Teisipäev, 9. oktoober 2012

Väike rumaluke


Tulin hommikul poissi aeda viimast ning elutuppa astudes tundus väljast tulnuna ruum umbne. Kiireim viis värske õhk tuppa saada on rõduuks mõneks ajaks pärani valla jätta. Panin toa tuulduma ja läksin teise tuppa pisipiigat õueriietest lahti koorima. Peale pikka jalutuskäiku väike suutäis ka enne mängule minekut. Ja kui ma siis mõne hetke pärast uuesti elutuppa astusin, ei saanud ma aru, miks mu sidrunipuu lehed nii usinasti ja jubeda kolakaga aknalauale kukuvad. Täitsa ehmatasin kohe. Ja siis mina nägin – pisikene linnukene oli varjunud minu sidrunipuusse ja üritas sealt okste vahelt läbi klaasi välisesse rohelusse lennata. Et siis lehed pudenesid jalge alt ja kolakad tulid aknaklaasi vastu põrgates. Panin toa ukse kinni, et korteri avarustesse ei lendaks ning hakkasin teda vaikselt rõdu uksest välja ajama. Puuke asub rõdu suhtes üle toa kõrvalseina aknalaual. Alguses ei tahtnud ta sellelt aknalaualt kuidagi lahkuda, kuid kui sealt viimaks lendu tõusis, võttis õige suuna. Aga nii õnnetult, et tormas kõige otsemat teed suurde aknaklaasi, mitte ei sihtinud rõduukse auku. Ju nad väiksekesed vist ei oska... Kuna see lennudistants oli ikka päris mitu meetrit, siis ta vaeseke sai korraliku peapõrutuse. Kolaki vastu akent ja pots põrandale. Saime ta siis viimaks kätte ning viisime pisikese õnnetusehunniku rõdule kapi peale. Ja ta oli tõeline väike õnnetusehunnik – nokaga toetas vastu kappi ja lihtsalt oli, liikumatult. Paar hetke hiljem, kui fotokaga naasin, arvasin esmalt, et ongi temaga juba kurvasti. Siis aga nägin, et hingab ning silmad liikusid. Veel umbes 5 min hiljem tõstis juba pead ja tegi isegi paar piuksu noka vahelt aga ise veel täiesti liikumatu. Vaikselt käisin teda ikka aknast piilumas, mida aeg edasi, seda tragimalt juba uudistas ümbrust. 25 min hiljem oli mulle kapi nurgale jäetud väike valge "kingitus", kinkijat ei kuskil. Loodan, et kosub ikka kenasti ja on võimeline usinalt jätkama omi igapäevatoimetusi :).

3 kommentaari:

  1. Paar nädalat tagasi ei julenud ma enam ühtki akent lahti jätta. Mul tükkis terve suve üks linavästrik tuppa, siis võttis veel paar tükki seltsiks ja nüüd on varblased need, kes vist vihma eest tahaksid sisse saada. Ma ei tea, kuidas nad orienteeruvad ruumi sissepääsemiseks, aga nende väljasaamine pole kunagi lihtne.

    VastaKustuta
  2. Kuule, neid tihase-hullusid kipub meile ka tuppa, siis pekslevad mööda elamist ringi ja külvavAD paanikat. Kui mõni tuleb jälle, siis avan kõik aknad laiaölt, siis ise leiab tee välja. A nad on segased

    VastaKustuta
  3. Meil on ka juba kahel päeval üks tihane trepikojas ekselnud. Aga on ikka ise välja saanud. Kevadepoole külastavad meid pääsukesed. Kunagi ajasin neid toa kaudu välja (meil ülemine korrus ja allapoole ei saanud kuidagi ajada), aga nüüd meil akendel sääsevõrgud ees ja toa kaudu ei saa. Aga aega võtab, rahunevad maha ja siis leiavad ise õige tee.

    VastaKustuta