Neljapäev, 13. oktoober 2011

Pingumarjad

Eelnevast veidi juttu tehes võib öelda, et suvi ei kujunenud sugugi ootus- ega lootuspäraseks, ka igasuguste liikuma saamiste ja rändamiste osas oli väga kasin. Kuid rändurihinged nagu me mehega oleme, leidsime, et maksku mis maksab aga enne talve peame me ühe korraliku tuuri metsa saama. Või õigem oleks seekord öelda – rappa. Kuulu järgi pidavat rabad jõhvikaid täis olema ning nii seadsimegi selle korra eesmärgiks kuremarju korjata.
Kell oli kolme paiku pealelõunal kui parkisime auto metsaveerele väikese külavahetee äärde ja seadsime sammud mööda põlluserva taamal asuva metsa poole, mis kilomeetri kaugusel pidi endas väikest Pingu järvekest rabas peitma. Alguse minek kõige hullem ei olnudki, põlluservas läks vana lai traktorirada, põllu lõppedes tuli ületada aga vana raiesmik, kus roikad risti-rästi jala alla jäid ning arvestades märga vihmaperioodi vastikult libedad olid. Saanud püsti jäädes edukalt ka selle takistusriba ületatud, viisid edasi vaid aimatavad loomarajad. Ja nagu ühele geopeiturile kohaselt, nii usaldasime ka meie oma gepsu ning valisime ikka selle va kõige otsema tee, mis paraku meid läbi tihedate padrikute ja muude taoliste metsavormide viis, kuniks jõudsime igatsetud rabapinnasele, kus iga astumisega jalg pea poole sääre jagu maasse vajus, lisaks sellele ohtralt igasuguseid väikeseid, sügavaid peitekraave ja auke varitsemas oli. Ületanud ka need katsumused, leidsime end peagi Pingu järve lähistelt. "Oh, marju näib siin tõesti olevat!" kuulsin kõrvus mehe sõnu. No vaatasin, mis ma vaatasin, aga ühtegi ei näinud! Kui mees mind lõpuks ninapidi sisse pistis, siis võttis ikka silme eest punetama küll – mis teha, linnainimese asi :). Ma silmadega otsisin tol hetkel rohkem nagu pohli või nii (neid sai kuu varem korjamas käidud) ja ei tulnud selle pealegi, et need laiali laotatuna samblavaibal ja otsapidi selle sees peidus on... Aga näe, tänaseks jälle kogemuse võrra rikkam, kuigi eks neid jõhvikaid ole, tõele au andes, ju ennegi nopitud :)! Minul umbes liitrine ja mehel kahene ämber käe otsas, tegime usinalt ja mõnuga kuremarjavõimlemist – kord kükki, kord tagumik püsti, kord käpuli maha... ja niimoodi lõppematu arv kordi, kuniks asi nüriks kätte läks ning tundus, justkui teeks mingit mõttetut liinitööd. Ise liikusime samal ajal kogu aeg vaikselt suunaga ikka järvele lähemale. Eks lisaks marjadele oli väike eesmärk ka mõni geopeituse aare noppida. Kui mõlemil ämbrikesed ääreni täis, sai marjad paigutatud suuremasse, 10L ämbrisse. Kuid mis külje pealt me seda ämbrit ka ei vaadanud, leidsime, et tänaseks meile sellest Pingust aitab! Oli meil varuks ju veel vähemalt kolm erinevat raba ümbruskonnas, milles igaühes mõni aare või suisa mitu. Ja eks ikka ole nii, et naabri muru on rohelisem, nii lootsime meiegi, ehk on teistes rabades ilusamad ja suuemad marjad :). Oma esimest tublit korjetööd premeerisime siis "Pingu" aarde otsimisega – mida aardele lähemale, seda hirmsamaks läks pinnas... kuniks saime selle kätte üsna õõtsiku servalt. Päris hirmus oli seal seista, eriti kui mees nimme veel maapinda kiigutas ka. Ikka suudad mõelda seda kõige hullemat – mis siis juhtub kui maapind su jalge all rebeneb ja sa mülkasse vajud? Seda aga õnneks ei juhtunud ja need õõtsikud on tegelikult päris vastupidavad, eks käima peab muidugi ettevaatlikult ja kaks jalga päris kõrvuti ikka ühe koha peal seista ei tasu. No räätsadega oleks muidugi teine asi, aga neid meil ei olnud.
Tagasiteel usaldasime juba kooslust loomarada+geps ning tänu sellele saime metsast välja märksa valutumalt, st jäi ära tihnikutest läbi pugemine, raiesmik oli möödapääsmatu. Auto juurde naasesime kella poole kuue ajal. Nüüd pidime juba veits tempot lisama, enam päris naudiskleda ei saanud, kuna õhtupime hakkas peale tulema, kuid soov marju korjata oli endine.
Järgmisteks sihtmärkideks olid siis aarded "Maaliline" ja "Bonzo", mis asusid edasi umbes 15 min autosõidu kaugusel. Seekord tuli auto parkida päris maantee äärde ning raba ise asus ka õnneks üsna tee lähistel, ei olnud vaja läbida põlde, raiesmikke ega metsi, vaid ligi 300m hõredat rabametsa enne kui rabani jõudsime. Metsaservast aardeni oli veel oma 400m rabas, mis hoopis teistsugune, kui Pingu. Siin oli tunduvamalt märjem ning käima pidi suurema ettevaatlikkusega. Mida lähemale aardele "Maaliline", seda pikemaks venisid näod – mitte ühtegi marja! Aga seda peab küll tunnistama, et ääretult maaliline oli seal olla küll, võttis ikka ahhetama ja ohhetama, seda enam, et päike sättis juba minekule ning läbi paksu hallivihmase pilvemassi endale augukese oli rebinud ning taamal madalal metsaviirul säravoranzhi värvitriipu pakkus. Mul oli siiralt kahju, et meie sinna jõudmise ajaks juba nii pimedaks oli läinud ja ma ühtegi pilti teha ei saanud :(. Kellel aga pildistamine südamelähedane on, siis soovitan sinna soojalt "jahile" minna küll. Ikka marjalootuses seadsime oma sammud veel 300m edasi, järgmise aardeni. Aarde leidsime kenasti aga mida polnud, olid marjad.
Järgmiseks sihtpunktiks oli taas u 15 min autosõidu kaugusel olev "Parika Väikejärve" aare. Kuna teada oli, et siin on tegemist avaliku suurema matkarajaga, siis marjadele siin ei panustanudki aga no silmad lahti käia tasus ikka. Kuigi mis neist ikka hoida – suur pime oli juba saabumas. Samas oli väike lootus, et ehk paistavadki taskulambivalgel paremini silma. Aga tutkit! Aardejaht viis meid seekord päris teisele poole järve, väga ilus lõõgastav jalutuskäik oli päeva lõpetuseks. Ja oh seda mõnu, kui jalg ei vajunudki iga sammuga poole sääre võrra maa sisse, kuidagi kummaline oli käia :). Kui eelmise aarde lõpetuseks hakkas see pidev põlvetõste ja maasse vajumine puusadele haiget tegema (no rasked põlvedeni kummikud olid ka juba mitmeid tunde jalas), siis siin käimine oli täieline nauding, kuigi jätkuvalt kummikutes ning jalad ei tahtnud sõna kuulata ja enam maast eriti lahti tulla. Tundsin mõnuga, kuidas need kodus veedetud kuud said nüüd mööda metsi-rabasid iga ihurakuga läbi rassitud! Aardest tagasi autoni saatis meid juba kottpime, igasugustest helidest täiesti vaikne ning tuuletu õhtu.
Nüüd oli vaja veel leida endale koht ööbimiseks, milleks olime valinud Öördi metsaonni. Mitte küll otseselt onni ennast, kuna seal puudub küttekeha aga onni juures muud eluliselt vajalikud atribuudid, nagu väike parkla, lõkkeplats koos puudega jmt. Ööbisime muidugi oma armsas autos. Laagriplatsile jõudsime poole üheksa paiku. Väike tutvus olukorraga ning laagrisse jäämist alustasime voodi ülesehitamisega. Kui see valmis, oli mahti tegeleda kõige muuga. Puudega oli seal paraku natuke nukker olukord, olid kaetud paksu kuivanud mudakihiga, kuid oma funktsiooni nad õnneks siiski täitsid – andsid valgust ja sooja. Grill ja soe õhtusöök sai valmis kella 10ne paiku ning peale seda mats ja maaühendus :). Pea padjal üritasin veel natuke ajakirja lugeda, mis küll kummalisel põhjusel väga järsku lõppes ning peagi leidsin end keset lagedat ja vedelat õõtsikut üksi maadlemas, ämbrike punaste marjadega käe otsas. Kuna olin seal üksi ning ikka üks või teine jalg läbi õõtsuva pinnase sügavale vette tahtis vajuda, oli see minu jaoks nii hirmus, et võpatasin ning keerasin teise külje, misjärel pilditusse unne vajusin, saatjaks mehe, kes üle 3G levi aardelogisid kirja pani, arvutiklahvide klõbin. Öösel ärkasin mitmeid kordi auto katusel tralli löövate vihmapiiskade peale – küll on ikka mõnus, et me päeval seda vihma ei saanud ning kõik ülearune kila-kola sai õhtul ennetavalt onnikesse peitu viidud. Lootsin salamahti, et vihm hommikuks oma trallitamise lõpetab ja kingib meile ka homme ühe toreda päeva. Vastu hommikut ärakasin uuesti, hirmus külm oli, kuid enam ei sadanud. Maadlesin, mis ma maadlesin, pugesin mehele kaissu ja ninapidi magamiskoti sisse, kuid ei, liiga külm oli, võttis hambaid plagistama. Ajasin siis mehe üles, kes sooja sisse pani, unise peaga ju selle peale ei tulnud, et oleks võinud seda ise teha. Kell oli siis pool kuus. Kuna väljas oli veel padu pime, põõnasime mõned tunnid veel edasi.
Autost välja ronides tervitas meid jätkuvalt öine udu, mis öösel kuukumas nii müstiline näis. Hommik oli külma võitu, ent vihmatu ja tuuletu. Öösel oli sooja olnud +3 C ringis. Pakkinud auto kokku, teinud kiirelt kuuma hommikukohvi paari suupistega, asusime taas teele, seekord siis "Öördi" aarde poole.


Kuigi päike oli me saatjaks, saime kraesse märga – puud olid öisest vihmast läbimärjad ja tilkusid krõbinal lehtedesse üksteise võidu. Külm ja rõskus tahtsid kangesti läbi mitme kihi riiete ikkagi kontidesse pugeda, sooja saamiseks tuli hoida tempot. Oma teel ületasime mõned puitlaudadest üle kraavide ehitatud sillakesed, kus nägime huvitavat lahendust libeduse vastu – kogu silla ulatuses oli ümber tõmmatud peenike traatvõrk. Töötas hästi! Jätnud kilomeeetri rassimist selja taha, jõudsime raba servale. Rassinud sealt veel edasi oma 300m, ei saanud aru, kes pagan oli nii palju vammuseid mulle selga toppinud, nahk oli seljas märg ning palavus tahtis tappa :). Aga raba oli võrreldes eilsetega hoopis isemoodi – kuivi mättaid leida oli pea võimatu, kõik oli üks suur märg, kuskil isegi vulises vesi väikese ojakesena rabast järve. Eilne rabas tötsamine oli lapsemäng tänase kõrval. Geopeituse aare oli küll üsna turvalisel kohal kuivemal pinnasel järvekese lähedal mändide vahel, kuid meil oli lisaks sellele ju teine siht veel silme ees. Nägime eemal sarnaseid pinnavorme kui Pingus ning võtsime oma suuna sinna peale. Isegi Märdi, kes muidu üsna uljas, samm muutus tunduvamalt ettevaatlikumaks. Kuidas ma tema taga ka ei vaadanud, samasse auku ma astuda ei tahtnud, seega juhtuski nii, et minu tempo oluliselt aeglasemaks kujunes. Kuigi valisin hoolega kohta, kuhu jalga panna, suutsin ikkagi astuda nö tühja auku :(. Vesi õnneks üle kõrge kummiku serva ei tulnud, kuid ootamatu ehmatus võttis seest olemise nii kõhedaks, et peale veel mõne argliku sammu tegemist ma enam edasi minna ei tihanud. Jäin siis keset lagedat rabavälja seisma ja ootama, kui mees eemal uudistamas käis. Kuid mida polnud, olid ikkagi jõhvikad :). Peagi minu juures tagasi, oli selge, et selles rabas pole meil midagi teha. Pöörasime otsa ringi ning minu suur soov oli siit kahtlasest mülkast taas turvalisele pinnasele saada. Aga looda sa! Mingil põhjusel oli mees nagu väle põder minust juba tükk maad ette jõudnud kui mina ikka veel hoolega omi samme valisin. Ja oh seda päikest, va sindrinahka! Kui minnes paistis ta selja tagant ning kenasti oli tänu langevatele varjudele näha mättatutid, siis nüüd oli päike vastu ja kogu maapind muutus ühtlaseks kollakas-beezhikaks-oranzhiks massiks ja seega polnud mul enam õrna aimugi kuhu omi jalgu panna! Ja vat siis ei saanudki ma enam ei edasi ega tagasi, miski hetkeline hirmukramp tuli. Siis meenus aasta 2005 "Punahundis", kus sattusin täpselt samasugusesse olukorda. Sain sealt välja tookord, saan ka nüüd!
Auto juurde tatsudes pidasime maha edasise sõjaplaani – mõistlikum oli sõita tagasi 50 km Pingusse kui et hakata avastama uusi rabasid ning jääda tühjade kätega. Mõne aja möödudes võimlesime taas tuttavate mätaste vahel, kuid ka siin oli olukord võrreldes eilsega kõvasti muutunud. Kõik oli nii märg ja kaetud ohtra veega, sugugi enam mitte nii kindel pinnas jalge all – öine vihm oli ikka korralikku tööd teinud, kuid siiski ei hullu miskit. Liikunud järve ääres siia-sinna ringi, saime mõne tunni möödudes 10L ämbri täis ja veel tiba pealegi. Neid oli seal erinevates punastes toonides nii palju, et seal võiks võimelda veel praegusenigi... Aga nüüd istun siin oma marjade otsas ja mõtlen, mis ma nendega peale hakkan... nii juhtub, kui linnainime metsa lahti lasta :D...

4 kommentaari:

  1. Kui muud välja ei mõtle, pane need jõhvikad väikeste vaakumkottidega sügavkülma. Hea talve jooksul vajadusel vitamiini võtta.
    Sellised loodusseiklused on vahvad, minu viimased jäävad küll rohkem kui aastakümne taha, olen neist, khm, välja kasvanud...

    VastaKustuta
  2. Ma pole ka ammu enam ühtki rabamatka ette võtnud, vist ka välja kasvanud:) ja tegelikult pole enam ka erilist vajadust, need pingumarjad:), mis tore nimi nüüd!, kasvavad enda õues, viitsi ainult üles võtta.
    Olen neid samuti hoidnud sügavkülmas, aga kuna meie saak on alati suur, siis osa olen koos kõrvitsaga keetnud salatiks, maitseb isegi paremini kui traditsiooniline pohlamoos.

    VastaKustuta
  3. No kui jahe ruum olemas, võid neid ka purgis hoida - keedetud jahutatud vesi kaela ja purk kinni. Säilib väga hästi ja nii saab neist ka talvel komme teha, külmunud sulavad pehmeks. Ja osa tee kohe kommiks - munavalgest läbi ja siis tuhksuhkrusse veerema. Njämmm, tahan kaaa jõhvikaid.

    VastaKustuta
  4. Rabad on võrratud! Eriti laugastes ujumine - neid ohutuks tehtud kohti on ka üsna mitmeid. Marjad-seened on veel lisaboonuseks.

    VastaKustuta