Reede, 30. jaanuar 2009

Projekt "Oliver" lõpetatud

Ükspäev leidsin end Isehakanud Lillekasvataja poolt loodud uhiuuelt saidilt Lapitöö netiklubi, mis oma uudsuse ja põnevusega mind ikka jälle seda lehte uurima ja puurima kutsus, kuigi tol hetkel vastavat infot seal veel üsna kasinasti oli. Aga mõned päevad peale toda avastust tekkis ka endal kange kihk mõni lapp kokku panna. Ja mis saab olla veel parim põhjus, kui uue ilmakodaniku sünd, mis pidi sõbrantsi andmete järgi aset leidma umbes kuu möödudes ehk arvestuslikult jäi töö ja koduste toimetuste kõrvalt piisavalt aega üks beebi lapitekk valmis saada.
Kuna ma igapäevaselt õmblemisega ei tegele, ei hobi korras ega muidu, siis mõistagi polnud mul kodus ühtegi kangatükki. Nii tuligi esmalt seada sammud kangapoodi ning varustada end vajalikuga, mis ei osutunudki nii lihtsaks, kui arvata võis. Ja mõistagi polnud mul ka ühtegi ideed, mismoodi seda asja teha. Mingil põhjusel kujutasin ette, et tänapäeval peaks ikka kangapoodides seda valikut jätkuma ja et küll ma siis kohapeal midagi välja mõtlen, kui kangaid näen. Aga võta näpust, ei meeldinud mulle üks, ei teine kangas. Kablutasin läbi siin piirkonnas olevad suurimad poed ja kuigi kaupa näis neis olevat, ei leidnud ma ikka meelepärast, idee ei idanenud. Viimaks jäi mulle ühe poe põrandal, plekkvannis silma erkkollane lappesse pandud riidetükk, millelt üks mõmmik mulle ulakalt keelt näitas. Justkui iseenesest haaras käsi selle kangatüki järele, harutasin selle lahti – ja oi-oi-oi kui palju ulakaid mõmmikuid! Tea, kas oli see nüüd eelnevast ebaedust või millestki muust, aga need mõmmikud panid mu muigele ja muutsid meele rõõmsaks. Kangatükk oli küllaltki suur, kaugeltki rohkem, kui minul vaja. Müüa keeldus seda aga poolitamast ja nii ma selle sealt siis ära ostsin. Ja vaikselt hakkas ka mõte liikuma... nüüd oli vaja vaid veel kangaid, mis sinna juurde sobiks. Ja ega mul neid ühe päevaga leida õnnestunudki. Juhtus ka, et kontrollimatu emotsiooni ajel ostetud kangatükk üldse ei sobinudki teemasse ning siis tuli selle asemele taas midagi uut otsima minna või siis teiseks eesmärgiks ostetud kangas sobis hoopis sinna, kuhu algselt teda sobitada ei osanudki. Üldiselt vaimusilmas kujutasin endale veidi teistsuguseid kangaid ette, kuid kuna aega nappis, siis pirtsutamisele polnud ruumi ning leppisin tol hetkel saadaolevaga. Ja kui ma peale korralikku kapis tuuslamist siiski kodustest varudest mõned kangad leidsin, sain taas ideid ümber mängida, aga seda siis juba valutult, sobitades neid olemasolevatega.
Järgnevalt siis igast esemest veidi lähemalt:
1. Tekk. Mõõdud 130 x 106 cm. Kuna tegemist minu elu esimese lapitööga, ei riskinud alustuseks lappide paigutamisel midagi keerukamat käsile võtta, seda enam, et aega ka nappis. Oma olemuselt on see lihtsakoeline, muhe-sõbralik ja peaks mõjuma üsna rahulikult. Eesmärgiks oligi vältida liigset kirjusust. Paraku läks pildistamisega kiireks ning alumine pool jäi jäädvustamata – seal hullavad helebeezhil taustal toredad pruunid pesukarud. Pealis- ja aluskihi vahel on ühekordne mahuline vatiin, äärtes kahekorra tagasi keeratud, tekk on mööda õmblusi läbi tepitud. Kokkuvõttes sai suht juhuslikult üks mõmmikuterikas tekike.
2. Padi. Mõõdud 40 x 40 cm. Lapimuster mõlemal poolel. Ajaks, mil teki valmis sain, oli Oliver juba sündinud. Kuid ega siis kohe ju katsikule torma. Hiljem aga ei klappinud ükski pakutud aeg ühiste sõbrantside-tuttavate vahel ning siis tulid juba jõulud ja uus aasta, mil kõigil toimetamist niigi kuhjaga. Mulle andis see aga võimaluse teha lisa – ka vanemaks vennaks saamine on ju tähtis sündmus. Veel ühte tekki ma aga ajaliselt poleks enam teha jõudnud, nii jäi liisk padjale. Üks väike padi on ju alati vajalik, olgu siis mängimiseks või niisama kaisutamiseks. Kuna äsjavalminud tekiga olin ise rahul, julgesin käsile võtta juba veidi keerulisemat nokitsemist. Eks alguses veidike pusimist ja mõningaid harutamisi oli, kuniks kohale jõudis, mismoodi need õmblusvarud kolmnurkade ja muude erikujuliste nurkade puhul mängivad. Lapiklubis käimasoleva projekti "Laisa lohemao tekk" ühelt nädala plokilt leitud kaarte õmblemine näis mulle täiesti müstiline ja võimatu kui kosmosetehnoloogia – no kuidas sa ajad kahte erisuunalist kaart omavahel kokku ja veel nii, et õmblus kena jääb?! Selleks, et seda teada saada, tuleb see ju oma nahal ära proovida! Üllatusena avastasin, et see polnud pooltki nii hull, kui arvanud olin :).
Padjale tegin sisse ka nö voodri, mille külge siis lapikatte mööda õmblusi kinni teppisin. Alumine serv on salapistega kinnitatud ja seega õmblus vajadusel ka harutatav ning ümbris pestav.
Oh appi, äsja avastasin, et valmis padi on hoopis pildistamata jäänud. Õnneks tegin mõned ülesvõtted kui lapiline osa valmis sai, et natukene aimu saab asjast ikka.
3. Pajalapid. Mõõdud 18 x 18 cm. Kuna kummituslik majandusolukord otsustas ka mind kimbutada, juhtus nii, et aasta alguses mul tööd lihtsalt ei olnud, eks ole veel praegugi kasinasti. Kuid õnneks on igas halvas ka midagi head ehk nii tekkis mul jälle vaba aega. Olin teinud enda arvates kaks õnnestunud asja ning seega endaga päris rahul, mis muidugi omakorda oli heaks motivaatoriks teha veel midagi, katsetada veel veidi keerukamate asjadega. Tekkis kohe huvi, et kui pisikesi tükikesi siis ikka annab kokku panna, eelmistest asjadest oli neid erinevas suuruses tükke juba piisavalt kogunenud. Parim eesmärk tolleks katsetuseks olidki pajalapid – ühes korralikus majapidamises kuluvad need ju alati ära! Selgus, et päris väikesed tükid on õmmeldavad, vaid õmblusvarud jäävad kohati tiba paksuvõitu... Mõlemale poolele panin taha jälle nö voodri, nagu padjale, mille külge teppisin lapikihi kinni ning vahele ühekordse mahulise vatiini (lapid-vooder, vatiin, vooder-lapid). Pildil siis pajalapp ühelt ja teiselt poolt, mitte ei ole erinevad lapid.
Selline see esimene tegu siis saigi. Ja ei saa salata, üks äraütlemata mõnus ja kaasahaarav on see lapitamine-klapitamine :).

