Neljapäev, 9. juuli 2009

Sa pühha Moooses!

Eile kui põnglane vanavanemate juures asjatas, oli tal selle aastase uudse nähtuse – värskelt pakitud heinarulli – otsa kindlasti tarvis ronida ja kuna endal jõud üle ei käinud, pidi vanaisa aitama. Parasjagu põnglast rulli otsa upitades tundusid vanaisale silmanurgast ta kohe-kohe õitsema hakkavad kartulid kuidagi olematult madalad. Nii seadiski ta oma kiired sammud kartulamaa poole ja vastu vaatas talle siis selline pilt nagu esimeselt fotolt nähtub. Peenar pole küll suur, kuid ikkagi hoolega oma eakate kätega kasvatatud, nii sügisese maiustamise jagu. Lähimal uurimisel jõudsime siis tulemuseni, et ju see emis oli, kes oma pesamunadele toiduhankimise nippe õpetas ja igavesed pirtsud ka veel, kõik vanad kartulid olid alles!

Tundsin ämmale-äiale nende suure kaotuse puhul südamest kaasa, olin suures hämmingus ning asjatasin veel oma aias tarvilikke toiminguid teha. Õhtul kui mees töölt koju tuli, oli mille üle arutleda. „Kartul kartuliks aga su pojengid?!” juhtis mees mõtted hoopis uude suunda. Selle peale ma polnud mitte tulnudki! Kõigest oma viiskümmend meetrit on pojengide ja tolle õnnetu kartulamaa vahe ning pojengidel on ju tõepoolest sellised head mahlased juurikud all. Ja ma just eile jõudsin maha istutada oma aia värskeima uustulnuka – pojengi „Yellow Crown”, kellest ma juba mõnda aega läbi helendava arvutiekraani unistanud olin ning peagi saabuva vähe ümmargusema tähtpäeva selleks igati hea põhjuse leidsin olevat, et ta koos muu vajalikuga Hansaplantist ühes võtta. Ega see nüüd masu ajal just mõistlik samm ei olnud, kuid meile kõigile on aegajalt väikene preemia ju lubatud ;). Ja tema saaminegi oli omamoodi kummaline või vähemasti meeldejäävate emotsioonidega seotud – olime vajalikud asjad kõik korvi pannud, kui võtsin südame rindu ja mõtlesin, et lähen vaatan sinna pojengide sekka, kas on teda üldse lootust saada. Kõik letid olid täis punaseid-roosasid-valgeid pojenge, ühte sorti palju ühikuid, ning leti küljes siis vastavad sildid, millega tegu. Ja ma ei uskunud seda, mida mu silmad nägid, hakkasin siis potte ükshaaval läbi vaatama, et ehk on ikka teiste vahele sattunud ning vastav silt lettidel lihtsalt puudub ja teisel letil ei saanudki veel õieti otsima hakatagi, kui kollaste siltidega potid silma jäid. Vaid ainult kolm tükki, kaks neist ikka päris õnnetukesed. Kui ei oleks toda kolmandat olnud, siis ilmselt oleks tol päeval minust see investeering tegemata jäänud. Tükil ajal ei ole millegi üle nii siiralt rõõmustanud! Ja nüüd ma istun siin linnas, üritan asjalikult tööd teha, ise samal ajal kui praepannil – minu pojengid ja va vastikud põrssad! Ülejäänud pojengid küll numbrilises mõttes nii väärtuslikud ei ole, kuid nad kõik on minu jaoks oma looga lilled ja see on juba hoopis teistmoodi väärtus.

2 kommentaari:

  1. Häda ja viletsus nende sigadega! Aga ma ei ole kuulnud, et nad pojenge välja oleks kraapinud.

    VastaKustuta
  2. Uh, lugedes hoidsin hinge kinni... pole küll kuulnud, et põrsakari pojengijuurikaid tuhninud oleks, aga kes neid teab...

    VastaKustuta