Enne veel kui lõpeb aasta...

... teeks möödunud aia-aastast ühe kiire ja ülevaatliku kokkuvõtte, hiljem ajaloo mõttes lihtsalt huvitav mõnda asja meelde tuletada-meenutada.

* Vastu kevadet, enne veel kui ilmad päris soojaks läksid, sai aias tehtud nö hooldusraiet. Nimelt on meil jätkuvalt igivanu õuna- ja kirsipuid ning muid võsastunud kohti aias, mis hädasti vajavad korda tegemist, saaks aeda õhku, ruumi ja valgust juurde. Talvel selle meeletu paksu lumega polnud nagu mõtet puid maha võtta, oleks pikad kännutüükad püsti jäänud, seega ootasime, kui lumikate tiba õhemaks sulas. Kuna nimetatud ala jääb küllaltki maja lähedale, tuli kogu see oksarisu (mida ei olnud sugugi vähe) vedada kaugemale eemale põlluserva. Mäletan, et kokkuvõtteks sai ikka ohtraid kilomeetreid maha vantsitud ning enesest mõistagi võttis see kõik kokku päris suure ajakulu. Sellest tulenevalt juhtuski, et enne kevade saabumist me ei jõudnud kõige soovituga valmis. Suvel, kui kõik rohtus-lehtes, me nende puudega aga mässama ei kippunud, tööde lõpetamine jäi ootama uut talve-kevadet. Praeguseks kui kõik on jälle paljas ja raagus, näpud juba sügelevad seda koledust likvideerima, kuid juulikuust saadik taevast tulev pidev märg ja pahkluuni pori aias ei kutsu veel kuidagi toimetama. Tuleb ära oodata pakasepoisid, et siis üheskoos asuda asja kallale!

* Ilmad läksid soojaks, saabus kauaoodatud kevad, mis need meeletud lumemassid endaga viis. Algasid kilplaste aiandustööd. Nimelt seoses kodukese ehitamisega sai ju majaümbrus mullast puhtaks kooritud ning peale maja püsti löömist on majaümbrus kui paljas ja auklik-kühmlik kuumaastik. Juba talvel veeretasin oma väheseid sente sõrmede vahel ja mõtlesin, et nui neljaks, üritan kevadeks nii palju säästa, et paar koormatäit mulda tellida. Kuid võta näpust, masu mõjutas nii minu kui mehe tööd täpselt nii palju, et sellest august pole me veel tänaseni korralikult välja roninud. Kuna aga kange soov oli ikkagi suveks majaesine korda teha, siis nii kui muld põllult paistma hakkas ja maa juba veidi tahenenud oli, haarasime aiakäru ja labida ning kindel siht oli lähima põlluni. Tegemist siis meie endi, kuid välja renditud põlluga, seega igati õigus sealt vajadusel manti võtta. Ja nii siis mees ühel nädalal tööpäevaõhtuti ning samal nädalavahetusel kahekesi kordamööda seda rada tallusime, kuniks kokku sai toodud üle 60-ne aiakärutäie kevadist mulda. Hobust meil paraku pole, oleks kindlasti kergem olnud :) ning auto järelhaagist samuti mitte, et kui isegi oleks autoga põldu pääsenud, poleks täislaetud järelhaagisega pehmelt põllult välja saanud. Kuid sellegi töö juures polnud aiandushaldjas päris meie poolt ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanitud mullaveole tõmmati konkreetne joon vahele kui töönädala sees traktor põllu üles kündis ning vilja maha külvas. Nii pidimegi siis hakkama saama oma 60-ne kärutäie mullaga, mida tundus olevat kõigest vaid väike käputäis. Minu talvel tekkinud kindel plaan oli maja ette teha väikesed peenrad kuhu kolida pimedast saunaotsast ümber elulõng ning uustulnukana soetada punaseõieline roniroos Flammentanz, mehe unistuseks aga oli sama majakülje terrassipoolsesse otsa rajada hiina laternate peenar, kuna tema oma lapsepõlvest mäletas, et vanavanematel see maja ees oli ning talle need oranzhid laternad meeldivad. Ja sellest plaanist me ei loobunud! Et vihm seda kokku kuhjatud mulda mööda õue laiali ei ajaks, tuli see ju kuidagi ära piirata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem või ehk hoopis, et häda ajab härja kaevu – soovitu saavutamiseks tuli olla leidlik. Nii saigi peenrad piiratud Narva ehitusplokkidega, mida seisab meil aia ääres jõude hulgim. Ega see tulemus nüüd kes teab mis kena ei saanud eksole, kuid ometi sain soovitud taimed panna kasvama ning ajaks, mil nad on end täiselujõudu ajanud, on ehk ka võimalused juba hoopis teised. Ja siis pakuvad nad juba uhket silmailu, kohanemisraskused seljataga. Eks see majaesine natuke sellise Tootsipeenra moodi kõla, kuid miks ka mitte :). Taimed ronivad kõrgustesse maja seina ääres, siis peaks tulevikuvisioonis olema kümmekonna meetri laiune mururiba ning enne hooviteed tahaks veel miskid taimed (sümboolse madala heki) istutada, kuid nendega seoses veel kindlaid plaane pole, mõttevälgatusi on olnud aga igasuguseid. Hetkel ühed põnevamad tunduvad erivärvilised hortensiad, kuid seda peab veel uurima, kuidas meie tingimused neile sobivad... Eks aeg annab arutust :). Igaljuhul oli elulõng sügiseks ümberistutamise eest väga tänulik – vaatamata sellele, et ta juurika kaheks jagasin ning esimese poole suvest alles õppis uues kohas olema, oli ta suve lõpuks päris lopsakas ning rõõmustas meid isegi mõne õiega, viimased neist avanesid oktoobri lõpus ning novembri alguses oli veel mitmeid avanemata õisi. Ehk kevadeks on ikka niipalju kosunud, et sätib oma õitsemise ikka õigele ajale :). Ja ka Flammentanz, mis esimestel kuudel kuidagi roniroosi moodi välja näha ei tahtnud, näitas meile ikkagi oma punase sära ära ning tekitas suve lõpuks u 5 arvestatavat pikka vääti. Ainult hiina laternate peenar jäi natuke nukraks – tea, kas oli see nüüd pidev võitlus nende põllult toodud nõgeste-ohakate jm umbrohuga või ehk kulubki neil esimene aasta nö juurdumiseks-kasvamiseks, kuid kõrgete püsikute nägu nad nüüd küll olla ei tahtnud. Eks näis, mida toob uus suvi...

