Nüüd on sellest puhkusest möödas paar nädalat ning omadega "pilves olek" on hakanud igapäeva halli rutiiniga kohanema ja sama sammu käima, ehk nüüd suudan asjadest juba kainema pilguga kirjutada.
Puhkuse algus oli paraku erinevate faktorite kokkulangevuse tõttu katastroofiline, kui mitte öelda shokeeriv. Ei hakka sellest siinkohal täpsemalt kirjutama, kuid lõppes see sellega, et tulime saarelt sama targalt taasi, kui hommikul saarele jõudes...
Umbes kuu aega hiljem uuele katsele minnes, saime üllatusena kompensatsiooniks eelmiste üleelamiste eest deluxe toa. Nüüd algas kõik juba hoopis teisiti... tõeliselt puhkuslikult.
Avanud oma kambrikese ukse, nägime oma valduses olevat väikest, ent üliarmast toakest, millesse pealelõunane päike läbi paksude tumekollaste kardinate nii mõnusasti oma kevadisi (tegelikult veel talvelõpu) sooje kiiri pillutas, muutes toa üldise tonaalsuse hubaselt säravaks. Tuppa astudes oleks justkui kuldkollasesse vaikuse-rahu päikesesse endasse uppunud. Meil oli koridori nurgapealne kambrike, mis tegi toa olemuse huvitavaks, ei olnud lihtsalt neli kandilist seina, vaid oli erinevaid joonte liikumisi, mis lisas veidike elu sellesse ruumi.
Olles tutvunud oma valdustega ning nendes veidike aega end sisse elanud, suundusime meie puhkuse põhimagneti juurde – spaasse! Vau!!! Astunud spa uksest sisse, lõi mind ikka päris pahviks (mis teha, vähe näinud inimese asi) :). Paraku jääb mul siinkohal sõnadest väheks, et kirjeldada kõike seda, mida haaras silm ning samal ajal tundsid meeled. Kuid mis kõige tähtsam – seal oli väga hea olla! Mina, kui veelembene ja kümblemist armastav, tundsin end seal igal pool hästi. Uudistamist ja avastamist jätkus tükiks ajaks. Esmalt alustasime muidugi suure basseiniga. Oh õudust, vesi tundus mulle nii külm, et ma ei saanudki esimese hooga sinna sisse (no sellist asja pole varem juhtunud), kuigi kohalike kirjade järgi pidi see päris soe olema. Ei jäänudki muud üle kui kõigepealt saunas nahk kuumaks ajada. Esimesena sattus me hoobi alla aurusaun. Aursauna olen küll ka varemalt sattunud, kuid mitte sellisesse. Seda siin sõnadesse panna oleks suht mõttetu, seda peaks jällegi ise tundma-nägema. Kuid ma siiski üritan: ruum oli hästi hämar, kui mitte öelda pime, aurusaunale kohaselt auru täis, endast kaugemale ei näinud, või siiski – lagi oli koonuse kujuline, st nurkadest koondus ruumi keskele kokku nii, et keskmine osa oli üsna hea kaldega madalamal, ning pideva auru mõjul tekkis koonuse tippu tilgakene, mis oli spetsiaalselt valgustatud väikese kohtvalgusega nii, et nägid ainult seda tilka, mitte kaugemale ja siis oli nii põnev vaadata neid pimedas ruumis valguses sätendavaid tilkade tekkimisi-kukkumisi; see toimus sellises aeglases ja rahulikus ajavoos ja võiks öelda, et oli omamoodi hüpnotiseeriva toimega :). Miinuseks selles ruumis oli jahedus, st ise oleks soojemat tahtnud, kuid eks see ole nende avalike saunade "viga", kus palju rahvast ning toimub pidev rahva ümberpaigutumine sauna sisse või saunast välja ehk et kui uks kinni olla ei saa, ega siis seda soojustki sisse tule. (Järgmisel hommikul, kui olime veel spaa ainukesed külalised, oli seda kuuma seal ikka omajagu, saime selle õige elamuse oma naha peal ikka ka kätte. Super!) Peale sauna käik dushi alla ja supsti basseini. Olles mõnda aega basseinis sulistanud, ujuda seal ei saa, vesi vaid rinnuni ning ega seda pikkustki ujumiseks jagu (mõned tõmbed siiski saab teha), polnud see vesi nii külm ühti. No võimalik, et suvel oleks sinna iseenesest kiirem sisse saanud... Avastasime, et mõned ikka hullasid veejugade jmt atraktsioonide all, ent nende lõppedes sealt lahkusid. Me siis läksime ka asja uudistama – ei midagi! Oota ja tiiruta seal läheduses palju tahad, ikka ei midagi! Ahhaa, kas sa näe! Vee all seina sees olid vastavad lülitid, millega siis endale meelepärane atraktsioon õigel ajal käima panna. Ja nii me nad kõik seal järjepanu siis läbi proovisime. Üheks uudseks ja põnevamaks saab vast pidada megajõuga veejuga, mis horisontaalselt seina seest välja purskus, kinni hoidmiseks oli spetsiaalne käepide, pikemalt paigale jäädes kloppis kõhu ikka päris korralikult läbi, ja kui siis lahti lasid, paiskas juga su mitu meetrit eemale.
Proovisime ära ka kuumavee basseini ja mullibasseini, esimeses on hea olla kas koos pisikeste lastega või siis nautida mõnda hääd külma kokteili, mullikas jäi aga tiba lahjaks, mull oleks võinud veidi võimsam olla, olen saanud paremaid elamusi.
Bassus sulistades jäi silma üks plika, kes pidevalt ühe miniatuurse kose – seina sisse oli ehitatud kaks kõrvuti "boxides" väikest koske, kus siis vesi umbes paari meetri kõrguselt alla langes – all istus. Kuigi visuaalselt ei tundunudki see nii kütkestav, oli huvi ikka kõik pakutav läbi proovida. Hetkel, mil kosed vabad ja sealt mööda jalutama juhtusin, pistsin sõrmeotsad basseinikesse, kuhu kosk langes. Uhh, jummel tänatud, et ma kohe suures agaruses sinna istuli ei potsatanud – see vesi oli jääkülm!!! Samas sekundis mõtlesin, et mis valemiga see plika siin nii kaua istus?! Järgmisel hetkel saabus tõde – kõrvaolevast kosest tuli soe vesi :), no sinna ma siis ennast ka mõnulema sättisin. See oli selline tore koht, et kui selja vastu seina toetasid, jäid ise joa taha, ainult jalad paistsid välja, mis otsapidi basseinis ja nii ma siis oma mehe jaoks mõneks ajaks ära kadusingi. Nii vahva oli langeva vee tagant vaadata, kuidas sind otsitakse ja otsitakse aga üles ei leita :). Kui sellel joal turja peale langeda lasta, oli sel mõnus masseeriv efekt.
Vahepeal käisime veel saunu uudistamas – klassikalises soome saunas polnud paraku mitte midagi teha. Mina, kes ma armastan ikka korralikku käredat leili, oli sooja temperatuur alla igasugust arvestust, olnuks lihtsalt mõttetu ajaraisk istuda leiges ruumis. Toredateks sauna juurde kuuluvateks elementideks olid aga jääkülma veega pisike bassein sauna ukse taga, puhuks kui ikka korralik leil peaks saunas sees olema, et siis hää jääuku hüpata või siis hoopis köiest tõmmates endale basseini kõrval olevast toobrist kogu toobritäis korraga pähe tõmmata. Vastukaaluks soome saunale pakkus uudseid elamusi soolasaun, kus oli päris mõnus lõõgastuda erinevat värvi vahelduvate tulede saatel, tagumiku alla jäänud soolagraanuleid oli mõistlik kas ignoreerida või need siis lihtsalt sealt ära nokkida :).
Selleks korraks saigi meie avastusretk läbi, sest mind olid ees ootamas uued üllatused. Lisaks olemasolevale kingitusele otsustasin teha selle enda joaks veel veidi erilisemaks ja meeldejäävamaks, nii tegingi ühe lisaväljamineku ning võtsin endale India peamassaaži "Champi" seansi. Jõudnud oma kambrikeses piisavalt puhata ja end uuele lainele lülituda, läksin tagasi spaasse (seal asuvad ka kõik massaažitoad) umbes kümmekond minutit ettenähtus varem (nii näeb ette spaa etikett). Istudes pingil, vaadates mõnulevat rahvast ning mõlgutades mõtteid senikogematust eelseisvast massaažist, sain korraga suure üllatuse osaliseks, kui ühtäkki seisis minu kõrval tumedat verd meesterahvas ja tundis huvi, kas olen "champisse". Mingil seletamatul moel olin alateadvuses naismassööri oodanud, ilmselt seetõttu, et siiani on mul kokkupuude ainult naismassööridega. Saanud esimesest kohmetuset üle, leidsin end peagi massaažilaualt, kaetuna soojade (kui mitte öelda kuumade!; need võeti spetsiaalsest kapikesest) tekkidega, üliõdusas ruumis. Kuigi ruum oli peaaegu pime, sulgesin parema lõõgastuse eesmärgil silmad, vaikne rahulik muusika meeli paitamas, üritasin end kõigest ümbritsevast välja lülitada ning usaldada end täielikult massööri kätesse. See aga polnud sugugi nii lihtne kui arvasin. Ilmselt tegin ka ise väikese vea, nimelt juba mitmeid tunde krõpitses pea valutada, kuid mitte nii hullusti, et oleks tabletti krõbistanud. Kasulik olnuks seda siiski teha, sest pinge peas hoidis nüüd meeled erksad, lõõgastumise asemel keerles peas mustmiljon mõtet... Ent vaatamata sellele oli massaaž ülimeeldiv, läbi muditud sai õlgade piirkond, kael, pea ja isegi nägu. Protseduuri ennast siin jällegi lähemalt kirjeldada ei oskagi, 45 minuti sisse mahtus ikka päris palju ja mitmekesist, kuid see kõik toimus nii sujuvalt, hoolivalt ja võiks öelda ühtlaselt voogavalt, ma olin ikka päris hämmingus, kuidas see kolmveerand tundi ikka nii ruttu läbi sai :). Mingil hetkel sattusin vist veidi rohkem pingesse ja hakkasin tavapärasest veidi rohkem neelatama, mispeale tundis massöör ülirahulikul ja tasasel häälel kohe muret, et ega mul ometi halb ei hakanud ja kas kõik on ikka hästi. Olin selleks hetkeks juba parajalt "tüma" ning suutsin vastata ainult kas "ei" või "jah", samal ajal ise mõtteis imestades kuidas sellise massaaži peale on võimalik üldse halb hakata?! Aga eks inimesed ole erinevad... See oli tõega minu elu üks parimaid massaaže, mida üldse kogenud olen. Siinkohal minu siirad tänud massöör Igor'ile!
Peale massaaži pakuti veel tassike teed, mille ma spaas rahvast vaadates rahulikult ära mekkisin. Nüüdseks oli spaa omandanud hoopis teise miljöö. Kell oli piisavalt palju, väiksemad lapsed ilmselt magma viidud, suurem mass rahvast tõenäoliselt õhtustamas. Kuigi veemõnusid nautivat rahvast ikka jagus, tundus õhkkond kuidagi rahulik. Väljas oli päevane valgus andnud ruumi ööpimedusele ja sellega ka spaale musta teki peale tõmmanud, hämar sisevalgus mängis interjööri välja nüüd hoopis teisiti kui päevavalgus. Basseini kohal suurel ekraanil näidati rohelist troopilist loodust, lähivõtted taimedest, jäi mulje justkui oleks ise pisike putukas selle roheluse vahel, see mõjus võimsalt, müstiliselt. Ning selle lähedusse jääv ülisuur akvaarium toetas koosmängus ekraaniga tunnet, et oled osake loodusest, oled selle sees... troopilise, märja looduse sees... Kuigi vesi ja ümbritsev oli nii kutsuv ning aega ka veel olnuks, ei tahtnud ma peale tassikest sooja teed muud, kui vaid voodisse pehme teki sisse pugeda. Hea, et ma sinna ikka jõudsin, olin jäänud magama hetkel, mil pea patja puutus :).
Tunnike hiljem ärkasin nõudliku moblahelina peale. No kuidagi ei tahtnud meeled reaalsusesse naasta, kuid peagi külla saabuvad "geokolleegid", kes täiesti juhuslikult samuti saarele sattunud olid, sundisid mind end korda seadma. Oi see oli valus – pea lõhkus otsas kui meeletu! Ei jäänudki üle muud kui üks valge kettake hinge alla panna ning veel tunnike peale toibumist läksime üheskoos vanalinna õhtustama. Tagasi oma kambrikesse jõudsime kella ühe paiku öösel.
Lisaks eelnevatele vähem või rohkem meeldivatele elamustele, algas ka uus päev väga nauditavalt. Nimelt, peale varahommikusi kümblusi-saunu, hommikusöögiga hotelli restoranis. Jällegi hetked, mis mind pahviks lõid – keldrikorrusel tahutud ehedate paekiviseintega, puittaladega laes, väikesed sopilised avatud kambrikesed. No mina ei tea, mis pöörane armastus see mul selle paekivi ja puidu vastu on, aga ma tõesti tunnen ennast sellistes ruumides ülimõnusalt, õdusalt, mugavalt. Ja sellises ruumis veel kostitada ennast hea ja paremaga, täieline nauding! Siin-seal (aknaorvades, müürijuppidel jmt) oli paesele pinnale laiali pillutatud punaste rooside kuivatatud kroonlehti, laual vaasides aga elujõulised sügavpunased roosid. See kooslus oli minu meelest midagi erilist, midagi just minu hingele – see armastatud, nurgeline paekivi, hall... koos ühe õrneima õiega, roosiga, punasega... need kivised nukid üheskoos paljude pehmete, ümarate kroonlehtedega... See oli veel üheks rosinaks meie "puhkusesaia" sees :).
Ja nii jõudiski meie pisike puhkus peagi lõpule. Kogemused, mille võrra rikkamana sealt tagasi tulime: ükskõik kui raske meie igapäeva elu ka ei oleks, tasub nii palju säästa, et lubada endale mõnikord üks väikene puhkus, kasvõi 1-2 päeva, kodust eemal ning lubada endale seda väikest luksust lasta end hellitada (olgu selleks siis spa, söök, massaaž või hoopis miskit muud), leida see võimalus ja aeg ainult iseendale. Kuigi esmapilgul võivad väljaminekud suured näida, tuleb see kõik sulle mitmekordselt tagasi. Elu tundub peale seda kordi värvilisem ning hulga rohkem on jõudu minna edasi... rõõmsamana, värskemana :).
Pisipuhkus Saaremaa Grand Rose Spa's on vaieldamatult siiani minu elu parim ja elamusterohkeim puhkus. See on koht minule... romantikutele... tahan sinna kindlasti tagasi! :)
Suured-suured tänud Sulle, Jõuluvana, selle imelise puhkuse eest!
Jaa, see oli ilus ja õdus koht ja mul on siiralt kahju, et tänu ülipingelisele komandeeringule sain peale hea une ja hubase hommikusöögi veel vaid välgukiirusel spa-mõnud läbi proovida, rohkemaks vaba aega ei jagunud. Õnneks ema sai kõike korralikult nautida.
VastaKustutaAga parkla oli ikka ülikitsas, paras eksam mulle, kui tol korral veel üsna värskele vahtralehele. :oD