Mauri ärkas täna suhteliselt hilja, kella 9 paiku, kui issi mobla äratuskell helises. Mõnulesime veel mõnda aega niisama voodis, alguses emme-issi vahel, poiss pärast oma voodis, iss sättis tööle minema ja mina vedelesin veel mõnuga teki all. Tea, kas on see nüüd suveajale üle minemises või milles, aga nii raske oli voodist välja saada. No viimaks ikka sain... 10-ne paiku sai kutt oma hommikupudru, mängis toas ilusti omaette ja natuke peale 11 otsustasin lapsega väljas aias jalutada, vaadata, millised lilled on end juba kevadpäikese kätte sirutanud. Leidsime palju ilusaid valgeid lumikellukesi, lumeroosi, murtud südagi on oma väiksed otsakesed maa seest välja pistnud, aiamaalt leidsime eelmise sügise porgandeid ja... üldiselt on kõik ikka veel nii trööstitu, koristada ja teha oleks vääääga palju... Käisime jalutasime memmede krundist mööda jõeäärde välja, vaatasime kuidas kevadvesi pahinal voolas. Praegu annaks mõnuga seal kanuuga küll siia- ja sinnapoole kimada, kuid kuidas sa üksi ikka lähed, Maurist ju tõmbajat kah veel ei ole. Ja nii me siis vaatasime seal mõnda aega ja jalutasime koju tagasi. Oh oleks minu aed ka nii korras, kui memmedel... aga tiba vara on veel võtta kätte reha või labidas või hark... ja nii ma siis lohutan end sellega, et küll varsti... varsti on ka meil jälle olukord parem... teen veel tiiru aia tagumiste lumikellukesteni, kui adun, et poiss kuidagi väga apaatne on. Oli mul kõhuli käte peal ja ega mina ka näinud, mis ta seal täpselt tegi. Magama oli jäänud! Lootsin teda veel küll tunnike üleval hoida ja siis vankriga pikale lõunatudile panna... aga näe, ei jaksand väikemees. Nii ma siis vedisingi aiatooli, magav laps kätel, tuulevaiksesse kohta päikese kätte. Istusin toolile, sättisin poisile hea mugava asendi, ja lihtsalt vaatasin enda ümber. Soe kevadpäike paitas meie mõlemi nägusid, nii mõnsa oli olla, et endalegi kippus tukk vägisi peale...
Mine tea, äkki tukastasingi mõned hetked... Niimoodi vaikselt seal toolil istudes ja oma poja unemagusat nägu nohina saatel päikese käes nähes tundsin, kuidas ma seda kohta armastan. Kuigi siin on kõik pilla-palla ja väga palju tööd on vaja ära teha, enne kui päris hea saab, aga kuidagi selline mõnus soe tunne puges hinge... rahu... vaikus... päike... kevad... lihtsalt oled... ja vaatad kasvavat elu enda ümber... Viimaks, kui neid mõtteid ja tundeid juba omajagu hellitatud sai, ajasin poisi vaikselt üles ning tulime ära tuppa. Seinakell kinnitas fakti, et olime seal kevadpäikese kaisutuses veetnud tunni... Poiss oleks kindlasti pool tunnikest veel tukkuda tahtnud, küll teeb lõunaaeg tasa ;)
Mauri ärkas täna suhteliselt hilja, kella 9 paiku, kui issi mobla äratuskell helises. Mõnulesime veel mõnda aega niisama voodis, alguses emme-issi vahel, poiss pärast oma voodis, iss sättis tööle minema ja mina vedelesin veel mõnuga teki all. Tea, kas on see nüüd suveajale üle minemises või milles, aga nii raske oli voodist välja saada. No viimaks ikka sain... 10-ne paiku sai kutt oma hommikupudru, mängis toas ilusti omaette ja natuke peale 11 otsustasin lapsega väljas aias jalutada, vaadata, millised lilled on end juba kevadpäikese kätte sirutanud. Leidsime palju ilusaid valgeid lumikellukesi, lumeroosi, murtud südagi on oma väiksed otsakesed maa seest välja pistnud, aiamaalt leidsime eelmise sügise porgandeid ja... üldiselt on kõik ikka veel nii trööstitu, koristada ja teha oleks vääääga palju... Käisime jalutasime memmede krundist mööda jõeäärde välja, vaatasime kuidas kevadvesi pahinal voolas. Praegu annaks mõnuga seal kanuuga küll siia- ja sinnapoole kimada, kuid kuidas sa üksi ikka lähed, Maurist ju tõmbajat kah veel ei ole. Ja nii me siis vaatasime seal mõnda aega ja jalutasime koju tagasi. Oh oleks minu aed ka nii korras, kui memmedel... aga tiba vara on veel võtta kätte reha või labidas või hark... ja nii ma siis lohutan end sellega, et küll varsti... varsti on ka meil jälle olukord parem... teen veel tiiru aia tagumiste lumikellukesteni, kui adun, et poiss kuidagi väga apaatne on. Oli mul kõhuli käte peal ja ega mina ka näinud, mis ta seal täpselt tegi. Magama oli jäänud! Lootsin teda veel küll tunnike üleval hoida ja siis vankriga pikale lõunatudile panna... aga näe, ei jaksand väikemees. Nii ma siis vedisingi aiatooli, magav laps kätel, tuulevaiksesse kohta päikese kätte. Istusin toolile, sättisin poisile hea mugava asendi, ja lihtsalt vaatasin enda ümber. Soe kevadpäike paitas meie mõlemi nägusid, nii mõnsa oli olla, et endalegi kippus tukk vägisi peale...
Mine tea, äkki tukastasingi mõned hetked... Niimoodi vaikselt seal toolil istudes ja oma poja unemagusat nägu nohina saatel päikese käes nähes tundsin, kuidas ma seda kohta armastan. Kuigi siin on kõik pilla-palla ja väga palju tööd on vaja ära teha, enne kui päris hea saab, aga kuidagi selline mõnus soe tunne puges hinge... rahu... vaikus... päike... kevad... lihtsalt oled... ja vaatad kasvavat elu enda ümber... Viimaks, kui neid mõtteid ja tundeid juba omajagu hellitatud sai, ajasin poisi vaikselt üles ning tulime ära tuppa. Seinakell kinnitas fakti, et olime seal kevadpäikese kaisutuses veetnud tunni... Poiss oleks kindlasti pool tunnikest veel tukkuda tahtnud, küll teeb lõunaaeg tasa ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar