Esmaspäev, 18. märts 2013

Kas midagi hakkab muutuma?

Istusin väikeses lennukis, milles umbes pooled istekohad olid täidetud reisijatega, neid võis olla nii kümmekond, mitte rohkem. Kummalgi pool vahekäiku oli kahene istmerida. Piloot ei istunud mitte juhikabiinis, vaid reisijatega samas ruumis, umbes nagu bussijuht või nii, vasakul pool. Mina istusin umbes esiotsa kolmandiku piiril, parempoolse rea vahekäigupoolsel istmel. Lennuk oli sooritamas oma õhkutõusu. Ühtäkki oli lennuk tugevasti paremale poole kaldu ning lennuki aknast välja vaadates nägin enda ees krobelist asfalti. Mind valdas suur ärevus, peaaegu paanika ja ütlesin teistele kuuldavalt, et me kukume alla! Minu kõrval, aknapoolsel istmel, istus Märt (on töötanud reisisaatjana lennukis), vana rahu ise ja seletas, et see ongi täiesti normaalne, lennuk peabki õhku tõusmiseks sellise manöövri tegema. Lennuk oli hästi madalal, vahetult viiekordsete majade kohal või isegi vahel. Õues oli talviselt niiske sula-sombune, õhk oli uduvines ja põleva tänavavalgustuse mahekollases kumas. Oli kas hiline õhtu või hommik, väljas inimesed ei liikunud, kuid majas, mis lennukiaknast paistis, põlesid akendes üksikud tuled. Kuigi ma teadsin ja tundsin, et krobeline, tänavavalgustuses märjalt läikiv asfalt, millele puruks kukkuda, on siinsamas minu all, mõjusid ometi aknast nähtud pilt ja Märdi sõnad väga rahustavalt. Sellises viltuses olekus tegi lennuk terve ringi ja siis hakkaski sujuvalt kõrgust koguma. Kummaline selle pildi juures on veel see, et need majad olid lapse lasteaia (käisin lapsena ka ise samas lasteaias) juures olevad majad ning kui lennuk kõrgustesse tõusis, lendas ta üle lasteaia. Järgnes kõikide reisijate üleüldine rõõmuhüüe, et uskumatuna näiv ja kõikides ärevusepinget kerinud tõus oli siiski teoks saanud ja nii uskumatuna kui see sel hetkel ka ei tundunud, me ei kukkunudki alla! Lennuk jätkas oma tavapärast lendu... järgmine kaader on kuskil välismaal, väikese öistes tuledes linna kohal ning reisijatel oli piloodiga vestlus, mis on järgmise sihtkoha nimi. Nime enam ei mäleta, kuid mälus on justkui pilt, et see sisaldas „s“ tähte...
Tänu sellele, et me ei kukkunud alla, vaid lennuk tõusis edukalt õhku ja me lendasime ning reisijate (kaasaarvatud piloot) vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond, sain sellest nii suure adrenaliinilaksu ja positiivset pauerit, et ärkasin üles... kell oli kümmekond minutit enne kuute hommikul. Kuidas ma ka ei üritanud, korralikult magama jääda enam ei õnnestustunud, lihtsalt nii palju positiivset energiat pulbitses mu sees...
*
Minu jaoks oli nähtu enneolematu, esmakordne. Läbi oma elu, kuni tänaseni, olen näinud (muidugi mitte igal öösel, kuid siiski vastikult palju) erinevates variatsioonides, kuidas lennuk vaid alla kukub. Ise ma lennukis ei ole olnud, kuid alati on lennuk kukkunud alla kuskil minu lähistel ja ma olen pidanud võitlema, jooksma ja põgenema, et kukkuv lennuk või puruneva lennuki tükid mulle peale ei lendaks. Olen pidanud põgenema nö elu eest. Ja need unenäod on hommikuti ärgates alati väga värvikalt meeles ning hinges on olnud kohutav äng. Heameel muidugi selle üle, et see vaid uni oli, kuid rõhuvas meeleolus ärgata ei ole sugugi meeldiv.
*
Uni ja unenäod on läbi aegade inimeste meeli köitnud ja pakuvad põnevat uurimisainest veel tänagi. On see ju tõesti maailm, meie teine reaalsus, millesse me läheme, oleme ja sealt naaseme, kuid millest ikka veel nii vähe teame... Paratamatult tekivad mul küsimused, et miks justnimelt lennuk; miks olen kukkuvate lennukite puhul alati olnud sellest väljas, kuid nüüd tõusva lennuki ja õnnestunud sõidu puhul selle sees; miks kuni tänaseni olid ainult katastroofid jne jne... On kuidas on, kuid ma siiralt loodan, et alates tänasest ma enam kunagi kukkuvaid lennukeid ei näe :).

2 kommentaari:

  1. Võid muidugi unenägudeseletajatest selgust otsida. Ilma müstikata aga on väga tõenäoline, et une ajal töötleb ja korrastab aju kogutud infot ja emotsioone. Unes võivad alateadvuse osavõtul leida lahendust ärkvel püstitatud probleemid, tõusta esile mingid olulised mälestused minevikust või võtta visuaalse kuju inimese vaimne ja emotsionaalne seisund. Sinu uute unenägude põhjal võib oletada, et sa ise oled muutunud optimistlikumaks, julgemaks, usaldavamaks ning õnnelikumaks.

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Tii! Olen Sinu poolt viimases lauses välja toodud märksõnadest rabatud :). Loodan, et see tegelikkuses ka nii on, sest ausalt öeldes olen ma pea viimane pool aastat teatud muutuste nimel ise tõesti tööd teinud. Müstikasse ei usu, küll aga alateadvuse võimsasse väesse...

    VastaKustuta