Sügissajutrip

Laupäeva hilishommikul, kui maad valitses üleüldine suur märg ja pidev vihmasadu, otsustasime perega üle pika aja teha ühe väikese geotripi. Meie seiklejatehinged janunesid juba mõnda aega ühe korraliku sõidu järele, kuid elu- ja olukorrad seda lihtsalt ei võimaldanud. Varsti olen pea paar kuud maadelnud oma sabakasvatusvalude käes, mis viimaks päädisid sellega, et ei saanud enam ei istuda ega astuda. Kui hirm lapsega sõiduteed ületada juba liig suureks läks, kartes "surnud" jalgade või äkiliste valusööstude tõttu jalgu alt kaotada, võtsin end viimaks kokku ja külastasin tohtrihärrasid. No ei torma ju kohe iga asjaga arsti juurde, ikka ootad ja loodad, et läheb ise üle... Tänaseks olen valudest enam-vähem lahti saanud ning isegi liikuvus hakkab normaliseeruma, kuid teatav kangus annab seljas veel tunda. Eks kõige pealt saab selle tablakakuuriga ühele poole ja siis näeb, mis edasi...
Ühesõnaga, see ilm, mis soojast toast läbi akna vaadates nii rõve ja eemaletõukav tundus, meid ei heidutanud. Pigem oli see just kui väljakutse – tule ja naudi sügist oma täies hiilguses! Ammu polnud endas tundnud sellist väljaelamist vajavat energiat, et nui neljaks, aga ma pean. Ei ole ju olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Nii saigi seljakotti topitud paar komplekti kuivi riideid lapse jaoks ja endale paar varujalatseid. Elu on näidanud, et pane sa last kodus lõuna aeg magama millal tahad, autos jääb ta magama ikka kella 12 paiku, olenemata sellest, millal ta hommikul ärganud on. Seda fakti arvestades võtsime sujuvalt suuna oma tripi kõige kaugemasse punkti ning hakkasime siis mööda aardeid tagasi kulgema. Aga nagu igasuguste plaanidega, kasvõi kõige pisematega, lendavad need ikka vastu taevast :). Kell 12:10 oli poiss magusas unes, soojus autos ja ühtlane surin kõrvus olid teinud oma töö. Umbes 15 min hiljem olime sunnitud tegema peatuse, mis oleks ehk isegi "valutult" õnnestunud, kuid keset vaikust helises siis muidugi ka telefon! No teadagi, ühel väikesel tegelasel olid seepeale silmad suured kui tõllarattad ja kuna see sügav uni tukuti ära, siis polnud enam seda lootustki, et keegi veel unne suikuda võiks. Ega sest ju midagi hullu olnudki, lihtsalt pikk ülesõit muutub lastele tüütavaks ja ikka tahaks ju välja ja jooksma.
Esimene pikem aardepeatus oli meil Rakkes, kus peitjad juhatasid meid vanadesse lubjapõletusahjudesse. Autost vaid paarikümne meetri kaugusel, kuid varemetel ettevaatlik turnimine ja ehitise uurimine võttis oma aja. Kui tavaliselt kiputakse varemeid, mis natukenegi peavarju pakuvad, ära lagastatama, siis antud lubjatööstuse vanad varemed olid küll igati normaalsed väikese lapsega uudistamiseks. Võimalik, et siin mängis rolli auguline katus, mis tegelikult külma ja märja eest kaitset ei paku. Uudistanud veidi ringi, tabasin end peagi teatud rakursi alt, justkui oleks ma väike hiireke, kes on end suurde augulisse Šveitsi juustu sisse söönud. Igatahes väga koomiline tunne oli :).

Põhja-Eesti vihmasadu oli enne Rakket sujuvalt asendunud lumelörtsiga, mis kokkupuutes maaga siiski alguses üsna kiirelt kadus, kuid mida enam lõuna poole, seda püsivamaks see muutus. Rakkes oli juba korralik kiht sulpi maas, mis tegi edasise sõidu suvekummidega üsna mõtlikuks. Peale väikest aru pidamist jõudsime järeldusele, et kuna me juba nii kaugel oleme, võime ju veel natuke kaugemale minna. Vahepealsest telefonikõnest emaga saime teada, et vihmasadu pealinnas oli lakanud juba paar tundi tagasi, kuid meie taevast alla tulev lumelörts ainult progresseerus, nähtavus oli kohati alla saja meetri ning väiksematel teedel, kus tavaoludes lubatud piirkiirus on 90 km/h, venisime meie tempoga 50-60 km/h.
Järgmiseks, ja ka kõige kaugemaks, peatuseks oli meil Emumägi. Oleme sealkandis käinud palju kordi, kas siis vaatetornis võimast vaadet imetlemas või lihtsalt läbisõidul olnud, kuid tolle aarde asupaika polnud veel sattunud. See oli vaatetornist vaid teisel pool sõiduteed, kuid kui sul sinna asja pole, siis ei oska sinna sattudagi. Puhkamiseks igati vahva koht! Meie sinna jõudes sadas ikka veel paksu valget lörtsi ning kogu maa ja ilm oli valge. Poisil põnevust ja elevust kui palju! Üleval mäeharjal tuli vaid lapsel silma peal hoida, et ta kogemata sealt lumega alla ei libiseks, sest nii põnev on ju just selle kõige ohtlikuma koha peal oma uudistusretke läbi viia.

