neljapäev, 29. august 2013

Mõnikord juhtub ka nii

LAUPÄEV, 24. AUGUST
Hommikul kell 6 vaatas termomeetrilt vastu 5,1 kraadi õuetemperatuuri. Nühkisin väheke uneuduseid silmi, kuid paraku see numbrit suuremaks ei muutnud. "Tea kas ongi tark tegu enam lastega telkima minna" mõtlesin omaette.
Tund hiljem teatas Märt, et näe, lähebki juba soojaks.
"Ja-jah, tervelt 6 kraadi on juba" osatasin vastu.
"Ei ooole" kõlas kavala noodiga vastus, "5,4 on."
See mu entusiasmi rändama minna just ei tõstnud. Hommikune päike sillerdas kastemärjas hommikus aga nii kaasakutsuvalt ja teadmine eelseisvast päikesesoojast päevast olid need tegurid, mis südamerahuga lasi lapsed ja kotid autosse pakkida.
Poole üheksa paiku, kui automootor nurruvalt kõrva paitama hakkas, võtsime suuna lõuna poole. Kohe sinna päris lõuna piiri lähistele. Ja ikka aardest aardeni. Oli tavalisi aardeid ja põnevamaid, millede leidmiseks kulus aega rohkem kui tahtnuks ning oli ka selliseid pähkleid, mida vaatamata korduvale külastusele seekord läbi ei hammustanudki. Vallutasime mägesid, kolasime metsades, nautisime kauneid vaateid, uudistasime tõrva saamise teekonda tõrvaahjus, püüdsime päkapiku moodi päiksekiirt, kuid vaatamata sellele kõigele midagi väga erilist, mida siinkohal pikemalt välja tuua, seekord ei ole.
Kella kuue paiku liikus kell juba niipalju õhtusse, et tarvis endale ööbimispaik leida. Ikkagi hilissuvi juba ja õhtuvalgust jagub märksa lühemaks ajaks, enne pimedat vaja vähemasti telk püsti ja tuduasemed korda saada. Aga nagu kiuste seekord meil hästi ei läinud – plaanitud Tündre oli hõivatud nii siin kui sealpool kallast mitmete telkide-autodega. Kiirelt tuli välja mõelda uus plaan. Märt helistas kohalikule, piirkonda hästi tundvale sõbrale, lappas Regiot ja paika saigi uus sihtpunkt. Arvestades kui hõivatud oli äsja külastatud koht, suuri lootusi me ei hellitanud. Paberatlas mängis ka vingerpussi ja eksitas meid läbimatusse mudamülkasse. Märt, vana rooli keeramise virtuoos, vangerdas mätaste vahel autole teise otsa, misjärel suundusime vähe suurematele, kuid ringiga minevatele teedele.
Mõni aeg hiljem jäi me vaatevälja palkpiirdega palistatud alal parkiv auto ja samal hetkel käis hingest jõnks läbi – kas tõesti? Viit telkimisalale näitas aga mööda teed veel edasi... Meil oli lootust! Hetk hiljem lõppes palkpiirde taga ka meie tee, ning otse meie ees, eemal lõkkeplatsil tossasid kustumata söed. Aga ei ühtegi hingelist, ei ühtegi telki! Läbi autoakna paistis koht üsna väike, vaid lõkke tegemiseks ja einestamiseks paras. Lippasime autost kiirelt platsile, põikasime selle risti ja põiki läbi ning ühine hinnang andis tulemuseks, et sinna annab panna isegi rohkem kui kaks telki! "Selle me võtame!" oli ühine ja kiire otsus.
Peagi saabusid Ruhijärve äärde ka sõbrad, kellega enne 'sõjaplaani' sai peetud. Lapsi sai siis kokku kolm, poisid ühevanused marakratid. Olime nende saabumise ajaks oma kummipaadi just täis saanud ning nüüd tuli kanuu veel lisaks. Küll oli lastel, ka kõige väiksemal, nüüd palju põnevust ja asjatamist – kanuus tehti kuiva trenni, püüti paadisillalt kala, joosti niisama metsa all järvekaldal ringi. Ajal, mil mina piigat magama panin (seekord läks üllatavalt ruttu, ei läinud vist tundigi) valmis õhtusöök, mille manustamise ajaks oli päike läinud sügavale metsa taha kaugele oma teed ning valgust ja sooja andis laagrilõke. Enne seda said aga kõik mehed ja mehehakatised loojuva päikesetiiru järvel. Peale korraliku sooja kõhutäidet ei raugenud poiste ramm veel niipea. Lasime neil siis sellest suvelõpust võtta veel, mis sai, olgu neil ka üks lahe õhtu, kui magama ei pea minema, vaid lähevad siis, kui kukuvad :). Kukkumine algas kuskil peale kella 23 ja südaööks kostist telkidest juba rahulikku nohinat. Ega endalgi enam pikka tiksumist ei olnud. Ääretult mõnus oli seal järvekaldal lõkketule soojuses jutelda, kuid kui uni ikka maha murrab, siis on tuduase see kõikse parem koht.
