Keset kevadet talve

Eile käisime üle pika ajal jälle natuke tuuritamas. Seekord siis Ida-Virumaal. Viimati sai sealkandis käidud neli aastat tagasi ja siis ei olnud reisist saadud elamused just meeldivate killast, nii lõpmata trööstitu näis seal kõik. Nüüd sai aga eelnevalt oma vaimu vastavalt häälestada. Ja kindlasti mängib olulist rolli ka aastaeg, millal sinnakanti sattuda. Selle rännu eesmärk oli minna avastama ja nautima õide puhkenud kevadet. Aga et mitte niisama tühja ringi tuuritada, sidusime oma seiklemise geopeitusega, nii nagu meie perel ikka kombeks. Kuna muud piirkonnad on juba piisavalt palju läbi sõidetud, langeski otsus Ida-Virumaa kasuks. Ise oleks selle teekonna heameelega ette võtnud nädalakese varem, kuid nagu suveperioodil ikka, on kõik nädalavahetused plaane ja toimetamisi täis.
Oma seiklemistel kulgeme alati väikeseid teid pidi (kui just tuli takus ei ole), siis ikka avastab ka laia Eestimaa peal ühte ja teist. Igal pool õitses muidugi massiliselt sirel, valdavalt valge ja helelilla, need kõige tavalisemad, mõnes kohas oli aktsendiks sekka ka seda erksat tumeroosat. Meil seda ei ole, kuid võiks täitsa olla :). Iseäranis huvitava efekti andsid ühed tumepunase lehestikuga põõsad, milledel kollased-pruunikad õied – ühes kohas oli neid terve hekk ning mööda sõites oli efekt, et põõsad kõik põlenud-kuivanud. Kommenteerisime veel Märdiga, et näe, siin on kulu põletatud. Või siis nagu teeäärsetel kruntidel mõnikord saatuslikuks saab – keegi on autoaknast suitsukoni pillanud (nii läksid aastaid tagasi meie tee äärde istutatud kuused). Palju oli igal pool aedades tulpe, mõnes kohas lausa massiliselt. Mõned suured ja efektsed lumepallipõõsad ja mitmed teisi õitsejaid puid-põõsaid, mida kohe ei oskagi öelda, mis nad kõik olla võisid. Ja loomulikult pihlakad ja kastanid... Ahh, kuidas mulle meeldivad suured täisõites kastanid, ahh! Aasadel kollendasid kikkapüksid, niiskemaid niite ja metsaveeri kuldasid, kohati suisa rikkalikult, kullerkupud, mu armastatud lilled. Ma ahmisin igat hetke, mis silme ette jäi. Üldkokkuvõttes näis loodus olevat üleni õites ning uhkeldav kõikvõimalikes külmades-soojades toonides roherüüs. On väga kaunis aeg.
Selle sõidu tegi meeldejäävaks asjaolu, et kella kolme paiku langes Iisaku kandis temperatuur nelja soojakraadi peale ning ühtäkki sadas taevast alla lund. Kogu tee õrritas meid taamal suur tume sünkjashall taevas, mis näis kord laiali valguvat, kord ahtamaks tõmbuvat. Õrritas ja mängis meiega. Kuid lumesadu 3. juunil, kohatiste päikesekiirte vahel, oli küll täiesti ootamatu. Teeääred olid kaetud mitme kilomeetri vältel valge kihiga. Ei olnud rahe, oli lörts-lumi. Millegi pärast ei taibanud pilti teha, aga silme ette jääb see pilt veel tükiks ajaks...
Põhjamaisest lumesajust liikusime edasi 'Vahemere' poole. Tegemist siis tegelikult Estonia põlevkivikaevanduse settebasseiniga nr 3, mis läbib aastas 30 000 000 tonni kaevandusvett, päevas ca 82 000 tonni. Sealt liigub vesi edasi looduslikesse veekogudesse lõpp-peatusega Soome lahes. Omamoodi kummastav oli seista seal basseini kaldal ja mõelda, et maailmas on paiku, kus merevesi ongi selline - värviline, kirgas ja rõõmus :). Küll oleks mõnus sellises möllata!



Basseini juurest lahkudes saime peagi uue elamuse osaliseks. Vanu mahajäetud turbavälju katsid valendavad tupp-villpeade väljad. Oleme näinud üksikuid puhmaid, kuid niimoodi massina koos esmakordselt. Paraku oli paduvihm meie eest just läbi käinud, ning need haprad elegantsed tutid nägid üsna räsitud ja sorgus välja.



Lõpetuseks üks päikese käes kiiskav äsjavalminud, Balti riikides esimene omataoline, ainulaadne, metsloomasõbralik rauduss, mida mööda kulgeb tolmutult, heitgaasitult ja peaaegu müratult, põlevkivi.



Õhtul poole seitsme paiku asusime koduteele. Kõigi prognooside kohaselt oleksime võinud kodus olla kella üheksa paiku. Aga nagu lastega, eriti väikestega, reisides ikka, tuleb valmis olla ootamatusteks. Kui pisiplika leppis pika reisiga hästi, iseäranis hää oli kui auto liikus, siis Padaorust alates ei tahtnud ta enam sugugi vaiki olla. Olime teinud päeva jooksul mitmeid sirutus-liigutuspause, kuid siis sai tema mõõt ilmselt täis. Tuli teha veel üks lisa toidutamise-mähkutamise paus, kuna lihtsalt mootorisurin teda enam ei rahuldanud. See tähendas tagasi kiirustamise trassilt mahasõitu ning üldse ajakulu üle tunni. Aeg ajaks, õnneks oli viimasest pausist abi. Puhkusereisi võlu selles ju seisnebki, et ei pea kuskile kiirustama. Nii jõudsimegi koju enamvähem täpselt kell üksteist. Tänasime ilmataati, tänu kellele meie algselt plaanitud kahepäevasest reisist sai ühepäevane - pisipiigale oleks kaks päeva järjest liiga kurnav olnud.