Edasi jätkus me teekond kohati nii sürreaalsena näivate olude-olemiste – paksud valged lumemütsid kõrgetel tumerohelistel kuuskedel tekitasid enneolematult varajase mõnusa jõulumeeleolu, mis lõhkes kui suur ümmargune mull, kui silma jäid veel rohelised lehtpuud-põõsad, millele lisasid aktsenti võimsad erkkollased leinakased... ja need kõik kaetud raske valge ollusega. Enam ei mäletagi täpselt kus, aga kuskil sõitsime läbi üsna pika lehiseallee. Ühe maja lähedal, tee ääres, saagis mees mootorsaega puid ja ma veel imestasin, et küll nüüd leidis sobiva ilma endale puude tegemiseks. Peagi selgus aga tõde – terve allee ulatuses oli siin-seal suuri langenud oksi tee peal, eakad lehised polnud sellele lörtsiraskusele suutnud vastu seista.
Järgmiseks külastasime Vinni-Pajusti tammikut, sealt edasi Rakverre ning Haljalast läbi Kopraraja matkarajale. Üllatus-üllatus, viimasest korrast, umbes aasta tagasi, on Koprarada ümber kujundatud. Kui varemalt kulges matkarada nö kahe raja keskelt, siis nüüd on see keskmine osa ära kaotatud ja vasak ja parem pool ühendatud üheks suureks ringiks. Eks ta niimoodi ole loogilisem muidugi, kuid kuidagi võõrana mõjus mulle see turistile puitpiiretega "ette nämmutatud" matkarada. Oma plussi minu silmis said need piirded kirja tänu sellele, et mul oli nüüd koht, kuhu pimenevas õhtus pildi tegemiseks oma fotokas toetada :). Aga nii või teisiti on see üks ütlemata lahe matkarada, kuhu tasub minna igal aastaajal! Ja siia kuulub ka ehe näide sellest, et väikeste lastega rännates on vahetusriided kohustuslikud – nimelt suutis unine väikemees, kel äsja poolteist tundi und selja taga, astuda kuhugi puuroika alla või lihtsalt mättasse nii, et kummik jalast tuli ning ühe soojaga ainult sokkis mööda märgi mättaid tatsas. Seepeale tuli unine südantlõhestav hädakisa, kuna ta väikemees ei saanud ju esimese hooga üldse aru, mis juhtunud oli :). Aga see väikene vahejuhtum ei takistanud meil nautimast üht väikest metsaretke saabuvas pimeduses. Ahjaa, siinmail polnud lumelörtsist enam jälgegi, vaid ainult tühipaljas vihm.
Järgmiseks peatusime palju kordi külastatud Esku kabeli juures. Aga see vist ongi nii, et kus juba midagi on, sinna tuleb aga juurde, olgu ta siis lihtsalt mingi seikluse küsimus, seotud geopeitusega või lihtsalt külastamist vääriv koht. Siin meil nii libedalt ei läinud, kui tänaste eelmiste punktidega. Hämarast õhtust sai otsimismissiooni käigus pilkane pimedus. Õnneks on kabeli läheduses tänavavalgustus ning kabelil endal liikumisanduritega lambid. Ometi sai poiss jälle südamerahus ringi joosta ja salamisi, kui emme-issi oma asjadega ametis olid, mõnuga porilompidesse hüpata. Oi kui põnev see oli, iga päev ju ei saa!

Seejärel võtsime suuna paksude metsade vahele Õhkulastud ausamba aardele. Meie vana ja tubli neljarattaline kipub suure märjaga pirtsutama ja turtsuma, kuid üldjuhul oleme temaga siiski ühise keele leidnud. Nüüd aga, olles seal paksude metsade vahel, otsustas genekas üks hetk meiega enam mitte koostööd teha. Nii jäingi mina ettevaatuse mõttes töötava mootoriga poisiga autosse, kui iss märga metsa sukeldus. Ragistanud ja vehkinud seal taskulambi valgusvihuga umbes viisteist minutit, tuli sealt sama targalt tagasi. Et siis esimene aare, mida me sel retkel ei leidnud. Kell oli tiksunud juba kaheksa läbi, kahtlaselt käituv auto ja pidev märg olid need tegurid, mis panid meid loobuma järgmistest sihtmärkidest ning enesegi sisetunne ütles – aitab tänaseks küll! Sellega siis lõppes meie väike geotrip. Koju jõudsime õnneks viperusteta :)