Õppind mehed, head riistad.

Kevade tulemisega saabus meie õuele ka hommikuvalgus. Nimelt oli meil krundi ida-lõuna piiril olevas puudesalus üks ilmatuma suur pappel, mis juba mitmeid aastaid pinnuks silmas. Aeg-ajalt, isegi tuulevaikse ilmaga, kukkus tema otsast ikka mõni suur oks alla. No ja lapsed, nemad ju ronivad mänguhoos ikka igale poole ja ei taha mitte mõeldagi, et mõni neist just täpselt oksa langemise aeg samas kohas juhtuks olema. Lisaks veel see, et oli vanale saunale väga lähedal ning tema ligidusest jooksis elektriühendus ämma-äia krundile.
Varasemate aastatega sai selgeks, et meie oma hammas sellele jurakale peale ei hakka. Aga nagu öeldakse, iga asi omal ajal ja nii saabuski nüüd sobiv võimalus see probleem konkreetselt käsile võtta. Sai tellitud õppind mehed heade riistadega, kes selle probleemi lahendamise oma südameasjaks võtsid. Kahel päeval, 19.-20. märts, tehti tõisist tööd. See oli meestele paras väljakutse – antud puu läbimõõt inimese kõrguselt oli umbes meeter, kaks meest vaevalt ulatasid sellest ümbert kinni võtma. Selgus, et nende praktikas puudub kogemus taoliste isenditega aga mehed ei vandunud alla vaid võtsid väljakutse vastu. Selleks, et toda paplit maha saada, tuli enne selle langetamiseks ruumi teha ehk lisaks paplile võeti maha veel: 2 suurt kuuske ja 1 mänd, sellised 70++ aastased, 1 suur 3-haruline pärn ja veidi eemalt 1 keskmise suurusega pappel. Pärn vajas kasside kaasabil kõrgustes personaalsemat lähenemist, kuna tolle oksad olid segamini põimunud langetatava suure papli okstega ning need vajasid enne langetamist eelnevat eemaldamist, ülejäänud puud olid maapinnalt lihtmeetodiga langetatavad.
Esimene päev kuluski meestel langetamise ruumi rajamiseks. Kassidega üritati vallutada ka paplit ennast – kuna jalad ümber puu ei ulatunud, siis kassidega liiguti nö jalad ühel pool, heideti köis ja vinnati end edasi. Kogu see ronimise protsess esimeste oksteni, mis asusid ca 8m kõrgusel maapinnast, võttis aega poole tunni tuuris. Peale kahe alumise väiksema oksa eemaldamist selgus kurb tõsiasi, et oksatüükad jäid ette ning kassidega olles köit edasi heita ning ülespoole ronida oli võimatu. Sellega loeti siis esimene tööpäev lõppenuks, kuna jäänud oligi vaid papli enda langetamine. Aga mida sa langetad, kui ihaldatud kõrgustesse kuidagi ei saa.
Teisel päeval tuldi tagasi juba asjalikuma – alpinisti varustusega. Nüüd läks ronimine võrreldes eilsega suisa libedalt. Et puu raskus oleks langemise suunas õieti, eemaldati paplilt esmalt kõik põhjapoolsed oksad (langetamissuund lõunasse). Seejärel seoti üles puu otsa suur köis, mida kaks meest (üks neist Märt) maapinnal tõmbasid-juhtisid ja kolmas mees siis samal ajal saagis. Meeskonnatöö sujus kenasti ja pappel prantsatas suure kolina ja mürinaga täpselt sinna, kuhu plaanitud. Veel viimases hädas püüdis ta oma paari suurema oksaga kinni haarata kõrvalolevast väikesest paplist, mistõttu viimane päris õnnetult nüüd okstest paljaks jäi. Kuna aga ka see pappel on eemaldatavate puude listis, siis seda lihtsam meil nüüd on.
Kulus aega, mis neil kulus, aga õppind mehed ja head riistad tõid oodatud tulemuse. Lisaks said mehed ka kogemuse võrra rikkamaks :).

Allpool siis ka väike võrdlus, mis vilja kannab tehtud töö. Nüüd jääb meil endil veel eemaldada pildil suurimana paistev kuusk ning sellest paremale jäävad ülejäänud isendid, mis iganes need seal siis ei ole (välja arvatud esiplaanil olev suur tamm). Eesmärk on teha see nö vanast risust puhtaks, koristada metsaalune ning istuda peale uued noored kuused. Seda kõike nüüd see kevad ilmselt enam ei jõua aga eks aeg näitab. Eks neid suuri puid veidi kahju langetada ole, kuid fakt on, et need üksikuks jäänud isendid ei pea seal niimoodi tormide käes kaua vastu ning mingit silmailulist väärtust nad ka ei paku, rääkimata tuuletõkkest või millestki muust. Eks aegajalt peab ikka "välimust" uuendama, selline see elu kord juba on.