* Vana saunaesine oli meil piiratud sirelihekiga, suvel saunast tulles hea privaatne õhuvanne võtta. Ajaks, mil mina siiamaile tekkisin, oli saun nii amortiseerunud, et minul pole au olnud seda kasutada, hetkel seisab vaid jõude asjade panipaigana, kuna lihtsalt pole jõudu, mis sest üle käiks. Kuna aga paratamatult hakkas sinna heki taha tekkima igasugust rämpsu, mis sai kiirelt nö silma alt ära pandud, siis oli parim mõte see aastatega niruks jäänud hekk juurelt maha võtta. 3/4 jagu sai hekk ka välja juuritud tänu tublidele abilistele, 1/4 ootab uut kevadet. Ent see ei seganud ühel uuel asukal meie aias – sahhalini konnatatral – end sinna platsile sisseseadmast. Oli see nii minu kui mehe nö salajane unistus seda oma aias omada. Mäletan lapsepõlvest, et kodutänavas kasvas see ühtede tuttavate aias ning nii müstiline oli selle 'pambuse' varjus istuda ja lobiseda. Need imelised pitsised õhkõrnad õied ja võimsad lopsakad rohelised lehed! Kuna blogidest oli silma jäänud, et tegemist päris ohtliku või salakavala tegelasega, siis uurisin ikka põhjalikult tema kasvatamise võimalusi. Peamise vajaliku info ammutasin Muhediku blogist, suured tänud põhjaliku ülevaate eest! :) Kuna teadupärast seda kuskilt osta pole võimalik, jäi küsimuseks, kuidas see endale saada? Too lapsepõlvetuttav siitkandist ammu lahkunud, aial uued omanikud ning minu teada too taimgi hävitatud. Ent paaril viimasel aastal on sel samal kodutänaval see taim ühes teises aias silma jäänud. Kuna see aed jääb minu igapäevasele koduteele, mõtlesin, et lihtsalt lähen koputan uksele ja teen tibake juttu :). Aga häbelik nagu ma olen, lükkus see samm ikka edasi ja edasi, kuniks ühel kevadisel hommikupoolikul linnas, maja taga metsas tervisekõndi tehes, avastasin kraavikaldalt samad tegelased ja neid oli seal ikka hulgim! Tõenäoliselt tegemist siis omal ajal ümbruskaudsetest eraaedadest maa all metsa pagenud juurikutega, kes vabas looduses vabalt areneda said. Õhtul pimeduse varjus läksime siis mehega 'jahile', kuid oh seda shokki – kõik need taimed olid õhtuks maha pekstud ja murtud. Tea, kas oli see nüüd sihilik hävitustöö või lihtsalt poisikeste põnev mängimine, kuid alles polnud enam mitte ühtegi kõrgemat võsu. Kuid noh, ega me ju kõrgeid ei tahtnudki ning selle hävitustöö keskelt õnnestus meil siiski 3 võsukest leida. Oma uues kodus nad alguses kiratsesid, lehed olid pikalt lontis ning iga päev me ootasime-vaatasime, kas ikka võtavad eluvaimu sisse. Lõpuks ikka võtsid ning asusid isegi suve lõpul suuremaks kasvama, üritades enne sügise saabumist, oktoobris, ka oma õitega uhkeldada, kuid see ei tulnud neil veel paraku hästi välja. Aga tundus, et ka nemad on oma uue kodu eest tänulikud. Nüüd tuleb neil vaid lihtsalt silma peal hoida, et nad üleannetuteks ei muutuks :).

* Suve esimesel poolel jõudsid minuni meie aia kuus kõige kaugemat külalist – iirised prantsusmaalt. Mäletan veel seda erutusevabinat kui karbi avasime ja kõike seda põnevust istutamisel ning murenoote hinges, kas ikka kohanevad. Suve lõpuks olid nad kõik kenasti kasvama läinud ja igaüks neist ka kõrvalharusid ajanud. Vastavalt kirjandusele lõikasin nad sügisel tagasi ent soojade ja vihmaste ilmade tõttu on nad mul siiani katmata, parem saagu risoomid veel vabalt hingata kui et kuuseokste all niiskesse ummuksisse jäävad. Püsivate miinuskraadide tulekul plaanin neile ikka kuuseokstest tekikese peale panna, kuid praeguse pideva märjaga tuleks see neile ilmselt ainult kahjuks. Eks mure väliskülaliste suhtes ole jätkuvalt hinges – kuidas nad selle ebardliku talve üle elavad ning paljud neist üldse järgmine suvi veel minuga on? Eks sedagi näitab aeg, meil jääb üle vaid oodata.

* Nipet-näpet tulid juurde veel mõned üksikud püsikud, alustatud sai mõne uue peenra loomisega, oli ka neid, kes paraku mu aiast lahkuma pidid, kuid ei midagi sellist olulist, millel praegu pikemalt peatuda.

* Kaunite nimede taga ei peitu mitte alati meeldivad tegelased – Berit ja Patrick – sügistalvised tormid novembris-detsembris tegid meie aias palju pahandust. Berit laastas majaesise võttes maha suure elujõus kuuse, kes haaras endaga mõned lähikonnas olnud kuivanud-kidurad kuused ning mahendas oma mahaprantsatamist vastu teist suurt elujõus kuuske, laasides selle ühe külje täiesti paljaks. Sellisel kujul seda enam püsti jätta pole mingit mõtet. Samast majaesisest metsatukakesest langetas veel kõrgeid elujõus kuuski vähemalt kolm ning lisaks viis veel ühelt ladva. Patrick viimistles selle, mis Beritil pooleli jäi – maja tahakülge jäävas kuusikutukas võttis ette terve sektori ning tõmbas selle puhtaks. Ei oskagi öelda, oli see nüüd hea või halb. Majaesist tukka oli plaanis küll veidi kohendada, kuna tänu kõrgetele kuuskede kippus suvist päikest peenardes nappima, kuid sugugi ei saa öelda, et Berit just need välja valis, mis meil plaanis olid. No nüüd on nagu on, pool tööd tegi Berit ära, ülejäänu tuleb endal teha ehk et üks kevade esimesi töid ongi selle metsatuka korrastamine, veel mõnede suuremate puude mahavõtmine ning puudealuse pinna koristamine, et teha ruumi uutele istikutele. Ja sama töö ootab ka Patricku poolt laastatud metsatukas, sest kes meist ikka keset lagedaid välju elada tahaks – on ju kuused heaks tuuletõkkeks, eriti veel põhjapoolses küljes. Ma pole aga sugugi kindel, et me sel kevadel mõlemisse metsatukka jõuame, kuid kõigile teada-tuntud sõnadki ütlevad: „Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool aga tee hästi!“. Saaks ükskord ometi selle majaesise korda!

PS. Pildid lisanduvad hiljem, kuna mingil salapärasel põhjusel pole ma neid masinasse tõmmanud ning antud hetkel ei viibi me pildimasinaga koos.
PPS. Viimasel ajal on bloggeril minu vastu miski vimm, mistõttu ma olen jäänud suht vaikivaks pooleks teiste blogide kommentaarides ja nagu sellest veel vähe oleks, kaklesime blogiga tema kujunduse üle tükk aega. Eks näis, kauaks meil seda vaherahu jätkub.

Lustakat lõppu ja vahvat vahetamist kõigile! :)