6 kommentaari:

  1. Vau ja kui head värvid veel valitud!
    Kuule, ma panen lapiklubisse ka lingi Sinu postituse juurde, eks!
    Nii toredasti on välja kukkunud!

    VastaKustuta
  2. Kui juba esimene lapitegu nii superilus välja kukkus, jään pikisilmi ootama järgmiseid :)

    VastaKustuta
  3. T6esti ilusad ning v2rvi valik on v2ga hea.Minu lemmik v2rvideks on just need samad v2rvid.Kahju et hetkel ise lapindusega tegeleda ei saa,kuid vanasti oli see minu t88 ning hobi

    VastaKustuta
  4. Tänud, tänud ilusate sõnade eest, see innustab! :)

    IHL: no mis saab minul selle vastu olla! :D

    Lapiliisu: arvan, et kunagi tuleb kindlasti järge, sest see on ju nii põnev... Ja isegi mõtteid-ideid on ;)

    Värvid kukkusid minu meelest ka päris head välja, too ääriskangas oli viimane, mille sain ja pärast kodus avastasin, et see oli nagu rusikas silmaauku :). Rohkem ma seda kangast seal poes näinud ei ole, niipaljukest kui ma sinna sattunud veel olen. Mõnikord lihtsalt veab...

    VastaKustuta
  5. Uskumatul ilusad lapitööd! Eks see lapitamine ole natsa kättevõtmise asi ka jah. Ma ise veel väga vilunud pole aga üritan ka samm pidada;). Sulle aga julget pealehakkamist. ja veelgi kenamaid asju!

    VastaKustuta