Öösel, nagu arvata oligi, oli minul külm. Lapsed olid mõlemalt poolt tihedalt vastu mind, see andis sooja, kuid päikesetõusu aegu, kella 5 paiku, mil kraad näitas vaid 4 numbrit üle nulli, võttis magamiskoti sees ikka vibreerima küll. Dress oli juba seljas ja kolm paari sokke jalas, enam midagi juurde panna polnud suurt võimalik, kuidas sa ikka kasukaga magamiskoti sisse ronid :). Peale mõningast küljekeeramist uinusin taas.
PÜHAPÄEV, 25. AUGUST
Uue päeva hommik oli ikka päris külm, õnneks olin lastele korralikud soojad riided kaasa võtnud ning nad said rahuliku südamega ringi tuuseldada. Päike siras rõõmsalt helesinises taevas ja iga hetkega muutus ilm aina soojemaks. Telgist välja astudes olin kohe näppu saanud tassi kuuma kange kohviga. Päikesesära ja kuum kohv värskes õhus tegid olemise järjest mõnusamaks ja mõõõnusamaks... Otsustasime, et meil ei ole täna kuskile kiiret, ei mingit plaani ega päevakava, chillime ja oleme lihtsalt ilusad just täpselt nii kaua, kui ise tahame. Sõbrad olid sunnitud varsti lahkuma ning nii jäimegi looduse ilu ja rahu vaid oma perega nautima. Mehed mängisid mõnda aega kalapüüdmist, sest päris püüdmiseks on seda raske nimetada, kuna kala selles järves lihtsalt ei olnud :). Ja siis saabus hetk, mil pere õrnahingelisem pool viidi järvele vesiroose imetlema. No küll oli mõnus! Isegi piiga ei kartnud, ikkagi elus esimest korda sellise jubilaga keset lagedat vett olla. Ja nii mina seal imetlesin neid vesiroose, nautisin päikest ja vaikust, vaatasin taamal paadisillal igatsevalt meid ootavat pojat ning tundsin siirast heameelt, et Tündre oli eelmisel õhtul hõivatud olnud – siin oli kordades mõnusam! Et mis esimesel hetkel tundus ebaõnnestumisena, osutus hoopis suureks vedamiseks. Nii leidsimegi endale uue väga toreda koha, mida lõuna osariike külastades taas ööbimiseks kasutada.
Koduteel noppisime veel mõned aarded, põdrakärbsed ja puugid. Elu käib metsas täie hooga! Poolel koduteel vaatasime, et ei olegi see kell nii väga palju, võib Lillekasvataja juurest läbi küll põigata. Igaks juhuks helistasin ikka ette ka :). Esmalt viis uudistusretk hiljuti valminud laste mängumajani, ent tee peal jäi ette heinamaale mõnest palgist ehitatud auto. Poiss oli krõpsti autos rooli keeramas, nagu ta poleks juba niigi kaks päeva autos istunud! Plikale pakkus majake aga palju põnevust, kuidagi ei tahtnud sealt enam välja tulla. Seejärel imetlesime aias lilli ja mina natukene kadeduse noodiga hinges õhtuhämaruses kiiskavaid valgetüvelisi noori kaski. Nad olid nii ilusad! Kask on mu lemmik, kuid meil nad paraku kasvada ei taha. Ja kui kasvavadki, ei ole neis midagi ilusat. Vägisi kippus õhtune niiske külm naha vahele ning ka valgust millegi imetlemiseks oli juba üsna napilt. Suuremad lapsed olid mänguhoo sisse saanud, ei neil olnud külm, ei nad olnud väsinud ja koju minek ei tundunud sugugi ahvatlevana. Märt toppis hellasti näppu saadud 'väikesed päikesed' ja lursslille pungil autosse, tegime lefa-lefa ning tunnike hiljem olimegi kodus. Aitäh Lillekasvataja! :) Tänaseks on taimekesed ilusti omadele kohtadele paika saanud, loodan, et neile ka nii sobib.

* Rännueelsel õhtul, enne uinumist, kujutasin ette, kuidas istun suure ümmarguse tumekollase kuu paistel järvekaldal, vaatan tema peegeldust veel ning püüan vahvaid kaadreid pildimasinasse. Aga sellest võisingi ma ainult und näha. Sain hoopis pisikese heleda kuutäpi päikesepaistel :). Küll aga nägime selle suure kollase ketta ära koju sõites suurte lagedate põldude taga. Küll see kuu on praegu ikka müstiline, kui ta silmapiiri tagant nähtavale ilmub.
* Vahvad õiterikkad õuevaasid jäid silma minnes Türil ja tulles Karksi-Nuias. Milline õite rohkus! Kohe kuidagi ei saanud pildistamata jätta...

1 kommentaar: