Ise tehtud - hästi tehtud :)

Trotsides reedel (26. okt.) mahasadanud lund, pistsin pisipiiga kängurukotti ning asusin perearsti poole teele. See oli paras Kolgata tee, sest too lumi teedel oli juba kokku trambitud ja jäiselt siledaks lihvitud. Nagu ikka ja alati tuleb talv ootamatult ja seega polnud teed näinud kübetki liiva ega peenkruusa, ole aga ise oma akrobaatiliste harjutuste meister ja jää püsti. Kuna mul oli oma vastutusrikas tandem kanda, siis läksingi enesekindlalt kossa-kossa jalgu lohistades. Ega ta ju kena ole, et noor inime niimoodi jalgu lohistab aga no mis sa hädaga ikka teed :). Kogu tee läbimine võttis kaks korda kauem aega kui tavaolukorras, kuid ma olin sellega arvestanud. Bussipeatusesse jõudsime isegi väikese varuga, sai terake jalga puhata. Seal sai piiga endale peagi hüüdnimeks "suurte silmadega jänku". Ootepaviljoni serva tagant tuli nähtavale naine, vanuses üle keskea, nägi meid ja turtsatas vaikselt naerma. Muheles natuke omaette, vaatas veidi ringi ning piilus uuesti meie poole ja suu kiskus taas kõrvuni ning siis ei suutnud ta enam omaette muheleda, vaid ütles oma mõtte kõva häälega välja. Ja see ei ole mitte esimene kord, kui piiga tänaval käijatele niimoodi positiivselt mõjub. Iseenesest ju armas :), kuid minu meelest need kõrvakesed selle kombe küljes on küll üpris väiksekesed või siis tõesti olen mina ise sellega lihtsalt nii ära harjunud (pilt kõhukotiga, mis on matkajutu juures).
Esimese lume tuleku hullus oli tänaseks vaibunud ning bussid kenasti graafikus, jõudsin pärale ettenähtud ajaks. Kui lastetoas piigaga asjatasin ja perearsti ootasime, küsis õde igasuguseid küsimusi lapse üldise arengu kohta ning üks küsimus oli: "Kas hambaid on?". Pidin vastama eitavalt, kuna neid veel lihtsalt ei olnud. Peagi vaatas ka perearst meid üle, kõik oli tip-top korras ja siis oli aeg saada plaanijärgne surakas. Või õigemini suisa kaks tükki. Piiga oli tubli, ühe süsti peale ei tehtud teist nägugi, aga selle peale mida õde hoiatas, et on kibe, tehti ikka paar kõvemat rööki ka, mis hetke pärast juba ununes. Peagi asusime taas läbi toidupoe külastuse kossa-kossa kodu poole. Lisaks lapsele ja seljakotile oli käe otsas nüüd veel suur tordikarp ka, mis teatud tasakaaluharjutusi tehes käe otsas piruetti lõi.
Kodus saabus meil peale korralikku kõhutäidet lõunaune aeg. Kasutasin täna võimalust ja läksin ka keset päeva unedemaale seiklema. Ja oh üllatus-üllatus, ärkasin mingi aja pärast ise üles (sellist asja tavaliselt ei juhtu, ikka on väljamagamise defitsiit) ja kuidagi ehmatas, et piiga polnud veel häält teinud. Vaatasin kella, olin põõnanud paar tundi, piiga kokku juba kolm. Enneolematu. Lõunauni ikka nii kahe tunni ringis tavaliselt.
Kui piiga viimaks ärkas ja temaga tegelesin, kinkis ta mulle taas ühe oma miljonitest siirastest ja avalatest naeratustest ja sel hetkel märkasin miski valge puru tal igeme peal. Hakkasin seda sealt siis ära pühkima, kui selgus, et polegi sodi – hammas hoopis! Hing ei andnud rahu, katsusin veel kergelt sõrmega. Hammas mis hammas!
Võta nüüd kinni, kas see pikk magamine oli nendest süstidest või hoopis hambast aga igatahes selle hamba ta endal lõunase unega välja magas. Nüüd on meil hambaga tegija tüdruk ja seda täpselt oma 7-nda kuu sünnipäeval. Nüüd oli kohe kaks põhjust tordi söömiseks :).