Esmaspäev, 5. märts 2012

Võsapusavõitlus

2010 aasta kevadest, mil uude Kodukesse vaikselt elu sisse tekkima hakkas, peatus silm üha rohkem teda ümbritseval. Nii jäi iga päevaga silma ikka üha rohkem neid detaile, millega sugugi rahul olla ei tahtnud. Paraku pole roheline aeg aga puude ega võsa langetamiseks. 2010/2011 talvel, mil mahlad puudel juba külmunud, sai saag kätte võetud ning suure hurraaga asja kallale asutud, kuid siis selgus karm tõsiasi, et lumikatte paksus oli meeter kõrge ning parima tahtmise juures mootorsaega istmikuni lumes rabeleda ei tundunud see kõige parem mõte. Mõned suuremad oksad said eemaldatud pusast nr 1 (vt esimene pilt) ning sinnapaika see asi jäi, lootuses, ehk enne päris kevadet tuleb soojemaid ilmu, mis lumekatte õhemaks sulatavad ning saetöödega jätkata lasevad. Aga tutkit. Lumi läks koos suure kevadega, mil kõik lõi roheliseks ja õitsele ning algasid tavapärased kevadised aianduslikud-põllumajanduslikud tööd.
Õnneks pole kõik aastad aga vennad ning tänavune leebe talv lasi rahulikult lõpule viia eelmisel talvel alustatu. Esialgse plaani kohaselt ei olnudki rohkem kavas, kui eemaldada esimesel pildil olev rägastikpuu, see kriipis kõige enam meeli ja silmi. Töödega alustasime 21. jaanuaril ning aiatöödeks olid meil kasutada ainult nädalavahetuse päevad, sest töönädala sees peale tööpäeva oli juba ju pime. Töö aga ei sujunud sugugi nii ühe jutiga kui alguses endale ette kujutasin. Nagu eelmisest blogikandest lugeda võib, tekkis meile uus pereliige bernhardiinikutsikas Bella näol, kellele oli vaja teise Eestimaa otsa järgi minna. Mõni aeg peale seda saabus aga käre külmalaine, mis õieti ninaotsagi toast välja pista ei lasknud, rääkimata siis õues töö tegemisest. Ja olgu see töötahe kui suur tahes, ega talvel üle paari tunni korraga väljas ikka ei rassi. Või noh, rassiks ju kah, aga hambad kõvasti ristis eesmärgi poole püüelda pole nagu kah päris see, hobidega peab ikka mõnuga tegelema ;). Lisaks sellele oli paaril nädalavahetusel üritusi-koosviibimisi, mis aja röövisid. Ja nii see aeg läks... kuniks eilsega saab siis antud töö lõpetatuks lugeda. Ja oi, see tunne on hea!
Esmalt eemaldasime kurjajuur nr ühe. Kui see oli tehtud, ilmus eemaldatud rägastiku tagant nähtavale järgmine pahalane, keda ei saanud enam ka kuidagi püsti jätta. Pikemalt arutlemata läks saag sellelegi sisse. Kui ka see oli eemaldatud, jäi vaatevälja pahalane nr 3, mis enne nagu ei hakanudki eriti silma, kuid kui kõrvalt oli plats puhtaks tehtud, ei sobinud sedagi enam püsti jätta. Nii sai temagi sae karmi maitset tunda. Tegemist siis vanade võsastunud õuna- ja ploomipuudega, mis saaki juba ammu enam ei kandnud, vaid varjasid valgust ja lämmatasid õhku.
Kogu langetatud materjal tuli vedada eemale põlluserva, sest oksi sealsamas lähedal põletada olnuks liiga riskantne, majale liiga lähedal. Nüüd tuleb oodata soodsat kevadilma, mil teha sõpradega üks tegus lõkke- ja grillipäev. Kuna foto ei anna edasi ruumilisust, siis märgin ära, et need oksad on kokku kuhjatud poolringi kujuliselt ning 1/3 nendest on veel lume all. Mul oli päris hea meel, et vahepeal lund juurde sadas, kuhjad läksid juba nii kõrgeks, et mul oli päris tükk tegu nende üksteise otsa ladustamisega. Kokkuvõttes sai selle oksteveoga hea annuse värsket õhku kopsudesse ja hea hulga käidud kilomeetreid trenni :). Lisaks veel tuisukaitse - kus oksi ei olnud, olid üle sissesõidutee kõrged lumevaalud, okste taga aga ei midagi.
Kui nüüd päris aus olla, siis antud langetustööde lõplik viimistlus jääb aega, mil lumi sulanud on. Siis saab korralikult maha võtta praegu veel püstiolevad tüvetüükad, vedada ära vahepeal juurde sadanud lume alla jäänud peene oksarisu ning tulevase grilli tarbeks ladustada ühte kohta kokku jämedamad puud. Kuid see on kõik siuke nipet-näpet ühepäeva tegemine.


Pildipangast otsides leidsin võrdluseks vaid ühe pulapildi kevadest 2010, kus Märt parasjagu kanuuga kuiva trenni teeb. Võrreldes neid kahte pilti on minu meelest tulemuseks küll palju "puhtam ja kuivem" tunne :)! Ja oh seda rahulolu, millega nüüd saabuvale kevadele vastu minna!


PS. Esialgsete plaanide kohaselt näen vaimusilmas antud piirkonnas kividest laotud välipliidi-ahjuga tulevast grillinurka, kuhu eelmisel aastal juba vaikselt elupuu hekki rajama hakkasin. Pildil nr 1 kollase täpiga tähistatud kepikeste vahele on istutatud 4 väikest elupuu oksakest, aiamaal ettekasvatuspeenrale sai neid pandud veel 25 tk, eks kevadel näha ole, paljud neist talve üle elasid. Nendel elupuudel on ka oma lugu. Antud pistoksad said võetud tollesse kivimäkke kasvama pandud puukeselt. Hekki kõrgeks kasvatada ei kavatse, kuna heki taha jääb loojuv päike. Sooviks hekki hoida võimalikult madalana ja ühtlaselt kompaktselt pügatuna. Kas see antud elupuu sordiga ka reaalsuses õnnestub, pole mul õrna aimugi :).

2 kommentaari:

  1. Mõnus kui talvel saab aias toimetada.
    Meil on võsalõikused küll kõik seljataga, küll on sel aastal vaja maha võtta juba endaistutatuid vanadusest nõdraks jäänud ploome, aga paksu lume tõttu me nendeni veel ei pääse.

    VastaKustuta
  2. Tubli!
    Meil on aga ees viirpuuheki ,,töötlemine,,Miks küll ühel puul nõnda palju astlaid!!!

    VastaKustuta