Eile kui lund sadama hakkas, lõi ärevusekelluke hinges nooti - nüüd saab suusatama, nüüd saab suusatama... ! Eks ta rohkem selline peenike pihu oli, kuid vaatamata sellele ajasin täna hommikupoolikul endale suusad alla. Azza, raske oli aga hakkama sain! :) Kui üks suusk all, siis too libises kogu aeg alt ära, no mõningase madistamise peale õnnestus teine ka alla saada... Ja kui ma viimaks edukalt suuskadel paigale püsti püsima jäin, siis sai juba suusatamise moodi liigutusi ka tegema hakata... Vähemalt ma arvan, et ma tegin :).
Kui arvestada, et ma pole 10 viimast aastat oma elust suusatanud, võiks öelda, et pole isegi oma isiklike näpuotsakestegagi suuski puudutanud, siis tänane skoor - 3 korralikku käblat 3 kilomeetri kohta (ehk 1 kukkumine per kilomeeter) + terved kondid + terved suusad (kepid) - ei olegi see kõige hullem!
Esimene maaühendus oli kuidagi ootamatu ja arusaamatu. Juhtus see lõigul, kuhu rajameistrid olid just värskelt paksu kihi kahurist välja pursatud lund vedanud, vist kahed jäljed olid peal. Kuna ees oli veoauto koorma lumega, hakkasin hoogu maha pidurdama aga nii krdi kole libe oli, et see kuidagi ei õnnestunud, tasakaal kaldus kuskile kõrvale ja järgmisel hetkel olingi tötsti ninali lumes. Aga suusk libises seal hästi! Teine ja kolmas olid pigem raja olukorrast tingitud - võiks öleda, et kooremultsi oli rohkem kui lund... Sellegi poolest ei hakanud tagasi koju minema, sai siia mäe otsa ronitud, siis sõidan oma ringi ära, ega muidu see tunnetus tule! Ja nii see suusk hoo pealt kohati multsi kinni jäi, viimati kohe nii äketse, et olin nii pikk kui lai mataki selili... No see oli natuke karm. Aga üldiselt tegi kogu see lumes püherdamise värk mulle nalja, nii mõnigi oleks ilmselt kõõksunud kõht kõveras. Õnneks oli suusalisi siiski vähe ja oma kukkumised oskasin sättida ajale, kui kedagi nägemas polnud... Eriti koomiline oli veel see, kui laugemat sorti pikemast laskumisest laskudes tabasin end omaette pingsalt korrutamas: "ma saan hakkama... ma saan hakkama..." Ikka täitsa kole, mis vanadus inimestega teeb... Lapsena polnud ükski mägi ei liiga järsk ega liiga kõrge ega liiga libe... Vot neid aegu igatsen ma küll taga! Aga see on juba hoopis teine teema.
Mitu korda selle lühikese raja jooksul tabasin ma end mõttelt, et olen oma detsembrikuus tehtud investeeringuga uude suusavarustusse täiega rahul - ma saan võtta OMA suusad ja panna nad endale alla just sel aja hetkel, kui ma seda ise tahan, ma võin nendega minna, kuhu iganes ma ise tahan, ma võin korraga suusatada just nii palju kui ma seda ise tahan, ma võin nendega kukkuda just niipalju kui ma ise seda tahan, kartmata rikkuda võõrast vara. Ma suusatan jälle! Ja vot see fiiling on võimas!!!... Kuigi jah... eks lumega ole lihtsam :).
Igatahes sain mändide vahel kakerdades suure annuse positiivset energiat! Tõin suusad ära koju, polnud mõtet neid seal multsi peal rohkem kraapida, võtsin kelgu ja oma väikese põnni ning läksin hoopis kelgutama... st et Mauri kelgutas, emme rahmeldas kelgunööri otsas. See oli Mauri elu esimene kelgusõit. Eile poes kelku ostes olin hetkeks päris nõutu - kas osta seljatoega titekas või juba suurte laste kelk. Põnglane saab laupäeval 1 a ja 6 k ning mulle tundus see titekas kuidagi kole väikene ning võtsin ikka selle suurema. No põnglane täna vähe röötsakile vajus kui kiiremat hoogu talle jooksin aga üldiselt talle meeldis! Alguses oli tiba tõsine, kuid kui mänguplatsilt kodupoole sõitsime, siis peeti mulle kelgult juba valjuhäälsed pikad kõned maha. :) Üks igati vahva ennelõuna oli meil! Nüüd jääb vaid loota, et seda lund tuleks veel... ja veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar