Reede, 18. veebruar 2011

10 - vähe või palju?

Eks see ole suhteline nagu kõik siin maamunal. Aga kui arvestada, et Eesti geopeitus sai alguse niipea kui see avalikult võimalikuks osutus ning aegade edenedes selle "hulluse"pisiku kätte üha rohkem isikud nakatus ja et selle esimese 10-ne sisse mahub palju tähtsaid otsuseid ning vabatahtlike ennastsalgavat arendustööd selle mängu paremaks, inimsõbralikumaks ja kaasaegsemaks muutmisel, tähendab see 10 päris palju ja on Eesti geopeituse ajaloos väga olulise tähtsusega. Nii võib öelda, et tänaseks päevaks on välja kujunenud meil oma geopeituse kultuur, mis küll veel lapsekingades, ent kindlalt omal rajal.
Pühapäeval, 13. veebruaril, leidis aset Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Tõramaal pidulik vabaõhuüritus - "Eesti gepeitus 10". Kuigi plaan oli paika pandud varemalt, nagu ikka sündmusaarete puhul, ei heidutanud kimbutama tulnud käre pakane 80-t kohale saabunud pidulist. Kokku tuldi igast Eestimaa nurgast, üheskoos kuulati ära pääliku kõne, elati kaasa tublimatele, kes nimetamisväärse panuse omalt poolt antud mängule on andnud, tutvuti geonäitusega ning veeretati muidu muljeid ja juttu.
-17 C pakane aga ei lasknud mul kaua õues olla, maksimaalselt 30 minutit (nii kaua kestis kõne) ja siis kähku autosse varbaid soojendama. Ürituse ametlik osa algas kell 13, aga kui logiraamatu ajutised omanikud, pidime kohal olema tunnike varem, sest logiraamat oli avatud kella 12-16-ni ning meie püha kohus oli see õigeks ajaks kohale toimetada. Nagu arvata võib, talvel paksu lumega Soomaal eriti piknike ei peeta – seega oli meil lume kühveldamisega seal parasjagu tegemist et nahk soe hoida ent ka see ei päästnud lõputult. Lume teisaldamisega ühele poole saanud, jäi üle lõkke ääres üles-alla hüpata, kuid külm, mis varvastesse juba pugenud, sealt enam ära tulla ei tahtnud. Nii pagesingi paarkümmend minutit enne ametlikku osa autosse sooja. Tea, kas ma ei saanud oma jalgu selle ajaga piisavalt soojaks või oli asi mitteliikumises, aga tagumine pool pääliku kõnest oli juba paras piin, kuid ära minna ka ei saanud, tarvis oi üle anda Aasta Aarde rändkarikas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, nii kui olin karika uue peremehe kätesse ulatanud, vajusin ühe jalaga kuni istmikuni lumme. Õnneks lumme, mitte vette, kuid tähendas see, et jalga välja tõmmates korjasin oma vaid pahkluuni ulatuva madala saapa tihkelt lund täis. Vaatamata selle tühjaks rookimisele oli siis kiire suund autosse, kust ma paraku enam välja ei saanudki (mis teha, kehva vereringe asi). Nii jäigi muljete vahetamine sel korral küll kasinaks, ent ometi sai sel toredal üritusel pakaselises päikesesäras osaletud.
Põnglasel oli seal madistamist oma jagu, ruumi ju palju ning liikumine piiranguteta. Enim köitis ta tähelepanu siiski pepukaga kraavipervelt alla laskmine. Külma üle laps ei kurtnud, kuid emmega koos oli ikka vaja autosse peitu tulla, et sealt siis paari hetke pärast jälle välja kippuda. Üks igati tore talvepäev oli, koju sõites näitas autokraad kohati -21 C.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar