodust läbi ning sättis meile elamise õue. Mina häpi, laps häpi :). Sain mina oma toimetamised tehtud, poiss omad annused värsket õhku ja päikest.
Lilleilu poolest on aias praegu natuke nukker aeg, lumikellukesed on oma ilu minetanud, märtsikellukad veel siiski kelluka nägu, uute õitsejatena leidsin peenrast sinililled. Kuna neid meil ainult üks puhmake, siis ega nendegi ilu kauaks jagu. Järgmiseks kevadeks peab üritama ikka krookuseid mulda panna, oleks natukenegi rohkem seda kevadist õiteilu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar